Mikroskoobid ja luubid

Esimest korda nägin mikroskoopi, kui isa laenas selle tuttavalt kirjanikult ja bioloogilt Ustavilt. Siis vaatasime lastest seda ainult Pille ja mina, rohkem piisavalt vanu lapsi ei olnud. Minul tuli ka alles õppida, et millegi nägemiseks tuleb üks silm kinni panna. Ustav andis kaasa ka asjad, mida mikroskoobiga vaadata. Meelde jäi kingloom. Mõne klaasi peal olid vist eraldi kinglooma kehaosad.

Luubi saime koju hiljem. Õele kingiti sünnipäevaks suure klaasiga luup, mis suurendas ainult kaks korda. Paides oli onupoeg Veljol väiksem, aga tugevama suurendusega luup, vist kümnekordse. Sellega ta näitas, et sellest päikesekiiri läbi lastes saab tuld süüdata. Ükskord hiljem maletaja Merilo õpetas, et kõik klaasikillud tuleb kokku korjata, sellega teeb Eesti loodusele suure heateo. Põhjenduseks ütles ta vist, et need võivad tulekahju süüdata. Ema vist kodus ükskord märkaski, et mingi klaas oli midagi kõrvetanud.

Ühel korral kui käisime külas endistel naabritel Piretil ja Kerstinil, vaatasime nende margialbumeid. Siis küsis nende ema, kas me luupi ka soovime. Kodus leidsime isa sahtlist ükskord aparaadi, mis oligi mõeldud markide suurendatult vaatamiseks. Sellel ei olnud suurt klaasi nagu tavalistel luupidel, vaid see oli rohkem väikse auguga kandiline toru.

Veljo sai endale luubi järel ka mikroskoobi. Ta rääkis, kuidas ta oli selle jaoks raha kogunud, vist 40 rubla, ja ütles, et see kulub marjaks ära. Ta tõi mikroskoobi Paide vanaema juurde kaasa. Sellega ta näitas, et poest ostetud suhkru terad ja suhkrulille küljes kasvavad suhkruterad sulavad erinevalt - poest ostetu sulas vist ühtlaselt, aga lille küljest võetule jäid mingid tükid sisse. Vahepeal lukustas Veljo ennast mikroskoobiga sauna ja meie pidime ootama, millal ta sisse laseb. Veljo rääkis vist, et ta on endale meelega sõrme lõiganud, et verd mikroskoobiga vaadata. Vanaema aias oli vann, kus lasti kaevust võetud veel soeneda. Veljo ütles, et selles on hästi palju elusolendeid. Ta võttis sealt vist mikroskoobiga vaatamiseks vetikaid.

Järgmine mikroskoop, mida ma nägin, oli arvatavasti koolis, kuigi ma pole päris kindel, kas meile seal mikroskoopi anti. Aga tõenäoliselt anti, kui me rakke õppisime.

Ühe mikroskoobi saime ka koju. See kingiti jõuludeks, vist Tõnule. Sellega vaatasin sibula kile rakke ja juuksekarva, vist ka paberit. Varem olid mikroskoobid minu jaoks fookusesse sätitud, aga seda tuli ise sättida. Varsti lagunes see mikroskoop ära.

Kui Toomas ülikooli bioloogiat õppima läks, rääkis ta, et nad pidid seal õppima muuhulgas mikroskoobist nähtava pildi joonistamist. Kui ma kunagi zooloogia õppimist kaalusin, siis ma sellist raskust üldse kahtlustada ei osanud.