Suures asutuses

Natukese aja pärast pidi algama keskkooli lõpukirjand. Olin kodus harjutamiseks kirjutanud poole lõpukirjandi pikkuse teksti ja selle kooli kaasa võtnud. Nüüd mõtlesin, et see pole veel täispikkusega, kirjutan ta pikemaks. Esialgu ma ei kirjutanud lõpust edasi, vaid hakkasin teist värvi kirjutusvahendiga kirjutama suurematesse sõnavahedesse uusi sõnu. Niiviisi poleks uuem ja vanem tekst üle lugedes segi läinud, sest oleksin korraga lugenud ainult ühe värviga kirjutatud sõnu. Mõtlesin, et õpetaja on hoiatanud, et lõpukirjand ei tohi olla mõne varasema kirjandi uus versioon, muidu mõtlevat, et sellest on juba kirjutatud ja ei panevat kõike kirja. Järeldasin, et siis on vist parem kirjutada just sellisel teemal, milleks ei ole valmistunud.

*
Kõndisin ühe suure asutuse koridorides. Eemalt tuli vastu paks hirmuäratav mees. Mõtlesin, et kui temast mööda saan, siis hakkan joostes põgenema. Nii ma tegingi. Hakkasin asutuse kraami põrandale paiskama. Mõtlesin, et nii ma poleks pidanud tegema, nüüd kahjustasin oma mainet elu lõpuni. Seisin hulga inimestega ühisesse rivvi. Vaadati sellise asutuse, milles mina töötasin, palganumbrite lehti. Teistel oli palka tõstetud, vastavalt sellele, kui suurt palgatõusu nad nõudsid. Üks mees oli kirjutanud taotluse, et tema palka tõstetaks 35 eurot, sest ta on 35 eurot raha kokku hoidnud. Ainult minu sissetulekut ei saanud suurendada, sest mulle ei makstud seda palga nime all. Üks naine rääkis, et Nõukogude Liidus kirikud ei tegutsenud. Vaidlesin vastu, et osad tegutsesid. Mõtlesin, et võibolla Venemaal tõesti mitte, aga Eestis kindlasti tegutsesid. Naine ei andnud järele, et Nõukogude ajal ei olnud mingeid kirikuid. Ma olin ise tol ajal kirikus käinud.