Tulemusi

Harujõe mälestusturniiril oli 12 osavõtjat ja mõtlemisaeg 12+12 minutit. Esikolmikusse tulid:

1. Trohhalev 9,5
2. Peebo 8,5
3. Seljodkin 8

Tänasel turniiril oli 14 osavõtjat ja esikolmik järgmine:

1. Trohhalev 6,5
2.-3. Tobre, Peebo 5

Vaatasin pärast turniiri lõppu umbes ühte välkpartiid. Must alustas loogiliselt nagu õpikus, valge natuke ebaloogilisemalt. Must võitis natuke materjali ja oleks saanud vist mõne käiguga mati panna, veel kindlamalt vastase vankri ära võtta, aga ei märganud seda. Selle asemel hakkas ta lõppmängus tulesid andma ja valge võitis ajaga.

Riieteta koolis

Üle rohuplatsi nurga oli tallatud jalgrada. Selle äärde oli pandud silt, et see on Kristeli puiestee. Tõstsin taldrikusse tiigriliha, aga sööma seda ei hakanud.

*
Ma olin iga aasta 1. septembril lugenud raamatut mesilastest, aga viimasel ajal enam mitte. See oli väga sügavamõtteline raamat. Isa võttis selle raamatu kätte ja tegi selle põhjal valejärelduse. Inimesed olid vapustatud, et tema valejärelduse tegi. Isa küsis, kes pani selle raamatu nii lähedale riiulisse. Kui see oleks kaugemal olnud, oleks selle juurde kõndimine aega võtnud ja isa oleks saanud sel ajal järele mõelda. Tahtsin tänaseid unenägusid üles kirjutada. Hommikul olin juba ühte kohta kirjutanud. Kui ma neid üleskirjutusi praegu üle lugesin, siis nägin, et hommikul olin mäletanud hoopis teisiti. Seetõttu ei hakanud ma kirjutama nii nagu ma praegu mäletasin, vaid tegin koopia hommikul kirjutatust.

*
Möödusime lauast, kus istusid üks klassivend ja mõned tüdrukud. See klassivend ütles, et keegi peab temaga abielluma. Kommenteeriti, et ta tahab kõik tüdrukud endale saada.

*
Olin päev läbi koolis ilma riieteta ringi kõndinud. Enam ma ei tahtnud ja võtsin käteräti. Üks mees tuli minuga rääkima. Küsisin mitu korda üle, mida ta ütles, aga ikka ei saanud aru. Küsisin, kas ta räägib ajukubatuurist. Mees tegi pettunud häält, et ma valesti kuulen, ja eemaldus. Ütlesin talle, et ta oma jutu üles kirjutaks, siis ma saan aru. Natukese ajapärast tuli ta minuga uuesti rääkima ja nägi nüüd teistsugune välja. Ta soovitas, et ma ei peaks riidesse panema. Ja lisas, et ta polnud rääkinud ajukubaruurist, vaid raamatukubatuurist. Ta küsis, mitu raamatut on üks inimene kõige rohkem kirjutanud, kas miljon. Vastasin, et nii palju võib kirjutada, aga sellel pole mõtet. Mõtlesin, et Eestis ei kirjuta kõik autorid kokku ka aastas miljonit raamatut. Nägin, et meile tuleb tundi andma naine, kellest ma teadsin, et talle ei meeldi, kui kellelgi vähe riideid seljas on. Kuulsin, kui ta palus mulle midagi öelda. Läksin nurga taha riidesse panema.

*
Maksin poes kauba eest ja sain tagasi münte. Vaatasin, et kõik tagasisaadu ei ole Euroopa Liidu raha, vaid üks münt on Inglismaa oma. Eemal seisid Erik, Martin ja Jürgen. Läksin neile Inglise münti näitama. Üks neist tahtis seda enda kätte saada. Ma ei andnud, vaid pigistasin selle rusikasse. Ütlesin, et ma olen näinud, mis juhtub, kui raha teiste kätte anda. Pistetakse sellega jooksu.

*
Mul oli raamatu tõlke toimetamine pooleli. Mõtlesin, kui kaugel ma olen. Üle poole raamatu oli selja taga. Iga nädalaga jõudsin palju edasi. Meenutasin võõrkeelte sõnu, mille olin kunagi pähe õppinud. Paremini oli mul meeles just need sõnad, mida olin tabelitena õppinud. Mõtlesin, et kui Oudekki kasutas blogisissekandes ühte itaaliakeelset sõna, siis arvatavasti sellepärast, et see esines itaalia kommunisti teostes. Mõtlesin seda voodis lamades. Henn ütles oma voodist: "Vennad ja õed!" Seejärel tuli ta voodist välja. Ma magasin, aga mul olid silmad pooleldi lahti. Panin ühe silma kinni, et Hennule ei jääks muljet, et ma olen ärkvel. Teist silma ma ei sulgenud, sest see ei jäänud Hennu vaatevälja.

Hea vabandus

Mõtlesin, et pean hakkama nimetama uut kooli hilinemise põhjust - ma ei oska ärgata. Äratuskell heliseb, aga ma ei oska silmi lahti teha. Täna pidin minema hommikul maleturniirile ja ärgata oli vaja selle jaoks, aga ei õnnestunud. Tulin voodist välja ja proovisin ärgata silmalaugude liigutamise, nende kätega avamise ja ringikõndimise abil, aga ükski meetod ei aidanud. Mõtlesin, et päriselt vist täna maleturniiri ei olegi, siis pole ärkamisega kiiret. Läksin ajalehest kontrollima. Mõtlesin, et jätan meelde, mis ajalehes kirjutatakse, pärast ärgates kontrollin, kas on samad asjad. Hingamisega kaasnesid kogu aeg kriuksatused.

Sirglõik

Ema võttis minu sahtlist õpilaspileti ja rebis sellelt foto küljest, et ma laseks selle uuele õpilaspiletile liimida. Ütlesin, et ma otsustan ise, kas ma selle uuele õpilaspiletile panna lasen ja kas ma endast uue foto teha lasen. Kui ema vanalt õpilaspiletilt foto küljest rebib, siis läheb õpilaspilet veel koledamaks. Koledaks oli ta läinud sellepärast, et oli kulunud. Mul oli sahtlis mitu vana õpilaspiletit. Samuti oli seal ümbrik kirjaga, mis oli adresseeritud linnamuuseumile. Olin mõelnud, et kui Helina mu kirjadele ei vasta, siis kirjutan kellelegi teisele. Aga valmis kirjutatud kirja olin jätnud posti panemata. Ma ei tahtnud, et ema seda ümbrikut näeks. Sahtlis oli veel neli pakki kaarte. Mõtlesin, et ostaks veel ühe kaardipaki ja kingiks vennapoegadele. Praegu mängisid vennapojad mänguasjadega. Läksin muuseumi. Püüdsin leida uksesiltide järgi, kuhu ma pean keerama. Aga kui ma õiget silti ei näinud, siis keerasin mälu järgi. Kõigepealt küsisin teed.

*
Tõnu rääkis, et ta küsis psühhiaatrilt, mis nähtus see on, kui üks mees õpib iga päev sedelitelt inglise keele sõnu, juba 50 aastat, aga ikka selgeks ei saa. Tõnu lisas, et mina olen samasugune. Vastasin, et kõike ei tea keegi. Vanaema ütles, et tema teab inglise keelest südamlikumaid sõnu. Ta mõtles lasteraamatute sõnavara, aga nimetas ka ühte Shakespeare'i näidendit. Meil lähenesid teistkordset keskkooli lõpueksamid. Mul ei saanud need nii hästi minna kui esimene kord, sest nüüd kulus osa aega vennapoegade hoidmisele. Eelmine kord õpitu oli meelest läinud. Aga nüüd piisas riigieksami sooritamiseks ühest punktist, selle oleksin kätte saanud. Õpetaja Holts kutsus eksamiks valmistujaid täna pärast tundide lõppu kooli matemaatikaülesandeid lahendama. Mõtlesin, et ma pean valmistuma mitmeks erinevaks eksamiks, kõigi jaoks korraga ei ole aega. Hakkasin lugema algusest peale põhikooli matemaatika käsiraamatut. Seal kirjutati, et ringi ühest servast teiseni tõmmatud joont nimetatakse sirglõiguks. Järgmisel leheküljel lisati, et sirglõiguks on lubatud nimetada ka teisi asju. Oli näha, et autorid ei ole ise ka kindlad, kui õiged teised definitsioonid on. Oli toodud kolm seletust sõna sirglõik kohta. Ühe järgi oli see läbi kahe ringi tõmmatud joon. Mõtlesin, et kui ma üheksandas klassis selle käsiraamatu läbi lugesin, siis tundus, et saan kõigest aru, aga praegu ma kõigest aru ei saa. Siis ma kas olen rumalamaks jäänud või mulle üheksandas klassis ainult tundus, et ma aru saan. Kui olin keskkooli ajal keskkooli matemaatika käsiraamatut lugenud, siis ma polnud kõigest aru saanud. Võibolla siis olin paremini aru saama hakanud, et ma aru ei saa. Ülikooli füüsika sisseastumiseksamil oli küsitud neid asju matemaatika kohta, millest oli raske aru saada.

Mälestusturniir

Täna mängitakse päevakeskuses Harujõe mälestusturniiri. Tänases lehes on kolm surmakuulutust. Hiljuti nägin ka ühe teise maletaja surmakuulutust.

Vaatasin pealt tänase turniiri esimest vooru. Nägin partiid, kus mustal oli materjali vähem, aga ta võitis kombinatsiooniga lipu. Valge pani lauale uue lipu, aga jäi sellest ka kombinatsiooniga ilma.

