Magistriõppeni ja hiljem

Kolmanda koduleheküljelt kustutatud tekstina taasavaldan blogis uute kommentaaridega joonistamisteooria. Kui ma õigesti mäletan, panin selle esialgse variandi kirja aastal 2004, kui olin magistrant. Sellesse on tehtud mingi ajani algvariandiga võrreldes muudatusi, kuni teksti ajakohastamine muutus lootusetuks.

Magistriõppe ajal seostasin joonistamishuvi vähenemist aastate 2000–2001 depressiooniga. Kui depressioonist oli natuke aastaid möödas, siis joonistamishuvi taas suurenes, kuid kõige suurem oli see siiski keskkooli ja ülikooli bakalaureuseõppe ajal. Praegu ei tundu õige joonistamisele väga palju aega kulutada, kui minu kõige tugevam külg ei ole käte osavus, pigem on mul sõnaline mõtlemine.

Magistriõppe ajaga võrreldes on minu joonistamisstiil praeguseks muutunud. Tol ajal mõtlesin veel joonistamise käigus, kuhu oleks kõige ilusam joon tõmmata, hiljem leiutasin uue joonistamisviisi, et enne mõtlen läbi, mida joonistada, siis püian selle teoks teha. Näiteks nii, et kõigepealt sõnastan mõttes kümne lausega kümme võimalikku pildi teemat, siis valin nende hulgast kõige parema teema välja ja enne joonistama hakkamist mõtlen kümne lausega, mida võiks sellel pildil täpsemalt kujutatud olla. Mõni detail võib siiski sündida alles joonistamise käigus.

Koduleheküljele panin kirja, et ma ei joonista piltidele sootunnuseid. Tegelikult vahel habemeid olin joonistanud, kuigi mitte naiste sootunnuseid. Tavaliselt ma joonistades ei mõelnud, mis soost olendit ma joonistan, sellest hoolimata on vaatajad arvanud, et need on tüdrukud või naised. Hiljem ma olen ka teadlikult naiste joonistamist katsetanud, kuigi ma eelistan lasteraamatute illustreerimist armastusromaanide illustreerimisele.

Tänavu aastal olen lasknud joonistada palju pilte tehisintellektil Copilot. Feisbukis on mõned sellist joonistamisviisi mitte konkreetselt mind silmas pidades kritiseerinud, aga minu jaoks on ka tehisintellektiga joonistamine olnud loomingulisem kui pildistamine. Mõnel korral olen andnud tehisintellektile pika pildi kirjelduse ja esimeste variantide nägemise järel kirjeldust mitu korda muutnud. On ka juhtunud, et olen tehisintellekti pilti joonistamisprogrammis oma käega edasi töödelnud, et muuta see jutumullidega karikatuuriks või koomiksiks. Või olen võtnud enda algselt pastakaga joonistatud pildi ja kirjeldanud tehisintellektile seda uue variandi loomiseks. Aju arendavam on ilmselt oma käega joonistamine, aga kui käsi ei ole kõige osavam, võib tehisintellekti variant vaatajale ilusam tunduda.

Minu visuaalsete objektide vaatamise oskust on mõjutanud palju üks raadiosaade, kus rääkis Jüri Arrak. Ta rääkis, et tänapäeva inimesed vaatavad pildile ainult korraks peale, aga pilti tuleb pikemalt vaadata ja selle detailide üle mõelda. Pärast seda olen sellist meetodit kasutanud nii piltide kui ka muude visuaalsete objektide vaatamisel. Näiteks vaatan pilti ja sõnastan mõttes viis lauset selle kohta, mida ma pildil näen. Sel juhul ma tunnen uuel vaatamisel paremini ära, et olen seda pilti juba näinud. Või vaatlen maal lillepeenart, sõnastan selle kohta mõttes lauseid ja pärast oskan linnas tänu sellele seda peenart paremini joonistada. Seda võiks nimetada poolnatuurist joonistamiseks, sest kombineeritud on vaatlust ja meenutamist.

Kodulehekülje joonistamise rubriik oli illustreeritud üheainsa pastakajoonistusega, mille ma nüüd uuesti üles riputan. See on joonistus foto järgi ja ei ole seega minu loomingus kõige tüüpilisem, sest tegelikult olen fotode järgi joonistanud suhteliselt vähe. Tahtsin lihtsalt joonistada, võtsin esimese ettejuhtuva ajalehenumbri ja valisin sealt koopia tegemiseks üsna juhusliku foto. Meelde jäi, et fotol oli ärimees Andres Sarri, kellest ma tegelikult siiani peaaegu midagi ei tea. Mult on küsitud, kas pildil on Savisaar.

Kodulehekülje tekst oli selline:

"JOONISTAMINE

Kui tulin mõttele teha endale kodulehekülg, siis tundus mulle, et igal korralikul koduleheküljel peab olema selle omaniku joonistusi, kui ta ikka üldse joonistamisega tegeleb. Oma esimese kodulehekülje jaoks joonistasin spetsiaalsed pildid arvutiprogrammiga, aga lehekülg kustus millegipärast ära. Praegusel koduleheküljel polnud pikka aega ühtegi joonistust, kuni lisasin selle portree, mis on skänneeritud vanast joonistusplokist. Pilt on joonistatud ühe ajalehefoto põhjal. Minu joonistusi on kasutatud ka raamatu "Viimsed päevad" illustratsioonidena. On olnud aastaid, kus olen tegelenud joonistamisega rohkem kui kirjutamisega. Nii võiks siin olla üks kirjeldav-teoreetiline tekst.

Ükskord tekkis depressioon, siis ei näinud enam üheski uues pildid midagi ilusat ega naljakat, ja hakkasin joonistamisega minimaalselt tegelema. Kuigi depressioon läks üle, ei tekkinud enam mitu aastat erilist tahtmist midagi paberil kujutada. Oli küll kahetsus, et miks ma seda enam teha ei saa. Siis ühel päeval avastasin, et saan jälle joonistada. Hakkasin sellega uuesti tegelema. Ja tagantjärele ei tundu väärtusetutena ka raskeimal ajal jäädvustatu, kuigi uusi ideid tuli siis vähem kui mõnel teisel ajal.

Joonistamine on teistest tegevustest erinev selle poolest, et unisus ja peavalu soodustavad sellega tegelemist. Kui vahel peaks unisus peale tulema, siis muud eriti ei tahagi teha, käsi hakkab aga paberil paremini liikuma. See oleks nagu unenägude jäädvustamine. Osasid häid pilte näeb ainult pärisunenägudes, mida ei oska pärast kuidagi taastada. Olen küll unenäos mõelnud, et võtan paberi kätte ja joonistan silmade ees oleva pildi ümber, et oleks ka ärgates midagi vaadata, aga ärgates pole enam seda paberit leidnud. Tegelikult olen ikka pärisunenägu ärkvel olles ka üles joonistanud. Üks vend soovitas valminud skeemi nähes see ära hävitada, et seda kummardama ei hakataks.

