Kooliajaloo õppejõud

Viimati suri minu õppejõududest Allan Liim. Olen teinud talle Eesti kooliajaloo eksami. See oli valikkursus, millele registreerusin sellepärast, et muud ei olnud hetkel selles astmes võtta. Ma ei valinud seda loengukursust kõige parema meelega, sest tol ajal oli mul nähtavasti koolikohustuse tõttu kooliküsimuste vastu vastumeelsus. Aga pärast ülikooli lõpetamist muutusid haridusteemad ajalehtedes minu lemmikteemadeks. Võibolla sellepärast, et nüüd seostusid need minu jaoks juba iseõppimisega.

Liimi loengukursus oli ühine ajaloolastele ja eripedagoogidele. Eripedagooge Liim kiitis, et nad on alati väga hea käitumisega olnud. Ajaloolaste kohta ta seda küsimust ei kommenteerinud.

Panin loengus Liimi jutu kirja. Aga kui ta erinevalt teistest õppejõududest ütles, mis konspektis järgmiseks pealkirjaks panna, siis selle jätsin tegemata, sest tahtsin ise otsustada, milline minu konspekt on. Ülikoolis erinevalt varasemast koolist konspekte ei kontrollitud ega hinnatud.

Tol ajal oli president Meri, kes oli Liimi ja minu vanaisa kursusekaaslane. Meri oli tuntud selle poolest, et ta igale poole hilines. Liim rääkis loengus, et Meri oli ühes avalikus esinemises öelnud, et tema ülikooli ajal loengutes ei käinud. Liim lükkas selle jutu ümber väitega, et arhiivimaterjalides on loengutes osalemine kirjas, Meri käis kohal, kuigi hilines.

Ühes loengus andis Liim sõna ühele üliõpilasele, kelle kohta tal olid kuskilt eelteadmised. See üliõpilane töötas vist juba õpetajana Tartu Vene Erakoolis, mis pidi olema väiksem üksus, mis tegutses teise kooliga samas hoones.

Liimi eksam oli üks kahest, mille eksamiks valmistudes panin konspekti piltkirja ümber. Seda piltkirja hakkasin välja töötama Vanade Idamaade eksamiks õppides, sest vastava loengukursuse käigus oli piltkirjadest juttu. Et kooliajaloo eksam oli sama sessiooni ajal ja mul olid nende loengukursuste konspektid sama kaustiku erinevates otstes, siis jätkasin piltkirja arendamist kooliajalooga. Eksamil üks asi, millest ma rääkisin, tuligi vist meelde pildina.

Eksami lõpus ütles Liim, et paneb mulle suurima hea meelega viie. Ja küsis, ega ta midagi segi ei aja, et ta käis mu vanaisaga samal kursusel. Kinnitasin, et käis küll.

Aastal 2012 ilmus minu koostatud Ado Grenzsteini raamat "Eesti haridus", mille eessõnas olen viidanud "Eesti kooli ajaloo" 2. köitele, mille üks autor oli Liim ja kus nimetati Grenzsteini eesti pedagoogilise mõtte suurkujuks, samal ajal kui hulk teisi autoreid olid Grenzsteini suhtes kriitilisemad.

Kohtusin Liimiga veel aastal 2013 "Eesti ajaloo" kolmanda köite esitlusel. Vahel ma ei ole osanud rahvaüritustel millestki rääkida, aga tol korral tundis Liim mind enne ära kui mina teda, tuli kättpidi teretama ja rääkis, et on selle kirjastuse raamatuid lugenud, millele ma kaastööd tegin. Ta mäletas ka kuidas ma talle eksamit tegin. Ta meenutas natuke minu mäletatavast erinevas sõnastuses, et ta olevat mult eksamil küsinud, kas ma olen Herberti lapselaps, mina olevat öelnud, et olen küll, aga tema teadnud seda varem kah. Rääkisime esitluspäeval veel Vallikraavi tänavast, kus see üritus toimus. Juttu oli sellest, mis seal tänaval asus ja varem asunud oli. Liim tuletas mulle meelde, et tavaliselt on paarisnumbritega ja paaritute numbritega majad tänava erinevatel külgedel. Minu lapsepõlvetänaval Kaunase puiesteel see küll nii ei olnud.

Aastal 2016 käisin ülikooli vilistlaspäeval. Seal kuulsin õppehoone koridoris, kuidas küsiti Liimi tervise kohta. Teda ennast kohal ei olnud.