Tänapäeva tehnika

Püüdsin arvutist videot käivitada, aga see ei õnnstunud. Video küll käivitus, aga katkes iga kord, kui oli mänginud 0 sekundit. Lõpuks leiutasin, kuidas ta korralikult mängima saab. Ütlesin, et ma avastasin, et vahel tuleb video mängimasaamiseks käivitamisnupu kohalt linnuke maha võtta. Võiks arvata, et linnukest on just vaja. Üks tüdruk iga päev saadab neid videosid.

*
Tegin fotosid. Ühe foto tegin lammastest ja heinakuhjadest. Täpselt ei saanud aru, kus on lambad ja kus heinakuhjad, sest nad nägid umbes ühesugused välja. Tahtsin teha varasemast rohkem selliseid fotosid, kuhu inimesed peale jäävad. Aga kui ma ühte sellist fotot teha tahtsin, jõudis inimene enne kaadrist välja kõndida, kui klõps käis. Aga enne seda olin teinud teise foto, kus ta oli jõudnud ootamatult kaadrisse kõndida. Pildistasin kodu aknast välja, nii et inimesi peale jäi. Varem olin püüdnud aknast teha selliseid fotosid, kuhu neid peale ei jääks. Tahtsin fotoaparaati välja lülitada, aga ta ei kuulanud sõna, vaid tegi väljalülitamisnupuga veel fotosid. Mõtlesin, et kui ma uued fotod arvuti kõvakettale panen, võib see täis saada, sest ruumi ei olnud enam palju järel. Võiks panna otse välisele kõvakettale. Aga proovisin kõigepealt siiski arvuti kõvaketast. Mõtlesin, et kui kõik ära ei mahu, siis kustutan ühe aasta fotod arvutist ära, mis välisel kõvakettal olemas on. Kuigi mul oli suurem osa fotoaparaadis olevaid fotosid juba varem arvutisse pandud, hakkas arvuti neid otsast peale kopeerima. Ma polnud kindel, kas kopeerimine toimub praegu minu arvutisse või mõnele võrguleheküljele. Suurem osa fotosid mahtus ära, aga 29 viimast mitte. Avasin uute fotode kataloogi, et kontrollida, kas kopeerimine toimus oma arvutisse.

Vabariigi aastapäev

Kuulasin presidendi kõnet suuremalt osalt raadiost. Hea kõne, kuigi iga asjaga ei pea täpselt samal arvamusel olema. Sõin pidulikult kooki. Üks vend käis presidendi vastuvõtul.

*
Eestlastel peab olema
maailmas oma riik.
Kuid selleks on ka vajalik,
et säiliks inimliik.

Ja palju liike teisigi,
kes elaks üheskoos.
On asjad üsna hästi veel
just nagu muinasloos.

Churchilli koerad

Vaatasin ühes majas multifilme. Viimasena algas multifilm Churchillist. Ta kõndis ringi koerakarjaga. Üks inimene hakkas nende koerte eest mööda koridori põgenema ja koerad teda jälitama. Mina põgenesin vastassuunas ja trepist alla. Mind koerad ei jälitanud, sest minu jälitamist ei olnud valmis joonistatud. Majast väljudes mõtlesin, et tegelikult mind oleks huvitanud, mille poolest on Churchill ilukirjanduses teistsugune kui ajalookirjanduses.

"Sakala" 1878

Vaatasin tõlkimisest ja raamatute lugemisest puhkamiseks läbi "Sakala" esimese aastakäigu aastast 1878. Kui ma olen kirjutanud magistritööd või koostanud raamatuid, olen pidanud läbi vaatama palju aastakäike kitsama teema kohta, seetõttu olen palju vahele jätnud. Aga "Sakalat" vaatasin vabast ajast, seetõttu oli võimalik ühte aastakäiku põhjalikumalt süveneda.

Ajaleht hakkas ilmuma märtsikuus Carl Robert Jakobsoni toimetamisel. Ta ilmus kord nädalas, tavaliselt neljaleheküljelisena. Lugesin läbi kõik esikohal olevad juhtkirjad ja süsteemitumalt ka muid kirjutisi. Kokku tegin märkmeid 110 kirjutise kohta.

Välispoliitiliselt lõppes aastal 1878 Vene-Türgi sõda ja algas Inglise-Afganistaani oma. Vene-Türgi sõda tähendas eestlastele muuhulgas laulupeo edasilükkumist, sest sõja ajal ei olnud selle pidamiseks luba. Suhtumises välispoliitilistesse küsimustesse ilmnes "Sakala" Vene orientatsioon, mida võis veelgi suurendada, et leht allus tsensuurile. Ülikoolis õppisime, et Vene-Türgi sõda lõppes Venemaa jaoks soodsa San Stefano rahuga, mis Lääne survel Berliinis vähem soodsaks ümber tehti. "Sakalast" võib lugeda, et enne Berliinis kriisile lahenduse leidmist kardeti tõsiselt Vene-Inglise sõja puhkemist, milleks juba valmistuti. Berliini kongressi otsuste puhul avaldas "Sakala" pahameelt, et inglased neid Venemaa jaoks ebasoodsatena näitavad, kui Venemaa sai rohkem, kui ta sõda alustades lootis. Kuid ei pööratud rõhku sellele, et seda oli vahepeal loodetust vähem.

"Sakala" kirjutas järgnevalt, kuidas Türgi püiab rahulepingu tingimustest kõrvale hiilida, iseloomustades türklasi negatiivselt. Kuid kuigi ka Afganistaanis elasid islamiusulised, sai Afganistaan Venemaaga paremini läbi ja seda riiki ei halvustatud.

Saksamaal võeti aastal 1878 vastu sotsiaaldemokraatide vastane seadus. Kuigi "Sakala" oli Eesti oludes radikaalne, mõistis ka tema sotsiaaldemokraatia hukka, kuna sotsiaaldemokraadid tahtsid omandada teiste tööga loodud vara ja olid vägivaldsed. Praegu võib mõelda, et ka eestlaste huvides oleks olnud mõisamaade talurahvale jagamine. "Sakala" arvates Eestis sotsiaaldemokraatiat ei olnud, kuid teda hakati süüdistama, nagu oleks ta ise sotsiaaldemokraatlik.

Kui sõdu otseses tähenduses ei pidanud "Sakala" heaks, siis Eesti sisepoliitikas ei pidanud ta heaks rahu, arvates, et vaidlused on vajalikud, kuna need aitavad küsimusi selgitada. "Sakala" tülitses "Eesti Postimehe", "Ristirahva Pühapäevalehe" ja sakaskeelstete lehtedega, liitlast nägi ta venekeelsetes. "Eesti Postimees" oli "Sakala" arvates vaid silmakirjaks rahvuslik, tegelikult pidavat tema tegevus viima saksastamisele. Erinev oli "Eesti Postimehe" ja "Sakala" suhtumine ka ihunuhtluse küsimusse. "Eesti Postimees" soovitas pahadele vitsa anda, kuid "Sakala" pidas seda lubamatuks ja avaldas hulga kirjutisi ihunuhtluse kaotamise või vangide olukorra parandamise poolt. Kui tänapäeval on tuttavad kampaaniad "ära löö last", siis 19. sajandil tuli kõigepealt kaotada täiskasvanutele antav ihunuhtlus. Ajalehtede vahel oli ka koostööd, trükiti üksteise avaldatut uuesti ja toetati üheskoos rahvuslikke ettevõtmisi, millel oli ka vastaseid.

"Sakala" nimetas algul oma kaastööliste hulgas ka Jakob Hurta, kuid hiljem läks temaga tülli. Hurt soovis oma nime kaastööliste hulgast maha tõmmata, kuna "Sakala" olevat ristiusu vastane. Sellise süüdistusega ei olnud "Sakala" nõus, pidades ennast ristiusu alusel seisvaks. Kuid võib küsida, kui luterlik ta oli. Lutheri üks põhiseisukohti oli, et õndsaks ei saa heade tegude, vaid usu läbi, kuid "Sakala" kirjutas Piiblile tuginedes, et vajalikud on head teod. Ka Hurt juhtis tähelepanu, et Jakobson ajab luterluse ja katoliikluse segi. Hurda koostöö lõpetamisele vastas Jakobson väga teravalt. Ta tugines ka lugejakirjadele, väites, et kogu rahvas mõistab Hurda hukka. Kuid kui kirjutati ka "Sakalat" kritiseeriv kiri, ei pidanud Jakobson seda ehtsaks, vaid püüdis tõestada, et allakirjutajatele on survet avaldatud. Minu arvates ta püüdis ka ise igas lehenumbris inimesi mõjutada, sageli teravate sõnadega. Kuid Hurda kaastöö tegelikult päris ei lõppenud. Pärast kahe Jakobsoni kritiseeriva Hurda artikli avaldamist "Sakalas" ilmus talt seal samal aasta veel ka üks Aleksandrikooli heaks kirjutatu. Suurem osa "Sakalas" ilmunud kirjutistest olid autorinimeta.

Vana "Sakala" on huvitav ka keeleajalooliselt. Hiljem ilmuma hakanud Grenzsteini "Olevik" ei kasutanud sõna poliitika, vaid nimetavas käändes politik ja omastavas politika. Ühest luuletusest on näha, et hääldus oli samuti politik. "Sakalas" seevastu ilmus juba algusest peale rubriik "Poliitika ringvaatus". Kohanimedest kirjutati näiteks praeguse Järvamaa asemel Järvemaa ja Kuramaa asemel Kuuramaa.

Registreerusin turniirile

Fischeri male Eesti meistrivõistlustele ma olen registreerunud. Kui tavalise male võistluste puhul on küsitav, kas ma pean neil kogu aeg osalema, kui nii avangud kui ka punktisummad korduvad, siis Fiscsheri male puhul oleks see mul alles teine turniir ja seal mängin parema meelega. Võibolla mul on tavalises males suurem eelis, kuna mälu on suhteliselt hea, aga Fischeri male on vaheldusrikkam ja seetõttu huvitavam. Kuigi kui ühe peo kohta räägiti, et hea pidu oli, midagi meelde ei jäänud, siis mina ütlesin, et mul on just siis huvitav, kui midagi meelde jääb. Fischeri male jääb halvemini meelde ja see võib huvitavust ka vähendada. Aga esialgu on ta nii uus, et on huvitav.