Esimesed asjad, mida elus joonistama hakkasin, olid tigu ja maakera. Need olid küll ühesugused ja vaatajad pidasid neid lõngakeradeks. Kooli joonistustundides suurt midagi ei õppinud ja need tekitasid isegi mõningast vastumeelsust joonistamise ja maalimise suhtes, kui pidi täitma hiigelsuuri pabereid, järgima etteantud teemasid ja oma töid teiste omadega võrdlema. Mängisin seal kaarte ja valmistusin teiste ainete tundideks. Mõningane edasiminek toimus sellega, kui hakkasin kodus jäljendama karikatuure. Hoopis uut moodi pilte hakkasin joonistama üheksanda klassi lõpust, kui joonistamistunnid lõppesid, hakates paberile kandma oma emotsioone ja muusika rütmi. Mulle on küll öeldud, et viimane polegi joonistamine, vaid tantsimine. Aga päris tantsimisse suhtun negatiivselt. Ehk sõjatantsule võiks erandi teha, aga inimeste tapmist ma samas ka ei poolda, kuigi olen unenägudes paljusid tulistanud. Nüüd ma enam muusikat taustaks ei vaja ja olen kasutusele võtnud uuemad stiilid. Siiski tundub mulle endiselt, et muusika ja joonistamine on teineteisega lähemalt seotud kui kumbki neist kirjandusega, kui võimalikku lisatavat sõnalist teksti mitte arvestada.

Korralik joonistamisõpetaja paneks minu piltidele arvatavasti üsna madala hinde, sellest hoolimata olen veendunud neist paremate kõrges väärtuses. Kui endale tundub mingi pilt hetkel maailma parimana, siis ta seda ka enda jaoks sel hetkel on, kuigi mingi kindla tunnuse alusel võib ta ka maailma halvimaks liigituda, näiteks mõne teise vaataja silmis. Kõigi silmale nähtavate objektide taastootmist ei pea vajalikuks ja hoidun tavaliselt sellisest piinarikkast tegevusest, sest on leiutatud fotoaparaat. Kuigi iga inimene näeb objekti erinevalt ja sellest tulenevalt joonistamisoskuse olemasolu korral ka kujutab seda erinevalt, näeb iga inimene siiski ka valminud pilti erinevalt, mistõttu pole üldse kindel, mida on saavutatud. Palju olulisem on kujutada väljamõeldud või palja silmaga nähtamatuid maailmu. Looduslike objektide välimus tuleneb paratamatusest ja ütleb seega midagi alles kogemuse läbi seoses kaasnevate teiste omadustega, inimese väljamõeldu aga näitab midagi tõelisemat ja teeb väljanägemise huvitavaks asjaoluks. Probleem on küll see, et joonistamisel käsi ei allu täielikult tahtele, kuid ka kõrvalekalded mõttest annavad inimese kohta informatsiooni. Pildi erinevad osad võivad küll teha erinevad inimesed, mis annab teistsuguse tulemuse. Looduse huvitavaks pidamine eeldab, et selles tuleb näha samuti kellegi või millegi loomingut. Muidugi on puhas loodus võimsam, aga pilt ei peagi edasi andma täpset elamust maailma ruumilisest suurusest, tuule puhumisest, vihmapiiskade langemise tundest või kuumast ja külmast.

Joonistanud olen kõige rohkem inimlaadseid figuure. Need võivad olla inimesed, kuid kuna märgata on ka erinevusi, võib neid pidada ka kõrgemateks olenditeks (nt. vaimudeks), kes saavad ise oma välimust valida. Ei joonista neile teadlikult sootunnuseid, sest looduses esinev sooline jagunemine on õnnetus, mida ideaalmaailmas ette ei tule. Tõeline looming peaks teoreetiliselt olema täielikult abstraktne, mingigi sarnasus varem olemasolevaga muudab kujutatava osalt märgisüsteemiks. Samas võib luua ka uusi märke. Joonistan enamasti pastakaga. Ka nii võib saada värvilisi pilte, kuigi märgi tähendust muudab värvilisus vähe, kui pole just erinevaid värve teadlikult vastandatud. Olen ka vesivärvidega maalinud, kuid see tuleb halvemini välja, kuigi on olnud ka paremaid perioode, aga praegu ei mäleta, mida ma tol ajal täpselt tegin.

Huvitavate joonte saamiseks ei pea aga alati joonistama. Kui vaja on hoopis konspekteerida, siis võib teha ilukirja. Iga lehekülje ja ka rea saab teha erineva käekirjaga. Ainult pärast on kahju seda kõike ära visata."

Mõni uus kommentaar ka lõppu. Üheksanda klassi lõpus suurema joonistamishuvi tekkimine võib osalt olla seotud ka sellega, et üheksandas klassis andis ühe tunni asendusõpetaja, kes õhutas õpilasi rohkem pingutama. Ta rääkis, et kõik saavad joonistama õppida, sest kirjutada oskavad kõik. Teiseks rääkis ta, et lapsed joonistavad märki, mitte tegelikku objekti, ta õhutas meid tegema vaatlusi, et hakata joonistama tegelikke objekte. Aga ilmselt on mingis vanuses visuaalsed huvid kõige suuremad ja kui just kunstnikuks ei hakka, siis vähenevad hiljem ka ilma depressioonita.

Mind üllatas eelnevas tekstis, et ma olen kirja pannud, et ma olen unenägudes palju inimesi tulistanud. Praegu ma mäletan teistsuguseid unenägusid. Näen küll vahel unes sõda, aga siis ma pigem põgenen vaenlase eest või kaitsen kodumaad agressori eest.

Praegu ma enam unisuse pärast joonistama ei hakka, vaid panen telefonile äratuse ja teen lühikese päevase uinaku. Või teen lihtsalt mõtlemises vaheaja.

Tänavu ilmus teine raamat, milles minu illustratsioone kasutatud on. See on luulekogu "Esimene poolsajand". Esimest luulekogu välja andes isa arvas, et ma pole nii hea kunstnik, et ise illustreerida, aga hiljem eriti kirjasõber õhutas seda tegema ja siis andsid ka kirjastused järele.

Kui ma koduleheküljele esialgse joonistamisteooria kirja panin, ei olnud mul ei isklikku fotoaparaati ega skännerit, millega pilte internetti toimetada, aga nüüd mul on nii fotoaparaat kui ka suure mahuga blogi piltide ülesriputamiseks ja blogis piltide rubriik.

Liivaranda ja tagasi

Ema kutsus endale psühhiaatri koju. Psühhiaater lubas tulla. Varem psühhiaatri kabinetis olin ma kuulnud, kuidas ta telefoni ütles, et koduvisiite ta ei tee. Psühhiaater saabuski nüüd meile koju ja ütles, et emal on selline haigus, et ta ei tohi isegi palaviku korral kraadida, sest selle haigusega mõjub elavhõbe halvasti. Mõtlesin, et tõepoolest, klaas ei ole täielikult läbimatu aine, sealt imbub natuke elavhõbedat välja. See, kellele oli kraadimist keelatud, oli Klaus. Rääkisin talle selle jutu edasi. Ta ei võtnud seda kuulda, vaid ütles, et psühhiaater räägib sellist juttu ainult sellepärast, et praegu on selline jutt moes.

