Magistrandi märkmed

Magistriõppe konspektid.

Lugesin läbi ühte kaustikusse kirjutatud magistriõppe esimese aasta kahe seminariga seostuvad konspektid. Ühe seminari jaoks lugesin raamatuid ja teises tegid magistrandid oma uurimistöö teemadel ettekandeid.

Pikemad konspektid on raamatute kohta. Seminarid kestsid sügisest kevadeni. Sügisesed konspektid on refereerivamad ja kevadised kritiseerivamad. Praegu arvan, et raamatutest võiks leida ka midagi positiivset. Seda olin arvanud ka varem. Ma mäletan, et keskkoolis püüdsin vahepeal igast loetud raamatust midagi eeskujulikku leida. Aga magistriõppe esimene aasta oli elu seni ainus depressiooni aasta, kui negatiivseid emotsioone oli nähtavasti rohkem. Kui ühes loetud raamatus autor kirjutas, kui huvitavad kõik teadused on, siis kommenteerisin, et mitte depressiooni ajal.

Olen kirjutanud konspekti oma tolleaegseid õpitud arvamusi, et ajalugu peaks olema erapooletu ja emotsioonidevabas stiilis. Aga ma ei pidanud ülikooli ajal ise sellest põhimõttest alati kinni, sest panin osa konspekte riimidesse ümber, et neid emotsioonide abil meelde jätta. Samuti illustreerisin konspekte ja kirjutasin erinevate käekirjadega ilukirja. Kuigi raamatute kohta olen üles kirjutanud rohkem negatiivseid mõtteid, olen seminarides joonistanud pilte, mis praegu vaadates tunduvad ilusad, kuigi depressiooni ajal mõtlesin, et joonistamisoskus on ära kadunud.

Mõtlesin tol ajal, et pooldan ajaloos erapooletust, aga minu üles kirjutatud mõtted väljendavad siiski rahvuslikku seisukohta, et raamatutes ja uurimistöödes võiks kasutada eestipärasemaid nimekujusid ja eestikeelsemaid sõnu. Umbes nii mõtlen siiamaani. Tol ajal olen teinud kriitilisi märkusi ka selle kohta, et loetud teostes ei ole kõik süsteemne. Hiljem olen mõelnud, et võibolla mõnes kohas ongi vaheldus hea.

Üheks seminariks lugesime raamatut sellest, kuidas tulevikku polevat võimalik ennustada. Selle kohta olen teinud märkmeid, et minu meelest ikka natuke on. Teiseks seminariks lugesime teist teost, kus oli muuhulgas juttu teoreetikust, kes arvas, et unenäoüleskirjutused on ajalooallikas ja et unenägude abil on võimalik ka tulevikku ennustada. Selle kohta olen kirjutanud kommentaariks, et minu tolleaegsed unenäoüleskirjutused olid raamatus toodutest pikemad. Sellest raamatust loetu on mind vast hiljem raamatu "Ajalugu unenägudes" koostamisel natuke mõjutanud. Muidu oli see magistriõppes loetud unenägudest rääkinud raamat ainus, mille arutelu jäi ära, sest peale minu luges selle läbi ainult üks magistrant.

Hiljem on olnud mõttevahetust teemal, kas ajalugu on minevikuteadus või lugu kõigi aegade kohta. Ühest magistriõppes loetud raamatust olen välja kirjutanud mõtte, et vist selle autori arvates on minevikuteadus halb väljend, ajalugu uurivat inimest. Ühest ajalehest olen hiljem lugenud mõtet, et astronoomid peavad ennast ka ajaloolasteks, vist sellepärast, et meile on valgusaastate kaugusel olevatest tähtedest teada ainult nende minevik.

Ettekandeseminarides olen üles kirjutanud vaid üksikuid lauseid. Seda vaadates mõtlesin, et võibolla käisin ülikoolis veel liiga noorelt, et kui eksamit tulemas ei olnud, siis ei pingutanud. Praegu oleks olnud huvitav ettekannete kokkuvõtteid meeldetuletuseks lugeda. Aga võibolla mõtlesin tol ajal, et paberit tuleb looduse kaitsmiseks võimalikult palju kokku hoida, mistõttu olen olemasolevad märkmed teinud ka võimalikult pisikese käekirjaga.