Välispanoraam

Lugesin maleraamatut. Lugesin sealt avanguvariantide sõnalisi kommentaare, aga malelauda ei tarvitanud. Male kohta lugemine aitas vast ka võistlusteks vormi saada. See eestikeelne raamat aitas vast paremini kui võõrkeelsed, sest võõrkeelsetes läks osa mõttest kaotsi. Varem ma olin võistlusteks valmistumiseks nuppe tõstnud. Kuna ma seekord seda ei teinud, võis oodata, et mul ei ole võistlustel ruudustik nii hästi silmade ees. Siis oleks vast aidanud, kui ma oleks esimeses voorus avangus hästi pikalt mõelnud. Lugesin raamatust, et algajad kipuvad avangus etturitega edasi tormama, eriti gambiitides, aga ühe nupuga mitu korda käimine on ajaraiskamine. Mina olin Peeboga mängides just sellepärast arvanud, et mul on hea seis, et mul oli õnnestunud etturid kaugele viia. Ühe seisu kohta kirjutati, et seal hakkab juba võrdsus tulema. Käisin Va1-e1. Ütlesin, et ma panen ju vankri ette, ja võtsin käigu tagasi. Peebo vastas, et eriti halb on, et mul olid vanker ja lipp korraga ees.

*

Mina ja Klaus kaitsesime magistritöösid. Kõigepealt pidasime kaitsekõned ja seejärel lugesime luuletusi. Arvasin, et saame mõlemad viie. Üks naine kiitis, et me tuleme kaitsma veendumusega, et meie esinemine on ideaalne. Siis tegi komisjon otsuse. Klaus sai viie, aga mina kolme. Naine, kes oli meid kiitnud ja kuulus komisjoni, ütles, et minu esinemisse suhtuti hästi, aga arutelu lõpus üks lause kallutas otsuse teises suunas. Mina olin lootnud, et ülikooli astumisega on mul halvad hinded seljataha jäänud, aga nüüd tuli punktiks ka halb hinne. Ütlesin, et parem, kui ma poleks üldse magistriõppesse astunud, siis ma poleks seda hinnet saanud. Andres küsis, kas ma ütlesin ühe meie endise õpetaja nime. Vastasin, et ma ütlesin ühte teist asja. Andres oli meie koolist pärast üheksandat klassi ära läinud. Mõtlesin, et võibolla on minu halvas hindes süüdi Bristol, kes kutsuti komisjoni seoses sellega, et me esitasime ka luuletusi. Võibolla ta tahtis läbi suruda ametlikku kirjanduskriitika seisukohta, et mina olen halb ja Klaus hea autor. Mina olin saanud kolme ja Klaus nelja. Kolmega oli mind ka eksami sooritamise puhul õnnitletud. Tegelikult oli mitu põhjust, miks mul võidi hinnet alla võtta. Võis ärritada, et minu töö oli paks. Minu teemat võidi pidada ebaoluliseks. Tööd alustasin ajal, kui ma ei osanud veel nii hästi kirjutada kui seda lõpetades. Ja võibolla toimus kaitsmine ajal, kui minu ülikooli lõpetamiseks lubatud tähtajast oli juba kuu aega möödas. Bristol võis komisjonile rääkida, et ühe raamatu käsikirjas ma ütlesin, et ma olen fašist. Ja ta võis rääkida minu koduleheküljest, et seal on kirjand Tammsaarest, mis näitab, et ma ei kirjuta oma mõtteid, vaid teen nalja.

*

Nüüd oli mul magistriõpe lõpetatud ja palju aega maletrenni teha. Aga riiulis oli raamatuid, mis tähelepanu maletrennilt kõrvale meelitasid. Tagumises reas oli sari "Välispanoraam", mis nõudis, et ma sealt vähemalt fotosid vaataks. Võtsin ühe köite kätte. Mõtlesin, et tänu sellele sarjale saadi Nõukogude ajal ka ülevaade maailmas toimuvast. Oli teada, mida võltsitakse, seetõttu sai sealt kogu tõe kätte. Raamatu vahel oli plaate. Need olid sinna pandud ajal, kui raamat oli suures toas grammofoni kõrval. Otsustasin plaadid sinna tuppa tagasi viia. Aga vaatasin, et hulgas on ka ühe venna isiklikke plaate. Ta oli juurde kirjutanud, millist muusikat ta tahab alles plaadile salvestada. Ja kirjas oli ka asju, millest ta ei saanud tahta, et need kõigi silma all oleks. Seetõttu tuli osa plaate siia tuppa jätta.