Muudetud algseisud

Mõtlesin, et nüüd ma olen maleklubist nii kaua puudunud, et on aeg jälle sinna kohale minna. Lähen sinna ja ütlen, et nüüd mängime malenuppudega kodu. Mõtlesin, et panen peale algseisu, kus on ainult etturid ja ratsud. Võidab see, kes lööb esimesena vastase viimase nupu. Ratsusid panen peale kaks korda tavalisest rohkem. Või seda ma olen juba proovinud, see oli igav, seetõttu panen peale kummalegi kaheksa etturit ja kaks ratsut, mis asuvad tavalistel algväljadel. Võin proovida ka seisu, kus peal on etturid ja palju vankreid. Vankrilõppmängud on viigilised, aga vaataks, mis juhtub siis, kui vankreid on palju. Aga mul kodus väga palju malenuppude komplekte ei ole, kust lisavankreid võtta. Hakkasime mängima seisu, kus etturid olid tavalistel algväljadel ja ülejäänud nupud pikkadel diagonaalidel. Laua peal lamasid kahvlid. Lõin ühe kahvliga vastase nupu, nii et kahvel jäi laua sisse püsti. Vastane lõi seejärel ühe käiguga mitu nuppu. Mõtlesin, et hakkan mängima algseisu etturite ja ratsudega, kus ratsud ei ole mitte tavalistel kohtadel, vaid valgel a3 ja h3, mustal a6 ja h6. Või ma mängin algseisu, kus valge ratsud on e4 ja d4, mustal e5 ja d5. Kõige parem on vist alustada käiguga f4. Lippe ei saa väga palju peale panna, sest vastaste etturid kohtuvad. Kui alustada käiguga f4, siis paneb must esimesel käigul valge etturitele ratsuga kahvli. Võibolla peaks valge ise esimesel käigul ratsukahvli panema. Näitan seda seisu Pärnitsale. Ma võin lauale panna ka algseisu, kus ühe poole ratsud on e4 ja d5, teisel d4 ja e5.

France

Lugesin läbi Anatole France'i raamatu "Thais", mis ilmus eesti keeles aastal 1969. Raamat räägib ajast, kui võistlesid kristlus ja paganlus. Eesti kirjanikest on umbes samast ajast kirjutanud Metsar. France'i teos on minu jaoks ristiusu suhtes natuke liiga irooniline. Aga lugeda oli meeldiv, sest see oli kõige parem tõlge, mida ma viimasel ajal näinud olen, samuti nägi raamat minu jaoks ilus välja. Teos lõppes ootamatult, sest samas köites on kaks raamatut ja esimene sai otsa rutem kui ma arvasin.

Sünnipäevalaul

Tähistasime Tõnise sünnipäeva. Tõnis soovis, et kõik külalised seisaksid tema ümber ringis nagu lasteaias, võtaksid kätest kinni ja laulaksid. Täiskasvanute soovi peale ma pole laulnud, sest ei pea viisi, aga laste soove täidan enne, kuigi püüdsin teha viisipidajatest vaiksemat häält.

Sõja algus

Lugesin muuseumis vana ajalehte. Seal kirjutati, et 27. detsembril 1918 esitas Eesti Venemaale ultimaatumi, et see oma väed Eesti pinnalt välja viiks, ähvardades muidu sõda alustada. Kirjutati: "Kui rahu ei ole võimalik, siis tulgu sõda!" Sõda alustades arvestati, et mujal Venemaa piiridel juba sõda käis ja Venemaa oli sel hetkel nõrk. Aga ilmselt oldi ka valmis surema rohkem kui praegu. Ülikoolis oli õpetatud, et Vabadussõda alustas Venemaa ja varem, 28. novembril. Mõtlesin, et võibolla tuleb kuupäeva erinevus kalendrite erinevusest. Aga ajalehe päises olid kuupäevad mõlema kalendri järgi ja vahe oli ainult kolm päeva - 25. ja 27. detsember. Kirjutasin, et ülikoolis õpetati, et Landeswehri sõda alustas Eesti, aga selgub, et sama kehtib Vabadussõja kohta. Mõtlesin, miks ma ei kirjutanud seda oma paberile, vaid ajalehe peale. Olin eespool ka ajalehte sodinud. Keerasin lehte. Isa tuli ja sulges köite, öeldes, et praegu on aeg lugemine lõpetada.

Muljed presidentidest

Viimati lugesin raamatukogus arvustusi Iisraeli ja Prantsusmaa ajaloo teemaliste raamatute kohta. Iisraeli kohta kirjutati, et tal on kaks välispoliitikat, üks on suunatud välisriikidele ja teine välismaal elavatele juutidele. Mõtlesin, et kolmas on ilmselt veel vaenlaste vastu suunatud luure. Või lehes oli uudis, et Saksamaa uus poliitika saab olema luurata ka liitlasi. Prantsusmaa ajaloo kohta kirjutati arvustuses, et Prantsusmaa kaks suurimat sõjajärgset presidenti on De Gaulle ja Mitterrand. De Gaulle'i puhul pole see üllatav, nagu ma ka Churchilli kohta kirjutasin, et teda on kerge hakata pidama suurimaks oma riigi peaministriks, kui ta oli võimul suurima sõja ajal. Mitterand oli minu kaasaegne, aga mulle ta pole väga suure mehe muljet jätnud. Presidendid, kes on mulle sügavama mulje jätnud, on Reagan, Jeltsin, Dudajev ja Meri. Aga need on kõik juba minevikutegelased. Praegustest valitsejatest on kõigist nõrgem mulje. Võibolla see on minu vananemise viga. Aga minu lapsepõlve ja noorusesse jäid ka maailma ja Eesti ajaloo murrangulised aastad, mis pani ka Fukuyama neid ajaloo lõpuks pidama. Eelmise aasta viimases "Tunas" ilmus Alliku ja Realo artikkel, mille järgi Eesti ja Läti noored on vanadest rohkem eluga rahul, eriti rahul on 1970. aastatel sündinud, neid peeti artiklis laulva revolutsiooni suurimateks võitjateks. Ma ei tea, kui palju Lätis laulva revolutsiooni mõistet kasutatakse. Aga mäletan, et tol ajal lasti raadios ühte laulu, mille osa sõnu olid eesti, osad läti ja osad leedu keeles. Eelmine aasta peetud seminaris avaldati arvamust, et Baltikumi mõiste lõi lõplikult Nõukogude aeg. Aga vana "Sakalat" lugedes mõtlesin, et Liivimaa kubermangu ajal olid eestlased ja lätlased tegelikult tihedamalt seotud. "Sakalas" käis rohkem kui ühest artiklist koosnev arutelu, kas eestlased on rohkem lätlaste või lätlased eestlaste maale edasi tunginud. Praegu on riigipiir paigas ja asi peaks seetõttu stabiilsem olema. Kuigi Soome lähevad eestlased just praegu rohkem.

Õppehoone on minu kodu

Olime Pille toas. Seal oli kaks pilti kukest. Klaus ütles, et Henn on tema pildi eeskujul peaaegu samasuse teinud. Ta sodis Hennu pildile uusi jooni. Seletasin, et õppimine algab jäljendamisest. On ükskõik, kas jäljendada kellegi teise pilti või mõnda reaalset objekti. Alles kui jäljendamine on selge, saab originaalsemaid pilte tegema hakata. Ütlesin nooremale vennale, et Klaus ja Tõnu sodivad Hennu ja Tooma pilte. Ühel kuke pildil oli ükskord õpetaja ka saba suuremaks joonistanud. Aga mina olin näinud kukke, kes oli võitluses saba kaotanud.

*
Pille tuli oma toast suurde tuppa ja rääkis, et tema toas ei tohi arvutiga pahandust teha. Vastasin, et ma pole pärast Peedult tulekut tema arvutit kasutanud. Pille rääkis, et akna peal kõõluda ka ei tohi, sest inimesed kukuvad aknast alla. Põhja-Koreas on leitud akna alt mööblit, järelikult on see aknast välja kukkunud.

*
Kohtusime linnas Agoga. Ago kohta oli kirjutatud, et ta on kirjanikuna tippvormi jõudnud. Ago rääkis oma teose kohta, et see pakkus talle kohutavaid õuduselamusi. Mina oma teostest erilisi elamusi ei saanud.

*
Läksin bussi peale. Võtsin taskust piletite paki. Aga selgus, et olin eelmine kord ühe pileti asemel kogemata augustanud terve paki. Nüüd mul augustamata piletit ei olnud ja juhi käest ei tahtnud ma osta. Augustasin ühte varem augustatud piletit uuesti, nüüd tulid sellele teistsugused augud. Pärast bussist väljumist ostsin putkast uued piletid. Rääkisin, et kui ma augustasin kaks korda ühte piletit, oleks mulle kontroll trahvi teha võinud. Aga ei oleks pidanud tegema, kui ma olin kulutanud pileteid sõidukordadest rohkem.

*
Läksin ülikooli ajaloo õppehoonesse ja hakkasin koridoris pingil istudes lugema "Loomingu" uut numbrit, mis oli terve aastakäigu paksune. Mul sai ülikool läbi, aga mõtlesin, et hakkan õppehoones ka edaspidi käima, sest see on minu kodu. Hakkan vähemalt kord kuus stendi lugemas käima. Noorema astme kool oli ka minu kodu, aga seal ma ei saanud enam käia. Üks inimene tuli veel pingi juurde. Läksin talle ruumi tegemiseks eemale. Tema riided olid pingi otsalt põrandale kukkunud, aga mina polnud neid lükanud, need olid kukkunud juba enne mind. Läksin koridori otsa ja kirjutasin, et üks õppejõud on küll kehv, aga üliõpilased on veel hullemad. Mina olin saanud küll ülikoolis häid hindeid, aga olin valinud kergemaid aineid. Mõni oli valinud raskemaid. Mina ei teadnud ette, kas need poleks minu jaoks liiga rasked.