*

Kõndisin mööda teed ja jõudsin Peedu liivaranda. Seal mõned lapsed suplesid, mina hakkasin kalu vaatlema. Kui olin juba piisavalt vaadelnud, pöörasin ringi ja avastasin mälestussamba küljest nupu. Vajutasin seda nuppu ja hakkas kõlama mälestusteksti lindistus. Räägiti, et see, kelle mälestussammas see on, elas ainult 20-aastaseks. Enne surma jäi ta ühes majas luku taha, sealt murdis ta välja akna purustamise teel, aga seetõttu ta külmetas ja sellest algaski surmahaigus. Enne surma jõudis ta veel abielluda, seda tegi ta sellepärast, et jäi ühe korraga naisest sõltuvusse. Teksti autor arvas, et kõik mehed jäävad. Mõtlesin, mis teed minna suvilasse tagasi. Otse jõe kaldal tundus olevat Vallikraavi tänav, mida ma polnud seal varem märganud. Otsustasin minna siiski tulekuteega sarnasemat teed kirjanike suvila kõrvalt, kuigi seal võis olla ketist lahtine kuri koer. Olin nätsu suhu tagasi pannud, aga nüüd sain aru, et ma ei teinud seda puhaste kätega. Jätkasin siiski närimist ja asusin teele. Nägin suuri linde. Neil olid suled valged, aga ühel oli silma juurest must. Mulle meenus, et ma olen vist lugenud, et lindudel on ainult suled valged, neil on nahk musta värvi. Sellel linnul olid silma juurest suled ära tulnud, seetõttu paistsid suled välja. Teisel linnul oli sulgi ära tulnud kaelalt ja kael paistis mustana. Tee muutus tundmatuks, tundus, et ma pole seal, kust ma minna kavatsesin. Üks auto tundus püüdvat mind aia ääres alla ajada, aga see ei õnnestunud. Ta tegi teise katse veel, ka see ei õnnestunud. Sellega allaajamiskatsed lõppesid. Kõndisin edasi ja tee muutus jälle tuttavaks.

Bakalaureuseõppes ja praegu

Teise koduleheküljelt kustutatud tekstina tõstan kommenteerituna blogisse ümber ülikooli kolmanda kursuse seminaritöö kokkuvõtte. Seminaritöös on juttu vabadussõjalaste liikumisest. Kooliajal oli minu suhtumine vabadusõjalastesse negatiivne, aga ülikooli ajal sain Pajuri loengutes teada, et vabadussõjalaste liikumine polnud päris selline, nagu ma seni ette kujutasin. Vabadussõjalastest oli juttu ka Kasekampi fašismi ajaloo loengutes, mis olid huvitavad seminarilaadse korralduse tõttu, aga võisid jätta mulje, et äärmusliikumised on ise huvitavad. Ülikooli ajal oli minu arvamus vabadussõjalastest parem kui varem või hiljem, ka magistriõppe ajal olin juba kriitilisem.

Kolmandal kursusel oli Pajur välja pakutud ühe võimaliku Eesti ajaloo seminaritöö juhendajana. Läksin tema juurde. Ta soovis, et igaühel oleks endal teema olemas. Ütlesin, et tahan kirjutada vabadussõjalaste liikumisest. Pajur vastas, et vabadussõjalastest on Marandi juba väga põhjalikult kirjutanud, ei tea, kas mul on sellele midagi juurde lisada, aga et mingi nurga alt saaks seda teha, näiteks vabadussõjalaste suhetest teiste parteidega. Järgmisel kohtumisel pakkusin välja täpsema pealkirja, mis rääkis vabadussõjalaste koostööst teiste poliitiliste jõududega. Pajur kahtles, kas seda koostööd nii väga oli, aga lubas kirjutada. Ta andis mulle varsti ka pika vabadussõjalastest rääkiva kirjanduse nimekirja. Kui küsisin, kui pikk töö peab olema, vastas ta, et nii pikk kui tuleb. Kui tahtsin siiski täpsemat lehekülgede arvu teada saada, ütles ta, et see peab olema alla saja ja üle kümne lehekülje. Järgnev õppeaasta oli seminaritöö suhtes täidetud peamiselt iseseisva tööga, mul ei olnud Pajurile peaaegu ühtegi küsimust. Mäletan, et küsisin, kuidas raamatule viidata, kui ilmumise linna pole nimetatud. Pajur soovitas kirja panna kirjastuse nimi. Järgmine küsimus oli võibolla, mis kuupäevaks tuleb töö esitada. Pajur ütles, et ei maksa üle forsseerida. Aga sellele soovitusele ma ei pööranud tähelepanu, sest eelmise seminaritöö eest olin saanud viie just tänu sellele, et sain selle esimesena valmis.

Ma olin püüdlik üliõpilane ja mõtlesin, et kirjutan pigem maksimaalse kui minimaalse lubatud mahu lähedaselt, seda ma ka tegin. Aga kvantiteedile rõhu pööramise tõttu ilmselt kannatas kvaliteet. Pajur ütles, et see töö juba ületab ülikooli seminaritöö nõudeid, vähemalt mahu poolest. Tol hetkel sain aru, et see on kiitus, praegu ma pole kindel, mis pidi ta seda mõtles, sest mõnda kohta on ta juurde kirjutanud, et tuleb lühendada. Töö hinne oli neli. Mul oli saatesõnas defineeritud, mida ma koostöö all mõtlen, aga Pajur märkusi kirjutades lähtus oma definitsioonist. Ta leidis, et see kõik ikka ei ole koostöö, koostööd eriti ei olnud ja ma ei kirjuta ainult poliitilistest jõududest, vaid ka ühiskondlikest organisatsioonidest. Mul oli töö pealkiri pikem kui hiljem koduleheküljel kokkuvõtte pealkiri, originaalpealkiri sisaldas kahe vabadussõjalaste organistasiooni pikka ametlikku nime, koduleheküljel lühendasin selle Pajuri märkust arvesse võttes sõnale "vabadussõjalased".

Vabadussõjalaste kaitseks on kirjutatud, et neid esimest korda vangi pannes tehti neile ülekohut, sest sel hetkel neil riigipöördeplaani ei olnud. Hiljem "Kultuurile ja Elule" kodulehekülje tõttu tellitud artiklit kirjutades arvasin vist, et vabadussõjalaste liikumine oleks siiski võinud sisemise loogika tõttu riigipöördeplaanideni areneda. Nüüd olen tõlkinud ka Sorokini revolutsioonide vastast raamatut ja leian, et Sorokini järgi saaks vabadussõjalaste liikumist rohke sõimuga pidada revolutsiooni esimeseks faasiks, kus kõnerefleksidelt kaovad pidurid. Pätsi vaikiv ajastu oleks revolutsiooni teine faas, Sorokini tähelepaneku järgi jõuavad kõik revolutsioonid teises faasis diktatuuri, sõltumata sellest, kes diktatuuri kehtestab. Selle loogika järgi oleks diktatuuri võinud kehtestada nii Päts, vabadussõjalased kui ka keegi kolmas. Vabadussõjalaste revolutsioon puhkes Eestis peamiselt ülemaailmse majanduskriisi tõttu. Kriiside ajal hakatakse vastanduma olemasolevale võimule, vastandumine võib viia erinevatel puhkudel nii diktatuuri kui ka demokraatia ihaluseni, viimast oli näha Nõukogude Liidu lõpuaastatel. Rahvaste isesesivumised ei ole Sorokini järgi riigisisesed revolutsioonid, Eestis pole pärast Laulvat revolutsiooni diktatuuri jõutud, aga Venemaal oli perestroika riigisisesem ja lõpuks jõuti Putini diktaatuuri.

