Vastamisterohke päev

Vaatasin vanu fotosid, mis olid tehtud ühel peol. Piltidelt leidis kinnitust minu oletus, et tol ajal meeldis mulle veel vähem inimestele otsa vaadata kui praegu. Ühel fotol istusin diivani serval ja minu kõrval istus üks tüdruk, kes vaatas ainiti minu kukalt, aga mina ei vaadanud tema poole, vaid vastassuunas.

*
Ajaloo õpetaja andis meile esmaspäevase tunniplaani. Ta ütles, et esimene tund on lõpukirjand ja sellega veel asi ei lõppe, järgmises tunnis tuleb inglise keele tasemetöö, ja ka sellega veel asi ei lõppe. Terve päev oli täidetud raskete vastamistega. Igaüks neist oleks nõudnud ka eraldi päev läbi õppimist, kõigiks korraga õppida ei olnud võimalik. Esmaspäev jõudis kätte. Läksin kirjandit kirjutama klassi 307. Mul olid läinud erinevad kirjandid erinevalt. Vahel olin saanud viie, aga proovikirjand tundus küll endale sama hea nagu alati, kuid hindeks oli üks. Õpetaja andis igaühele eraldi paberi kirjandi teemaga. Algul mulle tundus, et kõigile on erinev teema, aga siis hakkas tunduma, et kõik said siiski ühe ja sama teema. Minu paberile oli kirjutatud, et tuleb kirjutada mõnest oma unenäost. Olin kirjutanud unenägudest ka blogis, lihtsalt unenägu kirjeldades, aga nüüd tuli ka kommenteerida, mida üks või teine unenäo tegelane mõtles. Mõtlesin, et sellise teemaga on oht, et unenägu on lühem kui kirjandi nõutud pikkus.