Poiss ja pall

Olime ühes väikses majas. Käis sõda ja maja kõrval olid vaenlase väed. Üks meie sõdur ütles, et sel ajal, kui vaenlased parajasti lähedal on, tema riideid ei vaheta. Lisati, et minuga on vastupidi.

*

Olin oma õuel. Seal oli üks poiss palliga. Täiskasvanud naine ütles talle aknast, et poiss palli jalaga lööks. Poiss lõi ja pall läks keldri aknasse. Kuigi löömine oli toimunud naise enda soovil, hakkas ta nüüd pahandama, et igas suunas ei lööda. Poiss lõi palli teises suunas. Vaatasin, kui kaugele see veereb.

Värvid pildile

Kopeerisin Copilotile verandal lugemise teemalise pastakajoonistuse ja palusin lisada värvid. Tulemus on selline.

Minu ainetel joonistus?

Kopeerisin Copilotile enda joonistuse, millel olid malenupud. Palusin selle ainetel uus pilt joonistada. Ta joonistas sellise. Hea pilt, aga sarnasusest on raske aru saada.

Kaugemale

Meil oli teisest linnast külaline. Kinkisin talle oma raamatu. Kui ta hakkas ära minema, küsisin, kas ta saaks viia raamatu ka ühele teisele inimesele. Ta vaidles vastu, et see inimene on vana ja haige. Küsisin, kas ta saaks viia raamatu siis kellelegi kolmandale, muidu seda loetakse ainult Tartus. Raamatukogust seda ka ei võeta. Tartus on praegu kaks eksemplari välja laenutatud, aga Tallinnas mitte ühtegi.

Jannseni lisalehed

„Missionär ehk sõnnumed pagganatest“ 1863–1869, „„Eesti Postimehe“ Jututuba“ 1863–1869, „„Eesti Postimehe“ lisaleht“ 1871–1879, „„Eesti Postimehe“ öhtuköned: Sönumetooja uus lisa“ 1869, „Eesti Põllumees kõige eesti põllumeestele“ 1869–1889.

Olen kirjutanud „Perno Postimehest“ ja „Eesti Postimehest“, aga „Eesti Postimehel“ oli ka lisalehti, lisaks andis Jannsen välja ka muid asju. Päisesse kirjutasin Jannseni aegsete väljaannete nimed, aga „Eesti Postimehel“ oli lisalehti ka hiljem. Päises tõin välja Jannseni aegsete väljaannete ilmumisaastad, tegelikult tegin kiiruurimuse ja püüdsin lugeda kõigist lisalehtedest vaid esimest numbrit pluss kahte numbrit hilisematest aastakäikudest. Varem olen midagi lugenud Etioopia ainestiku teemalist proseminaritööd kirjutades. Tõin välja lisalehtede ühe nimekuju, aga aastate jooksul need nimekujud natuke muutusid.

1. „Misjonär“. (Loetud numbreid 1. novembrist 1863, 26. veebruarist 1864 ja 9. juunist 1865.) Seda nimetati tegelikult „Eesti Postimehe“ teiseks lisaleheks ja ajalookirjanduse andmetel see oli vähem populaarne kui põhileht või „Jututuba“. „Misjonär“ ilmus ka neist harvem, kaks korda kuus, mitte neli nagu need. Misjonilisas kirjutati paljuski mittekristlikest rahvastest. Kaugetest maadest saaks kirjutada huvitavalt, aga tolle aja inimeste geograafiateadmised olid väiksemad kui tänapäeval ja kui vaadata avanumbri esimest artiklit, siis see on üsna igavalt kirjutatud. Tuuakse järjest lõike, kus vahetuvad vaid võõrad kohanimed ja numbrid, mida tuuakse seal ristitud kristlaste laste ja paganate kohta. Mõtlesin, et ma uurisin Euroopa Liitu kõige rohkem siis, kui olin kõige rohkem sinna astumise vastu, Jannsen uurib sama moodi paganarahvaid sellepärast, et ta ei pea paganausku õigeks. Misjonitöö tegemise vajadust põhjendatakse sellega, et see on Jeesuse antud kohustus. Ma mäletan piiblilugudest, et Jeesus oma jüngritele sellise kohustuse andis, aga jüngreid oli tal vaid konkreetne arv. Lisalehes kritiseeritakse ka võõramaid ristiusu harusid nagu katoliiklus ja mormoonid.