Seminaritöö kokkuvõte koduleheküljel rippunud kujul oli järgmine:

"VABADUSSÕJALASTE KOOSTÖÖ TEISTE POLIITILISTE JÕUDUDEGA

(Uuem artikkel sel teemal ilmus "Kultuuris ja Elus".)

Käesolevast seminaritöö kokkuvõttest selgub, et Eesti Vabadussõjalaste Keskliidul (EVK) ja selle järeltulijal Eesti Vabadussõjalaste Liidul (EVL) ei puudunud täielikult koostöö teiste kodumaiste poliitiliste jõududega. Poliitiline koostöö Riigikogu erakondadega sai alguse Põhiseaduse muutmise küsimuses Rahvaerakonna ja Põllumeestekogudega. Vabadussõjalased püüdsid hoiduda näitamast tihedat koostööd erakondadega nende eriti majanduskriisi tingimustes langenud maine tõttu, kuigi paljud vabadussõjalased kuulusid ka mõnda erakonda. Koostöös Põllumeestekogudega ja osalt ka Ühinenud Põllumeeste toetusel võeti kõrgendatud kvoorumit nõudval rahvahääletusel vastu vabadussõjalaste Põhiseaduse muutmise kava. Tahtmatult olid selle võimalikuks teinud sotsialistid vastukihutustööga Riigikogu esitatud kavale.

Peale Põhiseaduse muutmist toimuma pidanud Riigikogu valimistega seoses kaaluti EVL-i ja liikmeskonna huvidelt suhteliselt lähedaste Ühinenud Põllumeeste (asunike) koalitsiooni moodustamist, Ühinenud Põllumehed esitasid vabadussõjalaste mõjutusel oma riigivanemakandidaadiks kindral J. Laidoneri, kuigi vabadussõjalased teda toetamast loobusid. Peale 1934 toimunud kohalike volikogude valimisi tuli asuda läbirääkimistesse teiste jõududega kohalike omavalitsuste moodustamiseks. Selle koostöö arenemisele tegi lõpu 12. märtsi riigipööِِre, mis ei võimaldanud EVL-l kunagi saada ka oma parlamendirühma. Järgnevalt läksid paljud vabadussõjalased valitsuse teenistusse, mis enda huve esindava Isamaaliidu loomisel võttis suures osas eeskujuks vabadussõjalaste liikumist. Organiseeritult tegevust jätkanud vabadussõjalased aga asusid taotlema põhiseadusliku korra taastamist, milles nad tegid koostööd Riigikogus opositsioonis olnud Ühinenud Põllumeestega, vähemal määral ka Rahvusliku Keskerakonnaga. Aastal 1938 valitud Riigivolikogus moodustasid nende vähesed esindajad ühise rühma. Laiemat koostööd püüti teha olukorra päästmiseks seoses 1940. aasta sündmustega, mis aga oli juba hilinenud.

Vabadussõjalaste liikumisega olid seotud ka väiksemad parlamendivälised poliitilised organisatsioonid, eriti J. Tõnissoni valitsuse aegse kaistseseisukorra ajal suletud EVK-d asendanud Tallinna Akadeemiline Rahvuslik Kultuurklubi ja vabadussõjalaste Põhiseaduse muutmise kava toetanud isamaalaste ühingud. Maal täiendasid vabadussõjalasi rahulolematuse avaldustes "Eesti lapua liikumisse" koondunud talupojad. Võitluses korruptsiooni ja erakondliku korra vastu avaldas vabadussõjalastele toetust Rahvuslik Töökoondus. Sarnaselt vabadussõjalastega seisid rahvusterviku kujundamise ja Põhiseaduse muutmise eest Eesti Rahvuslaste Klubid, kelle tegevus jäi aga vabadussõjalastega kooskõlastamata. EVL-i loodud Vabadussõjalaste Rahvaliikumise nimekirjades kandideerisid rahvuslike huvide eest seisva Eesti Edumeelse Rahvusliku Ühingu ja majanduskriisile jalgu jäänuid esindavate töötute komiteede liikmed. Osa vabadussõjalasi näis mõttekaaslasi leidvat Eesti Rahvusfašistide Kogust. Vaikival ajastul suutsid vabadussõjalasi mõningal määral esindada Tartu üliõpilaskonna korporatsioonid, eriti palju vabadussõjalasi kuulus korporatsiooni "Sakala". Üksikisisikute puhul on raske eristada vabadussõjalasi ja nende toetajaid. Viimaste hulka võib lugeda vaikival ajastul opositsiooni tegevuses olulisemat osa etendanud W. Tomingat ja kogu opositsiooni juhiks loetud J. Uluotsa. Riigikogu-välised jõud peale vabadussõjalaste olid aga nõrgad ja ei suutnud riigi poliitilist elu oluliselt mõjutada.

Kinnitust ei ole leidnud palju esitatud süüdistused vabadussõjalaste tihedatest sidemetest Saksa rahvussotsialistidega ega Itaalia fašistidega, kuigi olid olemas mõningad sarnasused nendega, samuti mitmete muudes riikides tegutsenud organisatsioonidega. H. Mäe olemine Teise maailmasõja ajal Saksamaa teenistuses ei olnud seotud varasema vabadussõjalaste liikumise suunaga ja oli tingitud soovist rasket olukorda kuidagi kergendada või isiklikust auahnusest. Tänu H. Mäele oli tema juhitud omavalitsusega seotud siiski teisigi varem vabadussõjalastega seotud olnud isikuid. Otsest koostööd ei olnud vabadussõjalased iseseisvuse ajal teinud ka baltisakslastega, kuigi vabadussõjalaste vastased vastupidist väitsid ja väikse valijaskonnaga baltisakslased seda arvatavasti hea meelega teostumas oleksid näinud, pooldades vabadussõjalaste algatatud muudatusi riigikorras. Vabadussõjalased ise suhtusid paremini venelastesse, kellega esines koostööd kohalikel valimistel. Sidemed Läti sõjaveteranidega ei viinud poliitilise koostööni. Seevastu olid olemas tihedad sidemed mitme Soome poliitilise organisatsiooniga, mis omasid praktilist tähtsust eriti põrandaaluse tegevuse perioodil peale riigipööret.