*
Sisenesin klassiruumi. Vaatasin, kuhu istuda. Istusin Tristani kõrvale. Tristan ütles, et peab asju tegema, et vanemana oleks midagi meenutada. Mina kahtlesin, kas ma neid vanemanagi meenutada tahaksin. Tristan tahtis teha kooli saalis sauna, aga mina ei tahtnud sinna minna, sest saalil olid suured aknad.

Ameerikasse küüditatud

Vennad rääkisid, et Näljastepp asub Hiinas. Mina teadsin, et see asub Lõuna-Ameerikas, kuigi selle kõrval elavad hiinlased. Eestlasi oli Lõuna-Ameerikasse küüditatud. Osad eestlased olid põgenenud küüditamise eest Eestist Põhja-Ameerikasse, teised põgenesid pärast küüditamist Lõuna-Ameerikast Põhja-Ameerikasse. Sinna pääses neid 10 000, kuigi väiksem osa. Küüditatud põgenesid läbi metsa. Üks peitis ennast metsa tihedamas kohas puu otsa. Aga sealt võidi teda otsida, seetõttu põgeneti edasi. Saadi veel viimasel hetkel üle Põhja-Ameerika piiri.

*
Venemaal otsustati ühe vähemusrahvuse liikmeid peksma hakata. Eriti pani mind imestama, et peksmine oli riiklikult organiseeritud. Elasime ühes kööktoas, kus meil oli külas kaks selle vähemusrahvuse liiget. Mina istusin nari peal. Ühel neist meestest oli paha. Ema arvas, et see tuleb viigimarja moosist ja kotletijahust. Viigimarju nimetas ema veegimarjadeks. Ema ütles, et see mees siis neid ei sööks. Aga selgus, et neil meestel oli paha hoopis vihast meie vastu. Seda kinnitas see, et teine neist tassis meie elektripliidi oma koju, mis asus kõrvaltoas. Otsustasin, et vägivallale tuleb vastu hakata. Läksin ja peksin tema aknaklaasi puruks.

1343

Lugesin läbi Tiit Aleksejevi "Loomingu Raamatukogus" ilmunud 75-leheküljelise näidendi "Kuningad. Näidend aastast 1343". Olen varem mitut Aleksejevi raamatut lugenud, eelmised olid tõsisemad. Värske näidend räägib Jüriöö ülestõusust, aga hulka on segatud tänapäeva probleeme. Autor ütleb ise raamatu algul, et kõik anakronismid on taotluslikud. Üks nali raamatus on, et keskaja inimesed räägivad, et hügieen peab olema, mis sellest, et on keskaeg. Sama konstruktsiooniga nalju lugesin juba lapsena laste kirjutatud ajakirjast. Ajalooõppejõuna töötanud autor suudaks kirjutada ka realistlikumalt.

Kõik on ebaselge

Maleturniiridel käimist on tegelikult keeruline lõpetada, kui suur osa tuttavatest on maletajad. Siis peaks viisakuse pärast vähemalt vahel käima, kui ka mitte endise sagedusega. Aga selliseid aastaid on varemgi olnud, kus olen osalenud ainult üksikutel turniiridel, hiljem sagedust uuesti tõstes.

Ülikooli maleklubi listi saadeti kiri, et viimati toimus seal 5 osavõtjaga turniir aja etteandmisega, kus esikoha sai 7 punktiga Šipunov, Sander oli sama arvu punktidega teine ja Härmas 3,5 punktiga kolmas.

Tuletõrjuja skulptuur

Leidsin köögist ühe "Tuna" numbri, mida ma ei olnud veel lugenud. Olin arvanud, et kõik numbrid on minu toas. Vaatasin, kas neid köögis veel on. Leidsin veel "Tuna" ja "Ajaloolise Ajakirja" numbreid. Ütlesin, et viin need oma tuppa, ja kui ei mahu, siis viskan isa asju välja. Isa sai selle jutu peale pahaseks. Ütlesin, et see on minu tuba.

*
Iga aasta toimus jalgsimatk mööda Eesti põhjarannikut läänest itta. Vanasti ei olnud seal rannakaljut, hiljem oli maa kerkinud. Mõtlesin, et metsa all võib ringi joosta hundikoer. Möödusime kohalikest, kes võtsid kartuleid. Või need ei olnud kartulid, vaid kõrvitsad, mille nad olid maa sisse kasvama pannud. Jõudsime Narva-Jõesuusse. Seal langes ühe maja ülemiselt korruselt vesi. Korrus oli tegelikult veepiirist kõrgemal, aga vesi pumbati üles.

*
Tristan oli teinud tuletõrjuja skulptuuri. Seda oli ka kohe vaja läinud, sest majas, kus ta elas, puhkes tulekahju. Meile kirjutas üks tüdruk, et ta elab Tristanist üks korrus kõrgemal. Tulekahju ajal oli tuletõrje tulnud tüdruku ukse taha, aga ei saanud lukku lahti, mistõttu tüdruk hüppas aknast välja. Läksime seda maja vaatama. Tristan elas teisel korrusel. Tulekahju jälgi ei olnud eriti näha. Isa küsis Tristanilt, kas ta pani pärast tulekahju uue tapeedi. Tristan vastas jah. Kuna ta oli pannud tapeedi kuumale seinale, olid tapeedi sisse mõned väiksed augud põlenud. Ühes kohas oli lae sisse suurem auk põlenud. Läksime tüdruku korterisse. Selgus, et ta ei elanud kolmandal, vaid esimesel korrusel. Ta oli kirjutanud, nagu elaks Tristanist korrus kõrgemal, et oma hüppe kõrgust suuremana näidata. Tüdruk läks praegu ka aknast välja. Majast natuke kaugemal seisid reas mõned poisid. Tüdruk läks ja võttis ühest poisist korraks kätega kinni ja suudles teda. Maja asus Narva maantee ääres. Lahtisest aknast tuli tuppa kõrvulukustav automüra. Maaja ütles, et siin ei saa ju elada, sest ei saa tuba õhutada. Mõtlesin, et võiks vastata, et kesklinna tahetakse veel autoteid juurde teha. Edasi mõtlesin, et kui autoteid oleks rohkem, võibolla see hajutaks liiklust.

Rootslane Siberis

Lugesin läbi Ulla-Lena Lundbergi "Loomingu Raamatukogus" ilmunud raamatu "Siber. Tiivuline autoportree". See räägib soomerootslasest Siberis. Lugedes mõtlesin, et ei saa aru, kui palju on mälestused ja kui palju ilukirjandus. Tundus liiga detailne, et kõik saaks mälestused olla. Võibolla järelsõnas oli selgitus, aga raamatu lõpus mul tähelepanu nõrgenes, sest mõtted olid mujal.

Mina ja Mussolini

Tegelikult raamat Mussolinist on väga huvitav. Siis on diktatuurist vähemalt nii palju kasu olnud, et saab huvitavaid raamatuid ja uurimisteemasid. Kui pandaks rahvahääletusele, kas kehtestada diktatuur, siis ma hääletaks vastu. Aga Mussoliniga ühendab mind irratsionalism, kuigi lahutab suhtumine vägivalda. Mussolini ütles, et ta on teinud vigu, aga ainult siis, kui toetus mõistusel, mitte vaistule. Mulle tundub, et magades töötab pea paremini kui ärkvel olles. Või ärkvel olles meeldib mulle kirjutada mõtetel vabalt voolata lastes, mitte rangelt teemast kinni pidades. Eile kirjutasin selles stiilis ka feisbukis. Alustasin lausega, et listidesse kirjutada keelavad mul inimesed, kes mulle ise erakirju ei saada. Praegu lisan, et erakirju mulle väga ei saadeta üldse. Ühele kirjasõbrale saadan iga pühapäev erakirja, aga ta pole mitu aastat vastanud. Algul ta ise palus, et ma talle kirjutaks. Ja algul ta ka vastas. Mõni erakiri mulle vahel tuleb ka, eriti tuleb spämmisid. Või spämmid on võibolla siiski listide kirjad, sest neid võidakse saata miljonitele inimestele korraga. Gmaili postkast on selle poolest mõnest teisest parem, et ta sorteerib spämmid muude kirjade hulgast välja. Aga nüüd on ta lisanud veel eraldi lahtri, kus ta saab ise seaduslikult spämmida. Vahel ma mõtlen, et peaks postiaadressi vahetama. Vahepeal mind häiris, et mulle näidati iga kirja kõrval naiste aluspesu reklaami. Ei tea, kas mingi robot peab mind naiseks. Või arvatakse, et naiste aluspesu huvitab mehi rohkem kui naisi. Koolis perekonnaõpetuse tunnis räägiti, et on olemas inimesed, kes haiguslikul põhjusel nöörilt pesu varastavad. Aga ma olen ise näinud, et asjad võivad nöörilt lendu tõusta ka tuulega. Ühe viimase tormi ajal saatis vend lingi videole, et Norras oli veel tugevam tuul kui Eestis. Puhus nii tugev vastutuul, et inimesed ei suutnud vahepeal edasi liikuda. Mina oleks sellises olukorras hakanud kartma, et tõusen lendu, aga videos näidatud tüdrukud naersid. Ma tean siiski, et ka Eestis on juhtunud, et tuul on inimese lendu tõstnud. Kliimasoojenemise tagajärjel peaks sellised juhtumid sagenema. Mõned on kliimamuutuste poolt, sest neile meeldib soe ilm rohkem kui külm. Aga kliimamuutustel võivad olla katastroofilised tagajärjed. Ei tõuse ainult keskmine temperatuur, vaid veel rohkem tõuseb maksimumtemperatuur. Eestis võib keskmine temperatuur ka Golfi hoovuse seiskumise tagajärjel langeda, samal ajal kui ta maailmas keskmiselt tõuseb. Mul ei ole selle probleemi vastu lahendust. Isiklikult saan teha ainult nii palju, et vähem tarbida. Ma pole kunagi lennanud lennukiga. Hiljuti oli ajalehes uudis, et lendurid saavad 5000 eurot kuus palka ja nõuavad veel palgatõusu. Huvitav, mida nad nii suure rahaga peale hakkavad.