2. „Jututuba“. (Loetud numbreid 1. novembrist 1863, 26. augustist 1864 ja 6. detsembrist 1867.) Koidula mälestuste järgi tema avaldas selles lisalehes originaalloomingut ja Jannsen mugandatud tõlkeid. Aga ma sattusin numbritele, kus nelja lehekülje peale ainult ühe järjejutu üks osa mahubki. Need on samasugused haaravad seikulusjutud, milliseid ma olen varem lugenud „Perno Postimehe“ eelsest aastaraamatust „Sõnumitooja“. Nagu „Sõnumitoojas“ oli üks jutt Peeter I kohta, nii on „Jututoas“ teemaks Peetri kaaskondlane Menšikov. 9-aastaselt kirjutasin kriminaaljutu, kus lahenduseni jõuti nii, et detektiiv lihtsalt kuulis ühte jutuajamist pealt. Nii ka selles lisalehes Menšikov on voodi all peidus ja kuuleb pealt, kuidas kavandatakse vandenõud. Ajaloolisel ainel põhineb ka järjejutt Rootsi kuninga Gustav Vasa kohta. Selles kujutatakse temast varasemat Taani kuningat väga julmana, nagu „Sõnumitooja“ ühes jutus Cromwelli. Kolmandas järjejutus on tegemist ühe laevahuku järellooga. Selles on kasutatud ka muust ilukirjandusest tuttavat skeemi, kus mehele meeldib ilusam naine rohkem kui selle konkurent, aga ilusam on ühtlasi ka õelam.

3. „Lisaleht“. (Loetud numbreid 6. jaanuarist 1871, 11. aprillist 1873 ja 1. septembrist 1876.) Seda hiljem ilmuma hakanud lisalehte toimetas alguses Jakob Hurt. Ajalookirjanduses on väidetud, et Hurt toimetas lehte nii kaua, kuni Jannsen sakslastelt rahalist toetust vastu võttes sakslaste mõjul Hurda sellest ametist kõrvaldas. Esimese numbri avalugu ongi Hurdalt. Ta kirjutab selles, et ta on kooliõpetaja ja toimetab lehte kooliõpetaja seisukohalt. Hurt on elus töötanud nii kooli- kui ka kirikuõpetajana. Panin Grenzsteini artiklikogu pealkirjaks „Eesti haridus“, aga selline väljend iseloomustaks ka Jannsenit, Hurta ja Jakobsoni. „Lisalehe“ nime teise poolena tuli uuesti kasutusele ka „Jututuba“, lisaks on „Jututuba“ ilmunud mõnel aastal ka põhilehe rubriigina. Ka „Lisalehes“ on ilmunud ilukirjanduslikud jutud. Neljandas klassis kirjutasin kirjandivõistlusel, kuidas teises maailmas käinud mees pani raha voodi alla, aga see muutus seal sõnnikuks. Ka „Lisalehes“ jutus kirjutatakse voodi alla peidetud rahast. „Lisalehest“ lugesin ka lehele saadetud kirja, milles kiidetakse Soome kunstinäitust, nagu põhilehes on ka Jannsen ise Soomet kiitnud. „Lisalehes“ ei tooda ära kiidetava pildi reproduktsiooni, aga toimetaja lisab kommentaari, et ta usub, et see on hea pilt.

4. „Õhtukõned“. (Ainult lehitsetud.) See teos on paigutatud digiteeritud ajalehtede kataloogi, aga tegelikult on see aastaraamatu „Sõnumitooja“ uus number. Selles numbris avaldatakse nii ilukirjanduslikke jutte, luuletusi kui ka hea kvaliteediga pilte. Pildid on paigutatud rohkem köite esimesse poolde.

5. „Põllumees“. (Loetud numbreid 27. novembrist 1868, 1. augustist 1871 ja 1. aprillist 1877.) Seda lehte ei nimetata „Eesti Postimehe“ lisaleheks, vaid eraldi leheks, aga ka selle toimetaja oli Jannsen. Leht ilmus enamasti kord kuus, mõnel aastal ka vähem või rohkem kordi. Kuigi on kirjutatud, et Jannsen ei olnud erinevalt Jakobsonist poliitikamees, peab „Põllumees“ ennast veel vähem poliitiliseks kui põhileht või „Jututuba“. Tuuakse ära lehe programm, milles lubatakse kirjutada erinevatest põllumajanduse harudest, aga ka teede ehitamisest, kerjamise vastasest võitlusest ja perepidamisest, millised teemad on kõik ka põhilehes esindatud olnud. Hiljem kirjutatakse Tartu eesti põllumeeste seltsi esimesest aastapäevast, mida tähistati alles 15 kuud pärast seltsi asutamist. Tuuakse seltsi esimese ja teise üheksaliikmelise eestseisuse liikmete nimekiri, esimene kord on esikohal Jannseni nimi, teisel korral Hurda oma ja Jannsen jäi üldse eestseisusest välja. Lugesin ka rohkete joonistega artiklit või ja juustu valmistamisest. Mõtlesin, et ülikoolis õpitu põhjal ei ole see enam põllumajandus, vaid toiduainetööstus ja kergetööstuse haru ehk teine, mitte esimene majandussektor, sest see on juba töötlemine.