Vabadussõjalased püüdsid, välissuhteid üldiselt oluliseks pidamata, saavutada terve eesti rahva koostööd, kaotada klassivõitlus ja kihihuvide tähtsustamine. Seejuures kalduti aga nägema vastaseid ja konkurente organisatsioonides, mis ei soovinud alluda vabadussõjalaste juhtimisele, eriti kui need seisid lähedal võimule. See muutis raskeks tegeliku koostöö teostamise, mis sai lõpuks saatuslikuks kogu vabadussõjalaste liikumisele."

Lõppu veel mõned kommentaarid. Kooskõlas valitud uurimistöö teemaga uurisin vaid vabadussõjalaste positiivsemaid suhteid teistega, aga on teada, et üldiselt vastandusid nad kõigile erakondadele kokkuvõetuna. Seminaritöö kokkuvõtte lõpus leian, et vabadussõjalastele sai saatuslikuks koostöö vähesus teistega, praegu leian, et hiidliikumised vaibuvad ka sõbralikumate suhete korral. Minu eluajal olid hiidliikumised Rahvarinne ja kodanike komiteed, aga need vaibusid, kui olid oma ülesande täitnud ja rahva poliitikahuvi vähenes.

Vabadussõjalased ei saanudki teistega väga koostööd teha, sest neil ei olnud veel Riigikogu esindust. Kui valimisi poleks ära jäetud, oleks nad võibolla kellegagi valitsuskoalitsiooni läinud. Ka Lenin, Mussolini ja Hitler on sõlminud esialgseid koalitsioone, et jõu kasvamisel koalitsioonipartnerid kõrvale tõrjuda. Ma pole enam hiljem vabdussõjalaste teemasse nii palju süvenenud kui kolmandal kursusel, aga praegu oskan teha rohkem võrdlusi teiste teemadega ja mõtlemistehnika on edasi arenenud.

Jannseni jutud

„Sannumetoja sel aastal 1848. Ehk: Uut ja Vanna Ma-rahva römuks ja öppetuseks.“ Essimenne aasta jäggo. Tarto linnas, Trükkitud Laakmanni kirjadega. (Trükki lubatud 1847. Mõned nummerdamata + 252 nummerdatud lehekülge.)

Jannsen sai ajalehe väljaandmise loa alles liberaalsema Aleksander II võimuletuleku järel. Autoritaarsema Nikolai I ajal ta küll juba taotles luba, aga seda ei antud. Seetõttu hakkas ta andma välja ajalehe asemel aastaraamatut. Selle nimi „Sõnumitooja“ võiks kujutluses seostuda poliitikauudistega, kuid vähemalt esimene köide sisaldab vaid ilukirjanduslikke jutte.

Juttudele ei ole autorinime märgitud. Kirjandusuurijad on kindlaks teinud, et enamasti ei olnud Jannsen ise oma juttude autor. Tal olevat nii muutmata kujul tõlkeid, mugandatud tõlkeid kui ka originaaljutte. On kirjutatud, et tema jutud on paremad kui tema luuletused ja et juttude eesmärk on moraal. Jutte oma silmaga lugedes võiks neid nimetada ka haaravateks seiklusjuttudeks. Seejuures jääb lugeja piinamiseks mitu juttu järgnema, aga järge ei olnud enam samal aastal oodata.

On kirjutatud, et mugandatud tõlkejuttude tegevuse kohandab Jannsen Eesti oludele. Selles kogumikus on siiski vaid ühe jutu tegevus Eestiga seostatav, teised toimuvad kaugetel maadel ja kaugetel aegadel. Mõned eestlastele arusaadavamaks tegemised on märgatavad, Inglise revolutsiooni aegsed Inglismaa hinnad tuuakse rublades ja kopikates ning kuninga nimi ei kirjutata Charles I, vaid Karl I.

Jutte võiks nimetada monarhistlikeks. Ei loetleta, milliste pahategude eest Charles I hukati, vaid kirjeldatakse, kuidas üks poiss talle kaasa tunneb ja oleks valmis ise kuninga eest surema. Aga kui seda võiks seostada sellega, et kuningas on kõrgemast soost, siis hiljem on sama poiss valmis ka loomade asemel nälgima. Ja kuigi tal kuninga suhtes on suur austus, siis oma otsest ülemust ta ninatargalt õpetab.

Teine monarh, kellest kogumikus juttu on, on Peeter I. Kirjeldatakse, kuidas Vene monarh Hollandis laevaehitusel töötab. Peeter I tõi Eesti alale palju kannatusi, aga jutus kujutatakse teda kangelasena. Lugejale kohe ei öelda, et tegemist on tsaariga, vaid antakse selle kohta vihjeid. Hollandi laevameistrile ta ütleb küll oma nime, aga see ei saa aru, et see on tsaari nimi, vaid ta arvab, et Peeter on temast vähem tähtis ühiskonnaliige. Mulle oli siiski selge, et jutt käib Peeter I-st, sain teada esimest korda lapsena ühest vanaema pool televiisorist vaadatud filmist, et Peeter I on Hollandis laevaehitusel töötanud.

Ühe jutu teemaks on ristiusu levik Rooma riigis. Ülikoolis oleme õppinud, et kui eestlased 13. sajandil ristiusku pöörati, siis ei saanud neist kohe täielikke kristlasi, vaid tegemist oli sünkretismiga, mis sisaldas nii ristiusu kui ka paganluse elemente. Selles jutus aga saab ristiusku pöördujast kohe täielik kristlane, kes tunneb kõiki ristisusu põhimõtteid ja käitub paganatest palju moraalsemalt. Värsketele kristlastele ilmub unes ristiusu Jumal, aga ei täpsustata, kas varem on ilmunud paganausu jumalad. Mul on unenägusid erinevate eluperioodide kohta ja ühes Jaan Kaplinski luuletuses on minategelane lahutatud naisega unenägudes endiselt abielus, siis võiks oletada, et usku vahetanu näeb erinevates unenägudes erineva usu jumalaid.

Jannseni ajalehes on kirjutatud kerjamise vastu, kuidas vaeseid tulevat küll aidata, aga kerjustele ei tohtivat raha anda. Selles köites aga öeldakse, et kerjamine on parem kui varastamine. On kirjutatud, et Pärnumaa perioodil kannatas Jannsen ka ise vaesuse all. Päevikus ta kurdab rahapuuduse all ja ei tea, kust tal õnnestub vajalikud summad hankida.

Tänapäeval olevat ülestunnistus süüd kergendav asjaolu. Ühes jutus aga osalt ühiskonna survel kuriteo sooritanu hukatakse just sellepärast, et ta süü üles tunnistab. Jääb ebaselgeks, kas teda oleks saadud hukata, kui ta oleks süüd eitanud.

Koolis õpetati, kuidas Vene keisririigis usuti heasse tsaari, keda peeti mõisnikest paremaks. Selles köites ühes jutus esineb ka hea mõisnik, kes lihtsalt ei tea, et tema talupojad on vaesed. Nagu Charles I austaja oma ülemust ninatargalt õpetab, nii ka krahvi alam hakkab krahvist mõisnikku õpetama. Neljanda klassi õpikus nägi raamatu „Reis Peterburist Moskvasse“ autor maantee sõidu ajal, et talupoegade elu on raske, ka selles jutus saab krahv alamate vaesusest aru maanteelt pilku majadele heites, varem poleks ta justkui oma talupoegade maju näinud.

