See raamat on dokumentide kogumik Grenzsteini "Oleviku" ja Tõnissoni "Postimehe" vahelisest võitlusest koostaja kommentaaridega. Asjaolu, et ta on trükitud "Postimehe" trükikojas, näitab ühtlasi, et ta lähtub Grenzsteini vastaste seisukohtadest. Samal aastal kui trükiti see raamat, ilmus trükist ka esimene ajalooline uurimus Jaan Tõnissoni kohta, mille autoriks oli Kruusbergiga sarnase nimega ajaloolane Kruus. Kruusbergi raamatu pealkirjas on mainitud nii Grenzsteini kui ka Tõnissoni, aga dokumentide hulgas on Grenzsteini kirju ja salakaebusi, Tõnissonilt midagi ei ole. Lisaks Grenzsteini ja Kruusbergi kirjutistele on toodud ka Tuglase ja Jansi artiklid Grenzsteini surma puhul. Nii Kruusbergi kogumik kui ka Tuglase 1926. a. raamat "Ado Grenzsteini lahkumine" keskenduvad Grenzsteini tegevuse salajasemale ja negatiivsemale osale. Ilmselt puudus 1920. aastatel Grenzsteini tegevuse avaliku osa meeldetuletamiseks veel nii suur vajadus. Ka Tuglas toob oma raamatu lisas ühe pikema Grenzsteini salakirja. Või nii salajased need kirjad ehk ka ei olnud, sest Tugalse raamatust võib lugeda, et Grenzsteinil oli plaanis oma kaebekirju pärast eesmärgi täitmist ka ise avaldada. Aga eesmärki need ei täitnud, vaid pigem kukkus Grenzstein ise enda kaevatud auku. Vastased võisid tegevust jätkata, aga tema nädalalehe päevaleheks muutmiseks luba ei saanud ja lõpuks loobus ajalehetööst üldse.
Tuglase ja Kruusbergi raamatus on peategelase eesnimi erinev. Tuglas kinnitab, et Grenzstein eesnime Aadu ei kasutanud, vaid kirjutas A. Grenzstein, ja dokumentides oli Ado.
Kruusberg ütleb oma raamatu sissejuhatuses, et ei ole keegi suutnud Grenzsteini poliitiliselt puhtaks pesta ja ei suudeta seda seni, kuni Eesti rahvuslik mõte elab. Viimastel aastakümnetel on hinnangud Grenzsteinile siiski paranenud. Ehk on ta mõningal määral võrreldav A. Rüütliga, kes Vene okupantide teenimise eest samuti kõvasti nahutada on saanud, aga sellest hoolimata ka iseseisva Eesti presidendiks valitud.
Kruusberg kirjutab, et Grenzstein ei suutnud oma aja lapsena sügavale ja kaugele näha. Sellepärast olevat tema eksimine teatud määral vabandatav, kuid raamatu kirjutamise ajal olevat vabandamatu inimeste usk Peipsi-taguse õnnemaa sisse. Kuna aga Grenzstein enne riikliku venestuspoliitika algust oli selgelt rahvuslane, võib küsida, kas ta siis tegevuse algul nägi kaugemale kui hiljem.
Kruusberg kirjutab, et oleks Grenzsteinile andeks andnud, kui ta hiljem oma eksimust oleks avalikult tunnistanud ja mitte jälgi seganud. Ta usub siiski, et Grenzstein oma eksimuse on enne surma ära tundnud ja sellepärast hingeliselt kannatanud. Grenzstein suri aastal 1916 Prantsusmaal, kui Eesti oli endiselt Venemaa osa.
Kruusberg kirjutab, et Grenzsteini kirjadest võiks järeldada, et tsensor paitas tema vastaste lehte "Postimeest" pehmete kinnastega, kuid et nii see polevat olnud. Tegelikult oli "Postimees" päevaleht, aga oma päevalehe asutamiseks luba saamata sai Grenzstein iga nädal mitu korda vähem lehes avaldada.
Kruusberg ilmutab Grenzsteini suhtes ka tunnustust, kui ta raamatu tagumises pooles ütleb, et Grenzsteini positiivne töö on vankumiste ja pealiskaudsuse peale vaatamata ikkagi suur küllalt ja tähtis Eesti avalikus elus, kui et ajalugu temast peatamata võiks mööda sammuda.
Lisatud Tuglase artiklis on kirjeldatud muuhulgas, kuidas Grenzsteini tabas Pariisis elades vingumürgitus, nii et ta vaevu eluga pääses. See on kummaline arvestades asjaolu, et juba 19. sajandil avaldatud koolilugemikus kirjutas Grenzstein, et inimene võib teki üle pea tõmbamise korral vingumürgitusse surra. Arvatavasti ajas ta segi süsihappegaasi ja vingugaasi.
Kuigi Tuglas annab oma raamatu kokkuvõttes kogu Grenzsteini elutööle negatiivse hinnangu, kirjeldab ta Kruusbergi raamatule lisatud artiklis ka seda, kuidas ta soovitas Grenzsteinil Prantsusmaalt kodumaale tagasi pöörduda, et tööd jätkata. Hiljem said neist Pariisis koguni naabrid, nii et Tuglase kriitika Grenzsteini aadressil on osalt ehk ka tüüpiline naabrite vaheline vastuolu.
Jans ei hinda eriti kõrgelt Grenzsteini haridust. Võibolla tuleb tema ebaõnnestumisi ja hüplikkust tõesti osalt seletada hariduse puudusega, kuigi ka iseõppimist ei saa alahinnata.
Raamatu lõpul on dokumendid Grenzsteini rahvuslikest vaadetest ja üks rahulepingu kava. Rahulepingu kava olemuses ei ole koostaja päris kindel, aga rahupakkumisi tegi Grenzstein ka "Oleviku" veergudel. Grenzsteini rahvuslikke vaateid puudutavas dokumendis ütleb ta, et ei osta ühtegi asja sakslase või juudi käest, kui võib osta seda eestlase käest; sakslaseks ja juudiks loeb ta iga inimese, kes tegutseb nende kasuks ja eestlaste kahjuks; viimases punktis nimetab ta oma poliitika põhimõtteks - kuidas sina mulle, nii mina sulle. Grenzsteini ja Tõnissoni üheks erinevuseks võibki ehk pidada, et Tõnisson jagas vastastele hoope, aga hiljem ka leppis nendega, Grenzstein seevastu liikus järjest suurema üksinduse suunas.
0 vastukaja:
Postita kommentaar