Lähenev kontrolltöö

Ma olin tänu sellele magama jäänud, et olin võtnud tableti, aga uni ei olnud ikkagi korralik. Osadel inimestel olid ainult positiivsed emotsioonid, teistel olid põhiliselt positiivsed ja natuke negatiivseid. Minul olid põhiliselt negatiivsed ja tänu tabletile natuke positiivseid.

*
Istusin ajalootunnis pooleldi magades. Täna pidi tulema kontrolltöö, enne seda rääkis õpetaja natuke uut osa. Laual olid kontrolltöö küsimused. Ma ei olnud tänaseks õppinud ja osad küsimused ei olnud mulle üldse tuttavad. Pidi kirjutama ühest ENSV haridusminitrist. Mina teadsin haridusministrit Gretškina, aga mitte seda nime. Võibolla ta oli see, kes Gretškinale eelnes. Kontrolltöösse oleksin kirjutanud, et ma ei teadnud, et kolntrolltöö tuleb, sest ma olin eelmise nädala esmaspäeval haige ja puudusin. Aga nädalas oli rohkem kui üks ajalootund, siis eelmises tunnis pidin vist kohal olema. Ma olin vahepeal ajalugu õppinud ülikoolis ja praegu olin madalama astme koolis. Kontrolltööd oleksin alustanud sõnadega, et püian midagi kirja panna, et kolm miinus kätte saada, muidu ma viin ülikooli maine alla. Ma ei kirjutanud tänases tunnis ka eriti õpetaja juttu üles. Õpetaja ütles selle kohta, et mõnda asja nagu eesti keelt me teame muidugi iseenesest, aga ajalugu on raskem. Helen küsis, et mina ja veel mõned käime trennis, aga tema ei oska üldse malet mängida, kus see hüpe toimub. Vastasin, et mina läksin maletrenni 12-aastaselt, aga need, kes alustavad alles ülikoolis, jõuavad mulle aastaga järele. Ainult ühe aastaga.

Loen ajalooallikaid ja ajalooraamatuid

Praegu loen "Sakala" esimest aastakäiku aastast 1878. Terveid numbreid ma läbi ei loe, aga igast numbrist midagi. Üle poole aastakäigu on juba läbi. Ta hakkas ilmuma märtsis ja ilmus kord nädalas. Praegu olen oktoobris. Eile lugesin artiklit, kus keegi kirjutas, et selle eest on igal pool hoolt kantud, et tema raamat poodidesse hallitama jääks. Keegi oli teda kritiseerinud. Ma olen küll negatiivse arvustuse peale raamatu ostnud. Kui negatiivne arvustus ilmub, siis saab vähemalt teada, et raamat on olemas. Ja kui kritiseerib arvustaja, kellega tavaliselt ei ole nõus, siis tema kriitika võib mõjuda kiitusena. Tänapäeval võib olla probleeme sellega, kas raamat võetakse üldse müüki. Minu ema oli kuskilt lugenud, et mõnda raamatut on müüdud ainult üks eksemplar. Mul oli ka ühe raamatuga viiest probleeme müüki jõudmisega, aga see ripub vähemalt võrgus üleval. Kahte võrguarvustust olen selle kohta lugenud, nii et kellenigi see raamat vähemalt jõudis. Raamatukokku samuti, kust seda on ka laenatud. Esitlusel oli inimesi piisavalt. Müüki mitte jõudmise põhjused ei ole mulle teada. Ühte poeketti olevat jõudnud, aga kui ma seal poes ise käisin, siis ma teda riiulis ei näinud. Eile hakkasin lugema uut Mussolini elulugu. Samas sarjas ilmunud Hitleri elulugu ma lugeda ei tahtnud, sest olin temast varem juba justkui liiga palju lugenud, aga Mussolini puhul tunnen suuremat kohustust, sest kirjutasin temast magistritöös ja ülikooli lõputöös. Raamatu eessõnas ütleb autor, et raamat on tema elutöö kokkuvõte. Mina nii negatiivset tegelast oma elutööks ei tahaks pidada. Aga kuna magistritöö on vist minu kõige mahukam raamatukogust kätte saadav teos, siis võib keegi seda minu peateoseks pidada. Tegelikult magistritöö oli hõredate ridadega, äkki on ajalooteemaliste unenägude raamatus veel rohkem tähemärke. Kuigi sellel on lehekülgede formaat väiksem. Aga seda ma ühes feisbuki sissekandes oma peateoseks nimetasin. Üks inimene ütles mulle, et kui ma ühe unenäoraamatu olen välja andnud, siis rohkem ma neid anda ei saa. Teine soovitas, et ma annaks välja raamatu maleteemalistest unenägudest. Kolmas oli arst ja soovitas raamatut arstidest unenägudes. Aga neid mul eriti ei ole või siis need ei ole nii meeldivad, et raamatusse panna. Täna nägin unes malemängu, kreeka keelt, ümber järve jooksmist või kõndimist ja väljasõitu ühte maakohta. Aga unenägudest jäid meelde nii lühikesed jupid, et eraldi unenäosissekannet täna ei tule.

Tundmatu raudteejaam

Peatasin tänaval ühe auto, et see mind koju viiks. Autos istudes mõtlesin, et kui Pajur kirjutab, et Landeswehri sõda alustasid eestlased, aga mina ütlen, et seda tehti sellepärast, et Landeswehr oli Eestile ohtlik, siis siin on analoogia ühe teise sõjaga. Meie autole sõitis kaks autot vastu vales suunavööndis, nii et kokkupõrke vältimiseks pidi juht ise valesse vööndisse keerama. Ta lasi mind autost välja kodu lähedal. Olin ühes väiksemas jaamas Tallinna-Tartu raudtee ääres. Eemal olid mõned klassikaaslased, kes ütlesid, et see olen mina. Suurem osa klassikaaslasi pidi rongi peale tulema Tartust, aga mõned siit. Kõndisin mööda raudtee äärt edasi. Aga kui rong oleks tulnud, oleksin pidanud jõudma tagasi kõndida. Oleks olnud raske aru saada, kas rong sõidab põhja või lõuna poole. Mõtlesin, kust ma siia sain, kui autost väljusin kodu lähedal. Ma ei teadnud, kus ma olen. Mulle näidati ühte fotot ja küsiti, kas ma tunnen ära, kes seal peal on. Küsisin, kas Laur. Vastati, et üks teine inimene. Öeldi, et ma eelmine nädal nägin teda. Vastasin, et ma ei mäleta. Mõtlesin, et kui minu sünnipäev tuleb, siis peab ütlema, et külalised ei oleks külas üle kahe tunni. Aga selle sooviga poleks nad arvestanud. Lamasin pimedas toas voodis. Teise voodi juures rääkisid vennad, et keegi on ohtlik ja kaklesid. Ütlesin: Lõpetage ära, lõpetage ära, lõpetage ära. Muidu ma teen silmad lahti ja tulen vaatan, mis seal toimub. Tõusin voodist, hakkasin aeglaselt vendade suunas minema ja lugesin kähiseva häälega luuletust:

Zombi joonistas rombi
ja ümbritses sellega lombi.
Me rombi servi ei songi
ja läbi lombi ei longi.
Just zombi jaoks tegime rombi,
kes kuulsaks sai üle Hongkongi.

Vigurikaotus

1. e4 Rf6 2. e5 Rd5 3. d4 d6 4. c4 Rb6 5. ed cd 6. b3 g6 7. Oe3 Og7 8. Rc3 0-0 9. Vc1 Rbd7 10. c5

Symons

Дж. Саймонс. "Карлейль". Москва 1981. (Originaal: Julian Symons. "Thomas Carlyle. The life and ideas of a prophet". 1952.) Перевод с английского и комментарий Е. Сквайрс. Предисловие С. Бэлзы. 288 lk.

Raamatukogus oli see raamat vene keeles. Vene keel on minu neljas keel. Aga ma ei hakanud otsima, kas ingliskeelne originaal kuskil kättesaadav on, sest vahepeal ongi vaja vene keelt harjutada.

Raamat on vene keelde tõlgitud kommunismi ajal. Aga annotatsioon ütleb, et see on objektiivne. Venelase eessõna ütleb, et originaali on välja andnud progressiivne kirjastus, mis nõukogude kõnepruugis tähendab vasakpoolset. Aga inglase kirjutatud osast ma midagi väga punast ei leidnud. Autor ütleb, et ideaalne biograafia on selline, kus autoripositsioon üldse välja ei paista, kuigi ei pea seda saavutatavaks. Meile ülikoolis õpetati, et uurimistööle annab väärtuse autori isiklik arvamus.

On kirjutatud, et pärast Teist maailmasõda Carlyle’i populaarsus vähenes, sest teda on kiitnud natsid. Aga ei Symons ega eessõna autor ei tuleta seda meelde. Iga peatükk on varustatud kellegi tsitaadist motoga. Venelase eessõnal on motoks Carlyle’i kiitev Marxi ja Engelsi tsitaat. Seega on eessõna autor heatahtlik. Venekeelsest filosoofiaentsüklopeedias ei ole nii heatahlik oldud, seal on kohe esimeses lauses öeldud, et Carlyle oli reaktsiooniline, mis Nõukogude ajal tähendas negatiivset hinnangut. Ka Marxilt ja Engelsilt oleks saanud tuua kriitilise moto, nagu ma olen Carlyle’i entsüklopeediast lugenud, et hiljem nad pettusid temas. Eessõna autor on siiski juba eesõna pealkirjas öelnud, et Carlyle tegi ka vigu.