Tehnoloogia ning teadus

Olin teinud saunalaval foto jalgadest ja kaalusin selle feisbukki panemist. Aga kui ma nägin, et kahest paarist jalgadest ühest on peale jäänud liiga suur osa, siis otsustasin, et ei pane. Olin püüdnud feisbukis saata sõnumeid, mis läheksid kõikidele kontaktidele korraga. Aga hakkasin kahtlustama, et võibolla läks kõigile kontaktidele ainult esimene neist sõnumitest ja teised saatsin kogemata ainult ühele kontaktile. Kui ma kontrollisin, siis suurem osa sõnumeid oli läinud siiski kõigile kontaktidele ja ainult viimane ainult 19-le inimesele. Minu tuppa toodi üks laps mängima. Ma läksin rõdule.

*

Mul oli vanast ajast sahtlisse jäänud karp kümne flopikettaga. Praegu mul oli arvutil kaas peal, sellest hoolimata hakkasin neid flopikettaid ühekaupa arvuti kettaseadmesse sisse panema. Ma ei näinud, mis toimub ekraanil, aga kuulsin ketaste sisestamisega kaasnevat arvuti piiksumist. Mõtlesin, et ketastel võib küll olla viiruseid, aga flopikettad on nii vana asi, et nendel olevad viirused peavad olema nii algelised, et arvuti viirusetõrjeprogramm saab neist jagu. Lugesin ühest raamatust teaduse kohta. Seal kirjutati, et varem teati, et osakesed tõmbuvad, aga nüüd on avastatud, et maailmas toimub ka tõukumine. Sõnavara arvutianalüüs näitas, et osad keeles esinevad sõnadepaarid väljendavad tõukumist.

Mälestusi klassivennast

Täna olen näinud kahte linki selle kohta, et minu keskkooliaegne klassivend Ott on surnud. Enne kümnendat klassi oli ta paralleelklassis, sealt paralleelklassist vähemalt üks tüdruk oli juba varem surnud, aga Ott on minu teada meie klassikaaslastest esimene.

Ma mäletan, et Ott oli minu pinginaaber Kulmari antud usundiloo tundides. Teistes tundides vist mitte. Aga usundilugu oli Otile tähtis aine, sest ta läks pärast keskkooli lõpetamist usuteaduskonda. Minu isa vist eksamineeris teda sisseastumiseksamil ja see vestlus läks sisseastujale väga edukalt. Hiljem sai ta õigeusu piiskopiks ja vaimulikuna kasutas teist nime.

Keskkoolitunnid olid Oti jaoks liiga kerged. Ta ütles, et koolis ei ole midagi teha ja luges tundide ajal ingliskeelseid raamatuid. Ta võistles edukalt olümpiaadidel. Ta oskas ennustada. Kui ta ennustas, keda mingi õpetaja järgmises tunnis küsib, siis läks ennustus täide.

Ülikooli ajal lugesin vist ülikooli lehest Otiga intervjuud. Ta rääkis, et on käinud ujumistrennis ja et ta on püüdnud selgeks õppida kõiki indoeuroopa keeli.

Magistriõppe ajal, kui mul veel blogi ei olnud, aga oli kodulehekülg, saatsin mõnedele klassikaaslastele elektronkirja, et olen pannud koduleheküljele unenäokirjeldusi. Ott vastas, et raamatus "Alice Imedemaal" üks tegelane ütleb, et ta ei taha olla osa teise unenäost, aga et probleemi ei ole.

Pärast kooli lõpetamist olen Otiga kohtunud vist kahel klassikokkutulekul. Teda ei olnud minu mälu järgi kohal 1997, 2000 ega 2010, aga oli 2005 ja 2015. 2005 Tartus julgustas ta mind astuma doktoriõppesse, mida ma siiski pole teinud. Fotoalbumeid nähes ütles ta, et kui palju fotosid tehakse, siis neid lihtsalt ei vaadata. 2015 kohtusime Tallinnas ja see oli meie viimane kohtumine.

Sõidueelsed ostud

Olin ennast ühte väiksesse ruumi lukustanud. Tõnu püüdis ust maha lõhkuda. Mõtlesin, et teen ise ukse lahti. Pidin varsti Siberisse asumisele sõitma. Enne ostsin asju kaasa. Võibolla ma oleks pidanud raha kokku hoidma, nagu oli olnud minu senine põhimõte, aga nüüd tuli ühe uusi mõtteid, mida osta. Mõtlesin, et ostan kaasa ka ühe venekeelse raamatu, et Siberis keelt õppida. Tagavaraks jääva raha mõtlesin võtta välja Siberis pangakaardiga. Siis sain aru, et pangakaardi olemasolust ei piisa, raha kättesaamiseks oleks vaja ka teisi vahendeid, mida mul ei ole.

