Sain kätte oma viimase klassi lõputunnistuse. Vene keele õpetaja oli mõne aasta eest olnud nii sõbralik, et oli pannud kolmeseisuga välja nelja. Aga nüüd oli ta pannud aastahindeks hoopis kolme asemel kahe. Teised õpetajad olid selle maha tõmmanud, kirjutanud juurde "invaliidsuse korral ei või", ja asendanud kahe kolmega. Mõtlesin, et kui kaks oleks jäänud kehtima, siis ma saaksin aastaga vene keele nii selgeks, et hinne ära parandada, sest ma olen viimasel ajal juba vene keele üsna selgeks õppinud. Ütlesin, et ega ma olen vene keeles palju raamatuid läbi lugenud. Ma ei teadnud, kas see on õige sõna, kui minu puhul räägitakse invaliidsusest. Aga võibolla oli see tõesti invaliidsus, kui osasid asju oli raske õppida. Ema rääkis, et Tõnu oli ära unustanud, et mul mingi haigus on ja ajalehte lugedes sellest uuesti teada saanud. Ta oli emale helistanud ja küsinud, kas ma olen invaliid. Väljusin kodust, et minna oma lõpuaktusele. Aga kui ma raekoja taga emale ja teistele järele jõudma hakkasin, oli juba kaks tundi möödunud. See tähendas, et oma lõpuaktusele ma enam ei jõudnud ja sain minna veel ainult nooremate vendade omale. Kell, mida ma vaatasin, läks käepuudutusest väga tolmuseks, sest enne olin ma kingapaelu sidudes maad puudutanud. Muutusin kurvaks, et mul lõpuaktusel käimata jäi, sest olin seda üksteist aastat oodanud.
*
Põgenesin trepist alla. Tegemist oli sellise trepiga, et kui naine läks ühe seina ääres üles, sai mees tema eest põgenemiseks teise seina ääres alla minna. Kui olin alla jõudnud, rääkis üks mees, et ukrainlased hakkavad tapma Nõukogude sõjaväes teeninuid. Ta lisas, et see puudutab ka teda, kuigi hiljem teenist ta ka Saksa sõjaväes. Kui hakkasime koos trepist üles minema, viskas ta madalamatele astmetele gaasipommi. Mõtlesin, et ei tea, kas see gaas on raske ja vajub alla või tõuseb just viimasele korrusele meie inimeste juurde. Kui ta on väga raske, ulatab ta jälitajatele ainult jalgadeni ja nad saavad ikkagi meid kinni võtma tulla. Jõudsime viimasele korrusele, kus oli palju rahvast. Hingasime läbi riide, sest sellest selle gaasi vastu kaitseks piisas. Võtsin kätte tulirelva ja ütlesin, et kui see siin vedeleb, võin ma ju tulistama hakata. Laar naeris ja ütles, et tulista-tulista. Kui ma tulistama hakkasin, selgus, et seal sees olid ainult paukpadrunid. Ja need ei olnud isegi õiged paugud. Mõtlesin, et see relv on konstrueeritud filmide eeskujul. Filmides tulistamist summutatakse. Mina ja gaasipommi visanud mees otsustasime põgeneda. Selleks läksime aknast välja ja ronisime mööda seina konarusi alla. Alla jõudes pistsime jooksu ja jooksime mööda teed metsa vahele.
0 vastukaja:
Postita kommentaar