Keskkoolis ja praegu

Kustutasin hiljuti kodulehekülje proosa alalehelt ära neli aegunud teoreetilisemat teksti, aga nüüd mõtlesin, et need võiks avaldada uuesti blogis praeguselt seisukohalt kommentaaridega, blogis on rohkem ruumi ja tekstid on paremini dateeritud.

Esimesena riputan uuesti üles keskkooliaastatel kirjutatud Tammsaare "Tõe ja õiguse" teemalise kirjandi mustandi. See on õigupoolest paroodia. Tol ajal oli mulle nalja tegemine eakohasem kui praegu. Nüüd ma olen püüdnud juba aastaid raamatuid tõsiselt analüüsida, isegi kui keegi peaks nende analüüside üle naerma. Keskkoolis anti raamatuid läbi lugeda väga suures mahus, ma keskendusin nende tähtajaks läbi saamisele, mitte analüüsimisele. Analüüsima hakkasime alles tunnis. Praegu teen raamatuid lugedes mõtlemispausi iga lehekülje järel, aga keskkoolis oli sellega raskusi, sest ma olen parema ajupoolkera inimene ja mul ei lähe lugemine ka kiirustamise korral kõige kiiremini. Pealegi polnud meile lugemise metoodikat õpetatud, hiljem olen seda õppinud psühholoog Konstantin Ramuli raamatust.

Keskkooli ajal ma ei võtnudki raamatute kohta alati seisukohta, vaid ka kirjandit kirjutades mõtlesin osadel kordadel lihtsalt, kuidas oleks naljakam öelda. Praegu püian seisukohti võtta, kuigi kindlat seisukohta alati võtta ei saa, vastused küsimustele on mingi tõenäosusega. Seevastu praegu ma ei pea kinni kirjandi kompositsiooninõuetest ja ei kontrolli niipalju õigekirja.

Keskkooli ajal mõtlesin siiski tõsiselt, et mulle meeldib kõige rohkem "Tõe ja õiguse" kolmas köide, kus on juttu 1905. a. revolutsioonist. Kohustuslikud olid ainult esimene, teine ja viies köide, aga ma lugesin 12. klassis läbi kõik viis köidet. Valmistusi ülikooli ajaloo sisseastumiseksamiteks ja mulle tundus revolutsiooni teema rohkem ajalugu kui muude köidete teemad. Praegu ütleksin, et ka esimeses ja viiendas köites on agraarajalugu, teises köites kooliajalugu ning neljandas köites perekonna ja seltskonna ajalugu. Aga käisin keskkoolis 1990. aastatel, kui suure osa minu elust oli katnud edukalt lõppenud Laulev revolutsioon, seetõttu mind huvitasid ka muud revolutsioonid.

Esitan nüüd uuesti kirjandi mustandi teksti ja allpool kommenteerin seda veel:

"MIS ON ÕNN?

(A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" põhjal)

Anton Hansen Tammsaare teadis, mis on õnn ja kirjutas selle üles. Õnn on aga nii lai mõiste, et ühe raamatu köite piiridesse see ei mahtunud. Seepärast lõi ta viieköitelise teose "Tõde ja õigus", kus ta püüdis teha mõningaid kokkuvõtteid. "Tõe ja õiguse" põhjal on teadlased püüdnud seda mõistet defineerida, sest selles on kirjas tõde. Esimese köite algul tahab üks tegelane teada saada, mis on õnn. Viimase köite lõpul saabki tema poeg kahe põlvkonna ühiste uuringute tulemusena seda teada. Autoril on aga kõik teada juba esimese rea kirjapanekul, ja seda asubki ta ruumi raiskamata kirja panema. Esmakordsel lugemisel võib sõnum küll lugejale tabamatuks jääda, kuid korduval lugemisel ja Tammsaare ülejäänud loominguga kõrvutades, samuti erialase kirjanduse ja käsiraamatute appi võtmisel avaneb kirjaniku idee õnne olemusest oma täies selguses ja sügavuses. Ja kuigi lugeja teadusliku lähenemise korral taipab kõik, ei suuda ta ka peale silmade avanemist definitsiooni kaaskodanikule edasi anda. Ja tahtes saada vastust teda vaevavatele küsimustele peab kaaskodanik taas lahti lööma kõik ülal mainitud raamatud. Nii on Tammsaare meie peale mõelnud, kui ta oma surematu vaimusilma ees nägi ette eesti rahva ajalugu, ühes tulevaste põlvkondade ja nende murede ja rõõmudega, ning probleemidega, mis on tekkinud kõigil inimestel, kelle sünniaasta jääb hilisemasse aega kui tema oma. 

Kui Goethe Faustiga otsis elu mõtet, siis Tammsaare ühes oma tegelastega otsib õnne. Eelkõige näitab see küll erinevusi eesti ja saksa kirjanduse vahel ja eesti ning saksa rahvuse olemuse vahel, kuid kaudselt näitab see ka seda, mis on õnn. Elu mõtte leidis Goethe juba 19. sajandil. Tammsaare kuulus nende hulka, kes selle tema loomingulisest pärandist välja lugesid. Nii võis ta astuda juba sammukese kaugemale. Tänapäeval on nende kahe kirjaniku loomingu liitmisel ja täiendamisel jõutud veelgi kaugeleulatuvamate järeldusteni, mis on ka juba ilukirjanduses jäädvustatud, aga inimteadus pole veel arenenud ideaalse tasemeni ja seetõttu pole veel jõutud nii kaugele, et neid uusi kirjanduslikke saavutusi teadvustada ja propageerida rahva hulgas. Ka seda on Tammsaare ette näinud, milles seisnebki veel üks tee õnne mõistmisele. Kirjandusteadus teeb meie ajastul aga kõik ka kõige varjatumate võimaluste ära kasutamiseks. Seda nimetatakse progressiks. Juba meie esivanemad tegid jõupingutusi ideaalideni jõudmiseks. Meil on juba olemas oma arengukavad, kuid need on tulevikku planeerinud endisega samaväärse koha Tammsaare loomingule, mis ikka veel ei saavuta haripunkti.

Lõpuks tuleb veel lühidalt selgitada, mis on siiski õnn - mitte selleks, et anda piisavat seletust, vaid selleks, et näidata, et suur kirjanik pole töötanud asjata ja tema loomingut on vähemalt osaliselt mõistetud. Kõige lühemalt öeldes võib korrata romaani lõpus öeldut: õnn on see, kui keegi on õnnetu, ja jäetakse pooleli alustatud töö, jättes kõik, mis juba teha jõutud saatuse hooleks."

Kuidas vastata kirjandi pealkirjas esitatud küsimusele praegu? Õpetaja esitas sellise küsimuse, aga raamatu põhjal saaks esitada ka muid küsimusi. Kirjandit kirjutades ma olen justkui eeldanud, et kirjanik ja õpetaja peavad raamatus kõige tähtsamaks ühte ja sama.