Sarnasus mälestusega

Bristol küsis, kas ühte minu raamatut, mille Raun välja andis, ostetud ka on. Ema vastas, et tema on seda lugenud.

*

Kõik olid välja toonud oma esimesi mälestusi. Minu pilt oli mõnes mõttes ka esimeste mälestuste kohta, sest pildil oli kujutatud talve ja minu esimesed mälestused pärinesid talvest pärast Kaunase puiesteele kolimist. Varem ma olin arvanud ennast mäletavat ka vanemat korterit Ujula tänaval.

Jõuluturniir

Tänasel kiirmaleturniiril said paremad kohad:

1. Põdersalu 5,5 punkti

2. Jevin 4,5

3. Runnel 4,5

4. Parts 3,5

Kokku 6 vooru, 10 osavõtjat ja üldjuhul 15 minutit mõtlemisaega.

Pildistasin päevakeskuse jõuluehteid ja oma endise hoovi neid kahte maja, mida pole veel üle värvitud.

Eile kirjutasin blogist kaustikusse ümber hiljutise partii Runnel–Vorobjov ja seejärel analüüsisin seda kaustikust. Madala kvaliteediga partiiprotokollide koopialehed on juba ära visatud ja neil oli rohkem üleskirjutusvigu kui blogis. Keskkooli ajal ma analüüsisin ühte partiid Vorobjoviga nii põhjalikult, et see töö ei saanudki valmis ja ülejäänud partiid jäid vaatamata, aga nüüd seadsin ma endale ka analüüsil mõtlemispiirangu. Raamatus "Malelise mõtlemise saladused" õpetatakse, et kõiki mängitud partiisid tuleb analüüsida, aga ma pole seda siiani väga palju teinud. Mõtlesin eile oma peaga, mitte arvutiprogrammiga.

Laud raamatukogus

Läksin ülikooli raamatukogu lugemissaali. Hakkasin lugema algul ühte raamatut, siis vaatasin, et riiulis on ka minu tõlgitud teine Carlyle'i raamat. Kuigi see oli olemas ka kodus, hakkasin seda lugema raamatukogus. Mõtlesin, et esimese köite kohta kirjutas arvustaja, et stiil on hästi edasi antud, aga teist köidet ta võiks kritiseerida, et see on kuivemas stiilis. Mõtlesin, et Poe on kritiseerinud, et ta ei saa aru, mida Carlyle öelda tahab, ma vist ka ei saa, vähemalt mitte ilma edasi lugemata. Mõtlesin, et Carlyle'i laused on pikad, see tuleb sellest, et ta võrdleb lausetes erinevaid aegu ja lauses on mõlemad ajad esindatud. Minuga samasse lauda istus üks tüdruk. Siis tuli raamatukokku ka ema ja istus ka sellesse lauda. Tüdruk istus laua vastasküljel ja ema minu kõrval. Ema polnud kunagi varem mulle raamatukokku järele tulnud. Ja just täna ajasime tüdrukuga juttu. Varem ma polnud raamatukogus võõraste inimestega rääkima hakanud. Laua juurde kõndis korraks üks tuttav naine, kes rääkis, et tema laps on kadunud. Ta kartis, et sel aastal ta enam last ei näe. Mõtlesin, et võibolla pole laps surnud, vaid ta on sellisesse vanusesse jõudnud, et võibolla ta ei taha enam koos vanematega elada. Valmistusin raamatukogust lahkuma. Tekkis küsimus, kas laual on minu või tüdruku prillitoos, algul oletasin valesti. Panin jaki alla kampsuni, aga kindlalt ei mäletanud, kas see seal varem ka oli. Kui hakkasin lugemissaalist välja minema, küsis üks inimene mult, kuidas esimesele korrusele saab. Näitasin, et sinna saab trepist. Seejärel mõtlesin, et võibolla ma lähen nüüd ise ka valest trepist, ma mäletasin varasemast uduselt, et kõik trepid ei viigi esimesele korrusele. Läksin veel korraks lugemissaali tagasi. Mõtlesin, et me tohtisime siin juttu ajada sellepärast, et tegelikult on see kohvikuruum, muidu oleks keelatud. Meie lauast olid kõik lahkunud, aga ka tüdruk tuli veel korraks laua juurde tagasi. Küsisin, kas laual on tema asi. Ta vastas, et tema oma jah, korjates selle laua pealt üles. Mõtlesin, et nüüd ma veel lisaks enneolematul kombel võõraga jutu ajamisele kõnetasin teda enneolematul kombel sina-vormis.