Marx ja Engels ütlevad Carlyle’i kiites, et ta võitles kodanlusega. See ei ole ehk kõige täpsem hinnang, sest Inglise revolutsioon Carlyle’ile meeldis ja seda on nimetatud kodanlikuks revolutsiooniks. Mina olen Carlyle’i raamatust välja lugenud, et rohkem pahameelt põhjustas temas logelev aristokraatia. Tööd ta hindas, kuigi ta ei arvanud, et mammonistid õiget tööd teeks, aga logelemisest pidas ta seda paremaks.

Venelase eessõnas öeldakse, et Carlyle’i peateos oli "Prantsuse revolutsioon", mida pidas selleks ka P. Olesk minu vanaisa kohta kirjutatud artiklis. Cazamian oma raamatus Carlyle’i kohta ütleb seevastu, et Carlyle’il polnud ühtegi raamatut, mida keegi poleks tema peateoseks pidanud. Symons kirjutab, et Carlyle’i naine pidas selleks raamatut Friedrich Suurest ja et sellega nõustus enamus tolleaegseid kriitikuid. Ma arvan, et Nõukogude riigis võidi "Prantsuse revolutsiooni" selle võrra tähtsamaks pidada, et kogu aeg oli õhus Oktoobrirevolutsiooni teema.

Symonsi raamat kordab paljuski seda, mida olen juba teistest raamatutest varem lugenud. Kõige uuem, mida ta varasemast tuttavatele raamatutele lisab, et tal on rohkem fotosid. Kui Kedenburg jagas raamatud Carlyle’i kohta vaimuajaloolisteks ja eluloolisteks, siis Symonsi oma on seni loetutest kõige eluloolisem. Symons ütleb ka ise, et tema ajal on huvi Carlyle’i vastu eelkõige biograafiline. Cazamian nii ei arvanud, vaid pidas oma ajal kõige tähtsamaks huvi Carlyle’i stiili vastu. Symons ütleb, et Carlyle’i elu üksikasjad on tänu ta enda ja ta naise kirjadele paremini teada kui ühelgi teisel inglise kirjanikul. Nad kirjutasid mõlemad ka päevikut. Kuid neljast inglise-ameerika autorist ühise raamatu kirjutanud Brantley ütles, et Emersoni peatükk on tal pikem kui Carlyle’i oma, sest Emersoni kohta on rohkem kirjandust. See ei ole nii ainult Ameerikas, vaid peegeldub ka Tartu Ülikooli raamatukogus.

Mina hakkasin Carlyle’iga tegelema kui ajaloolane. Teda on nimetatud filosoofiks, ajaloolaseks ja luuletajaks. Aga nüüd loetud raamatus teda ajaloolaseks ei nimetatud. Eessõnas arutleti, kas ta oli filosoof või kirjanik, ja vastati, et ise ta nimetas ennast literaadiks, mille eestipärasem vaste on kirjamees.

Symonsi peatükid on üles ehitatud kronoloogilises järjekorras. Aga paljudes raamatutes on esimeseks peatükiks tõstetud mingi olulisem hetk hilisemast eluloost. Nii teeb ka Symons. Ta valib selleks hetkeks, kui Carlyle käis Edinburghis vastu võtmas sealse ülikooli rektori (vist aurektori) ametit ja tema naine samal ajal Londonis suri. Rektorivalimistel sai Carlyle rohkem hääli kui vastaskandidaat Disraeli, tema eelkäija selles ametis oli Gladstone, viimased kaks on mõlemad olnud peaministrid. Naise surma kohta on raamatu lõpul üks peatükk veel, sealt selgub, et tema tervis oli juba varem halb, ta ei söönud ega maganud. Nii Carlyle’i kui ka tema naise terviseprobleemidest kirjutatakse ka varasemates peatükkides. Naine kannatas peavalude all ja Carlyle ei saanud öösiti magada, kui naabrite kukk kires. Carlyle’i raamatute puhul ei pööra Symons tähelepanu niivõrd nende sisu analüüsimisele, kuivõrd kirjutamisprotsessi kirjeldamisele.

Köite lisad

Klaus rääkis emale, et arvatavasti tuleb varsti maailmalõpp. Esimene võimalik maailmalõpu põhjus on toidupuudus. Tahtsin öelda, et K. Sander rääkis arvatavasti Tõnu artikli põhjal, et ükski rahvas ei ole välja surnud, vaid nad on ümber rahvustunud. Seega kui rahvaarv vahepeal väheneb, on tal pärast rohkem ruumi suureneda. Aga ma ei saanud seda öelda, sest iga kord, kui ma tahtsin rääkima hakata, hakkas ema või Klaus enne. Ütlesin, et ma ei saa seda lauset vist kunagi öelda. Klaus hakkas minema kohta, kus ta võis peksa saada. Ta ütles, et meie kooli praegune direktor suhtus temasse varem hästi, aga nüüd halvasti.

*
Toimus üks sünnipäevapidu. Tahtsin näidata oma vana herbaariumi, mille olin teinud märkmiku lehtede vahele. Tegin selle lahti, aga Pille ütles, et see on kole. Herbaariumis olevad taimed paistsid olevat ussitanud. Ütlesin, et teen nüüd lahti ilusama koha, aga Pille arvates oli see ka kole. Läksin ülikooli õppehoonesse. Seal olid väljas sisseastumiseksami hinded. Sissesaamiseks oli olnud vaja teha matemaatika riigieksam, aga kes tahtis matemaatikas lisapunkte saada, võis teha ülikooli juures teise eksami veel. Tuttavatest nimedest oli paremate sooritajate hulgas Västrik.

*
Olin koostanud kaks Grenzsteini raamatut. Mõlema jaoks olin lugenud "Oleviku" numbreid. Esimene kord oli mul tekkinud sellest lehest kummaline pilt, aga teisel korral hoopis teistsugune. See tuli sellest, et teine kord lugesin numbreid süstemaatilisemalt. Võtsin riiulist Kerese "Malekooli" ühe köite. Tegin ta tagant lahti laua serva peal, seetõttu rebenes talt tagumine osa küljest. Sidusin selle külge tagasi, ühe niidi ja ühe pabeririba abil. Seejärel hakkasin tagumist osa lugema. Köite esimene osa oli Grenzsteini kohta, keskel tuli avanguteooria ja taga olid lisad. Esimene lisa kandis pealkirja "Šveitsi maleelu". Grenzsteini selles ei nimetatud, aga lisa olemasolu põhjus oli ilmselt see, et Grenzstein elas Šveitsis. Teine lisa oli "Maletajate käitumine" ja kolmanda pealkirja tähendust ma ei teadnud.

Saadete ettevalmistamine

Raido oli kirjutanud loengus mõned aastaarvud valesti üles. Seetõttu oli ta läinud kõiki aastaarve kontrollima filmiarhiivi. Ta oli teinud väga palju väljakirjutusi. Üks mees uuris kirjalikke materjale isa kohta. Neid olid terved virnad. Isa materjalide virnade all olid veel virnad minu materjalidega. See mees oli teinud isa kohta saate Tähelaev. Nüüd ta tahtis teha sama nimega saadet ka Tõnu kohta, sest arvas, et Tõnu on meie pere tähtsuselt teine liige. Kui isa kohta saadet oli tehtud, oli mind sinna rääkima kutsutud. Võidi kutsuda ka saatesse Tõnu kohta. Siis oleksin rääkinud, et mulle ei saa eeskujuks olla inimene, kes on minust noorem ja kellel ei ole veel doktorikraadi.

*
Panin faili programmist Word Perfect ümber programmi Word. Kui neid pärast seda võrdlesin, siis nägin, et nad näitasid aastaarve erinevalt. Hakkasin Wordis aastaarve ühekaupa õigeks parandama. Aga kui arvuti soenes, läksid nad kõik ise õigeks.

Arutelu äratrükkimine

Loetleti, kes võeti minuga samal aastal magistriõppesse ja kelle puhul oli milline vastuvõtmise põhjendus. Lähiajaloolasi oli võetud tasuta õppesse kaks tükki, nende puhul oli põhjendus, et nad laiendasid riigipiire. Nad olid riigipiiride laiendamist nõudnud, aga minu meelest see ei olnud veel nende laiendamine. Seni olin mõelnud, et võibolla mind ei võetud vastu sellepärast, et minu ülikooli lõputöö oli teiste omast halvem, aga nüüd selgus, et nii see ei olnud, vaid tegemist oli õppejõudude maitseotsustusega. Üks kaasüliõpilane esitas mulle bakalaureuseõppe lõputöö kaitsmisel küsimuse. Ütlesin, et see on poliitiline küsimus, sest minu meelest oli tema eesmärk saada minu magistriõppe koht endale. Minu arvates minu lõputöö kaitsekõne oli teiste omadest parem. Rääkisin kõnes kahest korrast, kui Mussolini kukkus kukerpallitades. Hiljem tuli vist kolmas selline koht veel. Järgnes isa kõne. Ta tegi kõnes nalja ja oli faktide suhtes veel ebatäpsem kui mina.

*
Olin kirjutanud Pille kirjutuslaua peale kahte kohta pastakaga, mida ma Oudekkist arvan. Hiljem olin need kohad plastiliiniga kinni katnud. Nüüd kraapisin plastiliini vähemaks. Kartsin, et kui mina ei kraabi, siis kraabib Pille ise ja loeb, mida ma olen kirjutanud. Mõtlesin, et peaksin plastiliini maha kraapima ja sodima pastakaga need laused loetamatuks. Tol ajal, kui ma need kirjutasin, olin kuulnud teisest toast hääli, mille põhjal olin arvanud, et Piret ja Oudekki olid meil külas. Aga tegelikult nad polnud vist külas käinud, vaid need olid ainult hallutsinatsioonid. Mõtlesin, et võibolla Pille tegelikult on juba minu lauseid lugenud, sellepärast ta ei kraabigi plastiliini maha, et teha viisakuse pärast nägu, nagu ta poleks lugenud.