"Tõde ja õigus" on ilukirjandusteos. See, mis on õnn raamatu tegelastele, ei pruugi olla seda alati pärisinimestele. Minu isal oli umbes luulerida: "Ega kunst ole, kullakesed, elu!" Tammsaare kirjutas siiski realistlikus stiilis ja taotles eluga sarnasust.

Kuskil "Tões ja õiguses" ütleb üks tegelastest, et kui teha tööd ja näha vaeva, siis tuleb ka armastus talu vastu. Armastust samastab ta võibolla õnnega. Teine tegelane vaidleb vastu, et talle pole see armastust toonud. Raamatusarjas on palju negatiivseid sündmusi, nagu ka Piiblis öeldakse, et inimene peab oma leiba palehigis sööma. Piiblis see on nagu karistus pattude eest, aga ühele "Tõe ja õiguse" tegelasele tundubki see olevat õnn. Aga nagu kaks raamatu peategelast on erinevad, nii on ka päris inimesed omavahel erinevad. Kui Tammsaare valis endale elukutseks kirjatöö, siis temale oli võibolla õnn kirjutamine. Selle poolest olen ma Tammsaarega sarnane. Ma pole sama tunnustatud, aga vahel mõni lugeja mind kiidab ja vähemalt endale meeldib kirjutada, samuti mõttes rääkida.

Õpilasena ja vilistlasena

Olin kooli õuel. Esimene tund käis, aga sinna polnud mõtet minna, sest see hakkas juba läbi saama. Mina ja veel mõned õpilased seisime kooliõue tänavapoolses osas. Lootsin, et mind aknast nähes ei saada aru, et ma pean tunnis olema. Läksin koolimajale lähemale. Seal üks tüdruk uuris mänguloomi. Mõtlesin, et võiks talle öelda, et mänguelevant peaks meie pere oma olema, me oleme endale sellise looma hankinud. Läksime tamme juurest koolimajale veel lähemale ja hakkasin selle tüdrukuga palli mängima. Kui pall esimest korda maha kukkus, sain punkti ja ütlesin, et seis on 1:0. Kui pall teist korda maha kukkus, ütlesin, et nüüd on seis 1:1. Tüdruk vaidles vastu, et ikka 2:0 minu kasuks. Ütlesin, et ärme punkte parem loeme.

*

Olime Paide suures toas ja algas pidusöök. Olin endale just toidu ette tõstnud, kui märkasin, et natuke on seda ka laualina peal. Järgmisel hetkel oli taldrik koos toiduga põrandal kummuli. Hakkasin toitu taldrikusse tagasi tõstma, aga ütlesin, et see pole minu taldrik, mina tõstsin endale kartulisalatit, mitte suppi. Selgus, et Klaus oli haigushoo tõttu oma taldriku ümber ajanud ja minu oma asemele võtnud. Ma ei küsinud oma esialgset taldrikut tagasi, vaid hakkasin sööma Klausi toitu.  Peo lõpu poole ütles Tõnu läbi ruumis kõndides, et Klaus rääkis täna kolme tüdrukuga, aga minuga mitte sõnagi.

*

Ühel tänaval vene poisid torkisid mind. Jätsin nende välimuse meelde. Kodu lähedal nägin neid nelja poissi uuesti ja tundsin nad ära. Nad tegid minu suunas taas agressiivseid liigutusi, enne kui edasi kõndisid. Mõtlesin, et võiks minna nende tänavale korda nõudma, aga siis nad võivad midagi päris kurja teha. Sattusin venelaste meeleavaldusele. Mõtlesin, et ühe mehega käituvad venelased agressiivselt sellepärast, et ta on vabadusvõitleja, mulle nad midagi ei tee.

*

Olin klassikokkutuleku korraldaja. Kokkutulek ei olnud veel kätte jõudnud. Tüdrukud hakkasid kirjutama, nagu toimuks kokkutulek minu valitust varasemal kuupäeval. Nad olid vist ära unustanud, et selle varasema kuupäeva olen ma tagasi lükanud. Või oldi kogu aeg üksteisest valesti aru saadud. Ma polnud enam kindel, kas mul enda valitud kuupäevaks oli õnnestunud ruumid hankida. Olin klassikaaslastega samas ruumis. Mõtlesin, et võiks öelda, et kes mind vähegi tunneb, see peaks teadma, et mina saunapidu ei korralda. Jätsin selle siiski ütlemata ja mõtlesin, et nad ei tunnegi mind. Selle arusaamatuse pärast hakkasid vist kõik klassikaaslased minusse halvasti suhtuma. Üks tüdruk rääkis, et tema isa oli vaadanud meie klassipäevikutest hindeid ja küsinud, kuidas üldse minusugune meie koolis õppida sai. Vastasin, et mul sõltuvad hinded ainult aastaarvust.

Unenägude tegevuskohad

Tegin umbkaudse statistika septembris 2024 üles kirjutatud unenägude tegevuskohtade kohta. Kõigepealt panin kirja tegevuskohtade nimed ja siis hakkasin nende kohta kriipse tõmbama. Sama unenäo kohta võis kriipsu tõmmata rohkem kui ühte kohta, mida ka juhtus. Kuna tegin seda statistikat tagantjärele, ei olnud kõik tegevuskohad enam kindlad, aga umbkaudne kordade arv üksikute unenäoüleskirjutuste kaupa tuli järgmine:

1) Tallinn 3
2) Tartu 32
3) Paide 2
4) Peedu 1
5) Meelva 0
6) mujal Eestis 5
7) välismaal 6
8) kosmoses 0
9) fantaasiamaailmas 0
10) arusaamatu 13

Unenägude arv oktoobris

Minu unenäoüleskirjutuste arv oktoobris 2024 oli Wordi faili järgi 7 ööpäeval null, 13 korral üks, 7 korral kaks, 3 korral kolm, 1 korral neli ja 1 korral 5. Tegelik meelde jäänud unenägude arv ei ole täpselt kindlaks tehtav, sest unenägude piirid ei ole alati selged, see võib üleskirjutuste arvu nii suurendada kui ka vähendada. Mõnda unenägu ma lisaks ei soovi kirja panna. Keskmine üleskirjutuste arv oli 1,45 kõigi 31 öö kohta või 1,875 unenägudega ööde kohta. Mingeid kujutluspilte võin näha ka päevase poolune ajal, aga ei oska neid üles kirjutada, need vahetuvad kiiresti ja ei sarnane sügava une aegsete unenägudega.

Toimetamise arvustus

Lugesin arvustust, mille Stella oli minu kaastoimetatud raamatu kohta kirjutanud, see tähendas raamatu enda lugemist. Stella kirjutas, et sissejuhatav osa on hästi toimetatud, aga sellele järgnev osa liiga vanamoodsas keeles. Autorit ei olnud juurde märgitud, aga tehti kindlaks, et see osa on Tõnissoni kirjutatud. Mõtlesin, et siit jääb mulje, et mina olen üks lohakatest toimetajatest, aga mul ei olnudki keeletoimetamise ülesannet, ma olin sisuline toimetaja.

