Kuulamata muusika

Mängisime kabet või malet. Mul ei olnud kuningatiival vigureid, aga see-eest paks etturite või kabenuppude mass, seetõttu tegin nende taga vangerduse. Aga vastane leidis, et siis ta võib kuningatiival rünnakut alustada, ja lükkas kohe ühe enda etturi või kabenupu edasi. Kummagi mängija nupud olid laua erinevates üksteise suhtes diagonaalis paiknevates nurkades. Ma olin oma nuppude massi paigutanud nelinurga kujuliselt, aga nüüd oli näha, mis selles halba oli. Kui nelinurga nurgas oli üksik nupp, siis sai vastane selle ülehüppamisega lüia. Samuti sai ta lüia järgmise kahenupulise diagonaali nuppu, kui meelitab ühe minu nuppudest lööma ja teise kõrvale ei jää enam löömist takistavat nuppu. Varem oli seda mängu mängitud nii, et nupud ei olnud nelinurgas, vaid kolmnurgas, pikem diagonaal ees. Siis oli vastasel löömine raskem. Üks mees rääkis isale, et ta tahab, et raamatusarjas avaldataks ka kaberaamatuid. Mõtlesin, et maleraamatuid veel saaks, aga kaberaamatuid küll mitte. Isa ei tahtnud ka kaberaamatute avaldamiseks nõusolekut anda. Kabetaja hakkas nutma. Mõtlesin, et ta on mängu nii palju õppinud, et temas tekitab kabe suuri emotsioone, aga teised inimesed kabet mängida ei oska ja ei mõista teda. Suusatasin Anne kanalil. Vahepeal oli siin olnud selline periood, mil kukkus palju inimesi läbi jää. Olin tol ajal nähtavasti nende läbikukkumisuudiste mõjul just rohkem jää peal suusatamas käinud. Olin vist mõelnud, et kui ma suusatan kanali serva pool, siis mina läbi ei kuku. Istusin ühes saalis. Hitler oli olnud autist ja oli kirjutanud muusikat. Keegi polnud tema muusikateoseid veel kuulanud, aga nüüd taheti need rahvale teatavaks teha. Oli oodata, et tema muusika on väga erilises stiilis ja et nüüd hakatakse rääkima Hitleri stiilist, milles ka teised teoseid looma hakkavad. Ükskord oli Hitler kuulanud loengut, mida pidas autistist õppejõud. See oli Hitleri kohta juba paari asja teadasaamisel tervikpildi kokku pannud ja öelnud: "See ma." Nüüd saadi aru, et ta oli sellega silmas pidanud, et temal ja Hitleril on ühesugune aju ehitus.

*
Minu käes oli minu doktoritöö seni õppetoolis hoitud eksemplar. Sellele oli kirjutatud õppejõudude märkusi. Ma ei teadnud enam, kuidas see eksemplar uuesti minu kätte sattus. Et märkused olid kirjutatud doktoritöö leheküljeservadele, siis need olid lühikesed ja pealiskaudsed, mitte pikad ja põhjalikud nagu minul eraldi kaustikusse kirjutades. Aga kuigi õppejõudude märkused olid pealiskaudsed, ei jõudnud mulle ikkagi täielikult kohale, mida ma nende põhjal teadmiseks peaksin võtma. Lugesin neid väga süvenemata. Kuna ma ei mäletanud, mida oponent oli kaitsmisel rääkinud, siis ma ei teadnud enam, kas neid märkusi oli tehtud ka kaitsmisel suuliselt. Mul oli töö lõpetatud tükk aega hiljem kui alustatud, seetõttu olid mul lõpetamise ajal juba uued seisukohad. Aga et osa juttu oli juba varem kirja pandud, siis oli lõppvarianti jäänud seisukohti, mis ei olnud enam minu lõpetamise aegsed seisukohad. Mõtlesin, et oleksin võinud mainida, et mul jäi kirjutamine vahepeal aastateks seisma tervisliku seisundi ja suure töökoormuse tõttu. Võibolla oleks võinud kolmanda põhjusena nimetada ka vennalaste sündimist, kuigi nende hoidmisele ma polnud kulutanud nii palju aega kui töötamisele ja haigusele. Lugesin ühe tabeli kõrvalt õppejõu märkust, et tabeli kahe lahtri andmed on läinud vahetusse. Selle alla oli kirjutatud järgmine märkus, et järgneva osa autoriks võiks ennast panna. Silmanurgast tundus, et seal ma olin kasutanud raamatut Aafrika ajaloo kohta. Ma ei saanud aru, kas õppejõu märkus tähendas, et minu järgnev osa on liiga refereeriv, või vastupidi, et see on paremal tasemel. Ja ma ei saanud aru kui pikka osa on järgneva osa all mõeldud.