*
Üks mees oli kirjutanud, et ta on "teatrikuru". Õige oleks olnud kirjutada "guru". Aga et tegemist oli tõlkega, siis ei teadnud, kuidas originaalis oli. Oli komme, et rahva hulka visati tasuta teatripileteid. Aga teatrikuru püüdis neid kinni teistest sagedamini. Või kui ta ise kätte ei saanud, siis püüdsid tema kinnimakstud abilised, kes andsid pileti talle edasi. Ma ei teadnud, kas abiliste kinnimaksmine tuli tõesti odavam kui pileti ostmine. Anti juhtnöör, et pileteid tuleb visata rahvamassi teise ossa, et need jälle teatrikuru kätte ei satuks. Kõndisin mööda teed. Jõudsin randa. Seal oli kaevatud liiva sisse mängujärv, mis oli tammidega kinni pandud, et vesi pärisjärve ei voolaks. Avasin peoga tammi, lasin osa vett järve, seejärel sulgesin tammi uuesti.

*
Feisbukis toimus üks arutelu. Kirjutasin sinna kommentaari. Pärast seda tahtsin kogu aeg vaadata, kas mulle on vastatud. Vastuste vaatamiseks tuli klikkida ajalehest sinist linki. Ajaleht oli Hennu käes. Kui ta selle lugemise lõpetas, oli sinine rida mustaks läinud ja ei olnud enam link. See tuli vist sellest, et Henn oli lugenud päikse käes. Kell oli juba üks päeval. Ütlesin, et täna midagi teha ei jõuagi. Teises ajalehes avaldati see feisbuki arutelu tervikuna. Pärast minu kommentaari oli lisandunud väga palju kommentaare. Ajaleht arvas, et kui kommentaare on palju, siis on see tähtis arutelu, see oli tema äratrükkimise põhjus. Tegelikult enne minu kommentaari ei olnud eriti kommenteeritud. Ütlesin, et ma ajasin arutelu meelega kuumaks. Üks kommentaator oli kasutanud nime Teine Simo ja üks Simo-Simo. Nad olid kirjutanud lollusi. Nähtavasti selleks, et mulle varju heita ja et arvataks, et see on minu kirjutatud.

Edasiütlemine

Isa ja ema asusid kuhugi teele. Läksin nende järel. Nemad läksid teise kohta kui mina. Mina läksin ühe maja vasakult teise trepikoja ukse taha. Esimese trepikoja ukseset sisenes samal ajal Peep, kes paistis seal elavat. Teise trepikoja ust tuli avama mees sellest korterist, kuhu ma tahtsin minna. Ütlesin, et ma tahtsin tema naisele ühte asja rääkida, aga võin lasta mehel edasi öelda. Rääkimiseks läksime poeruumidesse. Rääkisin, et filosoof Lott, keda naine tunneb, tuli Fischeri males Eesti meistriks, kuigi ta pole vist maletrennis käinud. Kui vastane ei võtnud viiki vastu, siis Lott alistus. Olin tahtnud midagi veel öelda, aga rohkem ei tulnud meelde. Läksin tuldud teed tagasi. Mõtlesin, et ilmselt mees omakorda unustab osa minu jutust ja ütleb vähem edasi.

Täielik nimekiri

Üks ajaloolane ütles, et asjaolud näitavad, et kes tahab tööd leida, see peab kõhuvalust hoiduma. Sellele oli mul vastata, et ma ei ole nõus, sest ma ei otsi tööd. Ühel võrguleheküljel oli nimekiri kõigist ajalooteemalistest artiklitest kõigis Eesti võrguajalehtedes. Kõiki neid artikleid ma ei jõudnud läbi lugeda, vaid ainult valiku. Koos kommentaaridega oleks lugemine veel rohkem aega võtnud. Minu kirjutisi ei olnud nimetatud, sest need ei ilmunud ajalehes, vaid blogis. Istusime ajaloolastega ühes ruumis ja pidasime seminari. Küsiti, kust seda võetakse, et kõik sündmused saab välja arvutada. Vastasin, et saab öelda, et elektronid liiguvad kindla kiirusega, selle põhjal saab arvutusi teha. Ma küll ei väida, et see nii oleks. Üks naine ütles, et ta armastab sauna, see saun siin on sama koha peal juba ajaloolisest ajast saadik. Vastasin, et varem oli saun teise koha peal. Istusin üksi saunalaval, teised ei olnud veel sauna tulnud. Saunal ei olnud lage ega seinu. Mõtlesin, kas sobib ikka teiste nähes ilma riieteta laval istuda. Mõtlesin, et kui seltskond suureneb, siis juurdetulijad on pettunud, et peab sauna tulema, aga tulevad siiski. Üks aluspesu väel naine istus minu kõrvale lavale ja ütles: "Ehhee, Simo." Ta küsis, kas teine naine võib minust teisele poole istuda. Vastasin, et võib küll. Ta istuski.

Talvised harjutused

Kui ma ei oska enam midagi huvitavat kirjutada, siis kirjutan igavat. Kui enda jaoks on igav, siis võibolla teistele on just huvitav, sest sageli on teiste maitse vastupidine. Igav ei ole minu jutt mitte sellepärast, et mul oleks depressioon, vaid et see on enesekordamine. Aga kui iga päev külastavad blogi erinevad inimesed, siis kõigi jaoks see veel ei ole kordus. Ja kui isegi kordusi enam ei kirjutaks, siis võiks depressioon tekkida. Maleturniiridel osalemise lõpetan tõenäoliselt ära, aga täna ma kodus üksi malet mängisin. Analüüsisin ühte varasemat partiid, mängides selle variantide põhjal kaks uut partiid. Kirjutasin käigud üles. Praeguses vanuses meeldib mulle malet üksi mängida rohkem kui võistlustel. Suusatamas käisin ka. See oli selle talve kuues kord suusatada. Sõitsin ühe kanali ringi, kuna see maa pole väga pikk, siis käisin pärast ka jalutamas. Sel talvel olen sõitnud viiel korral ühe ja ühel korral kaks ringi. Aga füüsiline koormus oli täna suurem kui suvel, sest jalutuskäigu pikkus oli suvisega võrdne. Või suvel sõitsin mõnel päeval trenažööriga rohkem. Aga kui jalutuskäigud ja suusatamine on huvitavad, siis pikk trenažöörisõit on küll igav. Mõnel korral olen selle huvitavamaks tegemiseks mõttes luuletusi lugenud, aga iga kord luuletusi lugeda ka ei taha. Andsin täna isale kuulamiseks kolm linti, neist ühel oli vist ta enda luuletuste järgi tehtud laule. 1. jaanuaril leitud iiri ansambli kassett on nii hea, et seda võiks peaaegu iga päev kuulata. Kui oma raadiost kokku lindistatud kassette olen kuulanud uuesti kindlas järjekorras, siis seda iiri kassetti väljaspool järjekorda sagedamini.

Kõik kirjas

Eile kirjutasin, et malerubriik võib seisma jääda. Täna lisan, et sama võib juhtuda ka senise põhirubriigi unenäguderubriigiga, sest tänased unenäod ei olnud jälle huvitavad. Kindlalt jätkab ainult ajaloorubriik, sest selle kohta kirjutan iga päev paberile mustandeid. Tegelikult jätkavad arvatavasti kõik rubriigid, aga see ei pruugi toimuda enam endise sagedusega. Mul käed endiselt sügelevad kirjutamise järele, seetõttu ühe teema lõpetamise korral leian tõenäoliselt uue.

Peaks turniiridest loobuma

Kuna minu blogi malerubriigile on kahel maleleheküljel viidatud ja seda ka külastatakse, siis ma hoiatan, et rubriik võib seisma jääda. Kuna minu põhitöö on teist aastat järjest tõlkimine, mitte ajaloo uurimine, siis tahaksin ajaloo uurimisega tegeleda vähemalt vabal ajal, sest see on minu lemmiktegevus. Nädalas peaks olema kaks puhkepäeva, aga kiirmaleturniir sööb ühe neist täielikult ära, sest pool päeva mängin ja teise poole olen väsinud, lisaks oleks heade tulemuste jaoks vaja ka eelnevat kodust treeningut. Males ei saa minu vanuses enam palju tugevamaks minna, aga ajalooteadmisi on võimalik kasvatada. Ka pole ma males kunagi nii suurt edu saavutanud. Suurest arvust mängitud maleturniiridest ma pole ühelgi ainukesena esikohta saanud, ainult kolm korda esikohta jaganud, aga ajalooeksamil olen saanud umbes 83 sooritaja hulgas üksi esikoha. Edaspidi peaks maleklubi asemel rohkem raamatukogus käima. Natuke tegelen ka malega edasi, aga mulle piisab ühest partiist päevas või mõnel päeval. Kui tuju tuleb, lähen ka edaspidi klubisse. Aga üldiselt on turniiripäevad nädala kõige halvemad päevad, sest mulle ei meeldi rahva keskel viibida, isegi kui malevariandid huvitavad.

Sõjamäng

Jätkasime sõjamängu, mis oli varem pooleli jäänud. Rääkisin kaardi järgi, kus algas sõjategevus, kust hakkasid väed kauge rinde suunas liikuma ja kus mindi vastupealetungile. Mul polnud enam kõik meeles, mis kohast mäng eelmine kord pooleli oli jäänud. Üks mees tahtis ennast ära tappa, sest ta teadis ajaloost vähem kui meie. Seetõttu katkestasin mängu ja ütlesin, et see mees kirjutas sellise luuletuse, et selle tagajärjel enam sõdu ei peeta.