*

Tõstsime Pillega raamatuid riiulisse. Üks "Loomingu" aastakäik ei kuulunud nende raamatutega sisuliselt kokku, mulle tuli mõte, et "Loomingud" saab mahutada kappi, seal on veel ruumi. Mõtlesin, et seni meil pole põrand raamatute raskuse all kokku varisenud sellepärast, et raamatud on toa servas, aga täna paneme neid rohkem keskkoha poole, võibolla nüüd variseb. Palusin, et väike Henn mind ühe liigutuse juures aitaks.

*

Tõnu oli kolinud koos oma lastega ühe teise pere juurde elama. Nüüd kolis oma lastega samasse peresse ka Henn.

Palju ratsukäike

inimene – arvuti
Käikude tagasivõtmisega.
1. e4 c5 2. Rf3 Rf6 3. e5 Rd5 4. c4 Rb4 5. a3 R4c6 6. d3 d6 7. Of4 Og4 8. ed e5 9. Og3 Of3 10. Lf3 Od6 11. Rc3 h5 12. h3 h4 13. Oh2 Rd7 14. Ld1 Rd4 15. Oe2 Lb6 16. Vb1 0-0-0 17. 0-0 f5 18. Rd5 La5 19. Ve1 Kb8 20. Of1 Ka8 21. Kh1 g5 22. f3 f4 23. Og1 Rf5 24. Of2 Rb6 25. Rc3 Vdf8 26. Re4 Oe7 27. Lb3 Vd8 28. Lb5 Lb5 29. cb Rg3+ 30. Og3 hg 31. Vbc1 Vc8 32. Vc3 Rd5 33. Vc4 Re3 34. Va4 Rc2 35. Vc1 Rd4 36. Vac4 Rb5 37. Rc5 Rd4 38. Re4 Kb8 39. Vc8+ Vc8 40. Vc8+ Kc8 41. Kg1 b5 42. Rc3 a5 43. Oe2 b4 44. ab ab 45. Rd5 Re2+ 46. Kf1 Rc1 47. Re7+ Kd7 48. Rd5 Rd3 49. Ke2 Rc1+ 50. Kd1 Ra2 51. Kc2 Kd6 52. Rf6 Ke6 53. Re4 Kd5 54. Kb1 b3 55. Rg5 Rb4 56. h4 Kd4 57. h5 Rd5 58. h6 Rf6 59. Re4 Rh7 60. Kc1 Kc4 61. Kd2 Kd4 62. Rd6 Kc5 63. Rf5 Kc4 64. Re7 Rg5 65. Rg6 Kd4 66. Rf8 Rf7 67. h7 Rh8 68. Re6+ Kc4 69. Rg7 Kd4 70. Ke2 e4 71. fe Ke4 72. Re6 Ke5 73. Rc5 Rf7 74. Rb3 Kf5 75. Rd4+ Ke4 76. Rf3 Kf5 77. Kd3 Rh8 78. b4 Rf7 79. Kd4 Rh8 80. b5 Ke6 81. Kc5 Ke7 82. Kc6 Kd8 83. Kb7 Ke7 84. b6 Kg6 85. Ka7 Kf8 86. b7 Kg7 87. b8L ja must sai 106. käigul mati.

Ebakindel ettevalmistus

Pidin minema magistritöö kaitsmisele. Vahepeal unustasin kõne ettevalmistamise ära, natuke liiga hilja tuli see mul uuesti meelde. Tahtsin öelda mõttes kümme lauset kõne ettevalmistamiseks, aga mõtlesin, et nii võib masendusse langeda, sest kõne peab kestma kümme minutit, aga kui ma kella pealt vaatan, kui kaua ma kümmet lauset ütlen, siis võibolla läheb kellal ainult üks minut edasi. Mõtlesin, et võibolla on parem mitte valmistuda, muidu jõuan kaitsmisele unisena.

*

Olime isa toas. Seal oli huvitavaid raamatuid. Üks raamat oli väga paks. Tulin eest, et üks poiss kirjutuslaua ja riiuli vahelt välja lasta, aga ta läks teist teed.

Sõjavarjus

Algas sõda ja üks meie omadest tapeti. Ülejäänud põgenesid Võlukäiku. Lootsin, et võlujõu tõttu on Võlukäigu värav vaenlaste jaoks läbimatu. Aga ma ei olnud selles kindel, seetõttu peitsin ennast veel järgmise ukse taha. Seal oli midagi tühja klassiruumi sarnast, seal olid pingid, mille peal kedagi ei istunud.

*

Pidin minema magistritöö kaitsmisele. Mõtlesin, et võibolla on uus uurimistöö eelmisele liiga sarnane. Õnneks oli üks osa täiesti uus. Tahtsin teha enne teele asumist veel töösse viimaseid täiendusi. Aga siis mõtlesin, et sellel ei ole mõtet, sest seda töö eksemplari näen ainult mina, komisjoni liikmed loevad teisi eksemplare.

*

Mind võidi valida Riigikogu liikmeks, aga mõtlesin, et siis ma vist loobun saadikukohast. Tänases ajalehenumbris ilmus minu lugejakiri. Hakkasin seda lugema. Märkasin, et samas ajalehenumbris on ka Tõnu lugejakiri.

*

Ühe filmi tegelasteks oli abielupaar, mille liikmed käitusid kodus ühte moodi, aga kodust väljas eraldi olles teisiti. Ema ütles, et Olesk endale sellist asja ei lubaks.

Mõtteid ekspertiisist

Üks päev seletas tehisintellekt mulle töövõime ekspertiisi tulemuse ära. Küsisin, miks kirjutati ekspertiisis, et mul on kitsenenud mõtlemine. Tehisintellekt leidis, et mul ei ole kitsenenud mõtlemine, kuid et töövõime eksperdid andsid hinnangu vaid tööhõive kontekstis. Küsisin, kas selline hinnang tuleneb sellest, et ma ei taha ühtegi palgatööd peale kirjatöö teha. Tehisintellekt vastas, et võib küll sellest tuleneda, eriti kui kirjatöö töökohti on vähe.

Ja hoolimata sellisest hinnangust võeti mult viimase ekspertiisi tulemusel töövõimetoetus ära. Kirjutati, et ma võin otsuse Tallinna kohtusse kaevata, aga ma ei kannata nii pikka bussisõitu ja arvatavasti ka mitte kohtuistungit. Ma olen küll vahel Tallinnas käinud, aga suurte vahedega ja suure pingutusega. Töövõimetoetust hakataks uuesti maksma, kui ma registreeruksin tööotsijana, aga ma ei otsi tööd, kui mul on üks töö olemas. Ainult väikse tasuga.

Ühistsensuur

Ma olin blogist särgita foto ära kustutanud, sest otsingumootor oli selle vulgaarseks kuulutanud. Aga mulle meenus, et eelmisel aastal avaldasin feisbukis teise särgita foto veel. Seda polnud kas vulgaarseks kuulutatud või polnud otsingumootor mulle lihtsalt seda otsinguvastet andnud.