*
Internetis oli tabel, mida on kirjutatud. Üks mees ütles, et seal on väga palju nimetusi. Ta polnud nii suure arvuga harjunud. Mina olin rohkem. Tabelis oli nimetatud, millised "Loomingu Raamatukogu" numbrid on Euroopa Liidu vastased. Mees ütles, et neid saab kunstlikult juurde kirjutada.

Isiksuseomaduste test

Ma tegin isiksuseomaduste testi ("Psühholoogia keerukusest", lk. 112.) Osadele küsimustele oli raske vastata ja mõnel teisel päeval vastaksin teisiti, aga täna sain kõigi viie omaduse kohta positiivse arvu punkte: 1) neurootilisus 43, 2) ekstravertsus 256, 3) avatus 303, 4) sotsiaalsus 409, 5) meelekindlus 398.

Pööbli eest põgenemine

Kui mul bussipiletid oleks otsa saanud, oleksin saanud neid ka juhi käest juurde osta. Aga selleks oleks mul pidanud jälle täpne raha olema. Istusin kirjandusmuuseumis. Hakkasin koostama ühe ajaloolase raamatut. Alustasin tema artiklitest tsitaatide väljakirjutamist, et hiljem nende põhjal valida, millised artiklid raamatusse panna. Üks teine ajaloolane kirjandusmuuseumis vaatas sama autori raamatuid. Neid oli seina ääres väga palju. Ütlesin neid vaatavale ajaloolasele, et minu ema on öelnud, et selle autori teoste kataloogis ei ole üldse kõiki tema teoseid kirjas. Mõtlesin, et kui pean läbi vaatama niivõrd palju materjali, siis võtab tsitaatide välja kirjutamine liiga palju aega, peaks selle asemel loetu kokkuvõtteid kirjutama. Aga siis ei tule jälle raamatu saatesõna nii täpne. Kõik hakkasid põgenema, sest väljas oli pööbel mässama hakanud ja tahtis kirjandusmuuseumi sisse tungida. Püüti enne selle juhtumist maja teise otsa kaudu välja pääseda. Majast väljumise järel läksime uksest sisse, et põgeneda katusele. Lauri K. lubas, et päästab meid lendava taldrikuga ära. Aga kui olime üles roninud ja seisime teisel pool maja, selgus, et me ei jõudnud Lauriga samasse kohta, sest tema oli üles läinud teist treppi mööda, mis jäi teise majja, vahepeal ei olnud ühenduskäiku. Lauri lendas siiski lendava taldrikuga meie juurde ja võttis meid peale. Ta juhtis lendavat taldrikut usu abil. Seisime selle peal ja panime käed kokku, et omalt poolt hoogu juurde anda. Lauri läks Raatuse tänaval taldriku pealt maha. Kuigi seni olime hoogu andnud ka meie, ei õnnestunud meil ilma Laurita taldrikut liikuma saada. See oli Piiblist ka teada, et kui vee peal käija usk nõrgenes, hakkas ta põhja vajuma. Ütlesin, et võibolla aitaks, kui Ariel läheks taldriku pealt maha, sest temaga ma ei saanud kooliajal hästi läbi. Olime saunas, kui meile valetati, et pööbel läheneb. Hakkasime mööda tänavat põgenema. Teistel oli vähemalt natuke riideid seljas, aga mul polnud mitte midagi. Hiljem istusime söögilauas. Tahtsin rääkida, et võibolla olid Piiblis Jeesuse imeteod ainult unenäod, sest täna lendava taldrikuga lendamine oli unenägu. Aga ma ei saanud lauset lõpetada, sest isa hakkas vahele rääkima.

*
Ajalehes kirjutati ühes Eesti kodus elavast tiigrist. Kristel arvas, et selle tiigri nimi on Kristel, aga üks teine inimene arvas, et Jane. Tiiger hüppas toa seinte vahet. Seda seletati sellega, et praegu on tal jooksuaeg. See tiiger oli meie kodus. Mõtlesin öelda, et mina tiigriga samas toas ei maga. Teised olid tiigriga samas toas, aga mina hoidsin eraldi tuppa. Võibolla ta teiste lõhnaga oli harjunud ja pidas neid sõpradeks, aga kuna mina olin tast eemale hoidnud, siis minu lõhnaga ta harjunud ei olnud ja mind oleks ära söönud. Kui ma oleksin temaga kohtunud, oleksin püüdnud eest ära minna, aga seda ei tohtinud teha, sest kaslased püiavad põgenejaid. Toomas tuli koju. Ta heitis põrandale pikali ja hakkas tegema seejärel hüppeid, mis võtsid eeskuju tiigri liigutustest. Siis paistis tal tekkivat hirm, sest ta ronis pappkaustade virna otsa ja sealt riiuli otsa. Ema ütles: ahah! Kuna Toomas oli põgenema hakanud, hüppas tiiger talle järele ja tõi ta riiuli otsast alla. Ema ütles: söö-söö! Aga Toomas ei olnud veel ära söödud. Toomas tundis ühte võitlusvõtet - muusika. Seetõttu kukutas ta grammofoni tiigrile pähe.

Head ja halvad asjad

Täna avaldamiskõlblikke unenägusid ei olnud, siis kirjutan millestki muust. Esimene mõte oli, et kirjutan, et vahel on mul tunne, et mind püütakse ühiskonnast välja tõrjuda. Esimeste näidetena tahtsin kirja panna, et täna pole keegi minu blogi külastanud ja postkastis pole ühtegi kirja. Blogiloendur näitas 0 külastust, aga kui postkasti avasin, oli seal siiski mitu kirja. Need polnud küll erakirjad, vaid listidele. Kui teist blogi loendurit vaatasin, siis selle järgi oli külastusi tehtud, kuigi ma ei tea, kas neid tegid inimesed või robotid. Aga mulle on suuliselt ka üllatavalt palju inimesi rääkinud, et nad on minu blogi lugenud. See näitab samuti, et ma olen paljude inimestega ka suuliselt rääkinud.

*

Mulle meeldib häid asju meenutada. Eile väljas jalutamas käies meenutasin kogu tee häid asju. Vahel on see seisnenud selles, et olen mõttes lugenud häid luuletusi, aga eile meenutasin teistsuguseid asju, lapsepõlvemälestusi ja mälestusi teiste eluperioodide kohta. Nii oli peaaegu kogu jalutuskäik ilus, väljaarvatud see, et üks vastu tulnud mees sülitas. Mitte ainult mälestused ei olnud head, vaid ka hetkel näha olevad pimedas põlevad tuled. Täna enne voodist tõusmist meenutasin jälle häid asju. Voodist tõusmisega ei olnud põhjust kiirustada, sest vannituba oli kinni. Aga mälestustevoo katkestas, et kolmandas ruumis algas koleda häälega kriipimine. Üks võimalus oleks olnud vastukaaluks millestki heast edasi mõelda proovida, aga ma mõtlesin, et kui ma kriipimise ajal midagi head meelde tuletan, siis järgmine kord seostub see mälestus juba kriipimisega.

Eiffeli torn

Öeldi, et täna on haruldane päev, mil Eiffeli torn on üleni pilvede seest väljas. Seepeale hakkasid kõik seda pildistama. Pildistasin algul nii, et esiplaanile jääks inimesed. Selleks keerasin objektiivi nuppu. Seejärel keerasin nuppu teist pidi, et terve torn korraga pildile mahuks. Keerasin enne pildistamist fotoaparaati 90 kraadi. Tegin kolm pilti. Aga kui valmis pilte vaatasin, siis ei olnud torn peale jäänud. Selle asemel oli mul kõhu küljes nabanööri sarnane kasvaja. Seejärel avastasin, et olin teinud siiski rohkem pilte ja teistel oli torn peal. Vaatasin aknast välja. Eemal oli Eiffeli torn, mis paistis Tartusse ära. Küsisin, miks seda nii harva näha on. Olin teda varem näinud ühel korral, see oli juhtunud ühel ema sünnipäeval. Aknast paistis ka, et lammutatakse katlamaja korstent, võttes seda juppideks. Samuti oli näha telemasti. Ütlesin, et Tartu telemast on ka Eiffeli torni eeskujul ehitatud. Üks mees sõitis kõrgusest köie abil alla. Pöörasin pilgu ära, et mitte muretseda tema võimaliku kukkumise pärast.

Mäng reketiga

Palliplatsil mängiti palli. Mina mängus ei osalenud. Läksin teisele platsile, et üksi sulgpalli õhku põrgatada. Mõtlesin, et teen seda nii, et iga põrgatamiskord on erinev riik. Vaatan, millise riigi nimele mõeldes rohkem punkte tuleb. Sellele platsile tuli kaks tüdrukut, kes ütlesid, et tahavad seal ise mängida. Lõin vihastudes ühele neist reketiga vastu õlga. Hakkasin seda kohe kahetsema. Küsisin tüdrukult, kas tal on väga valus. Ta vastas, et ei ole. Ütlesin, et võin talle kiirabi kutsuda.

*
Olin feisbukki üles riputanud pildi, kus oli hulk peegelpilte kõrvuti. Pille oli seejärel riputanud samasuguse. Nähtavasti tahtis ta näidata, et tema oskab teha peegelpilte paremini, aga minu arvamus ei pidanud tema omaga kattuma. Pille pildid meeldisid ühele inimesele, minu omad samuti. See üks inimene oli lisanud omapoolse pildi, millel soovitas lisada minu pildile pilved. Moodustus peegelpiltide rea asemel pilt paadisõitjatest. Ma oli ühel peegelpildil kasutanud kuulsat maali paadisõitjatest. Võibolla soovitaja ei olnud soovituspilti loonud ise, vaid oli kasutanud selle maali töötlust.