Jannseni lisalehed

„Missionär ehk sõnnumed pagganatest“ 1863–1869, „„Eesti Postimehe“ Jututuba“ 1863–1869, „„Eesti Postimehe“ lisaleht“ 1871–1879, „„Eesti Postimehe“ öhtuköned: Sönumetooja uus lisa“ 1869, „Eesti Põllumees kõige eesti põllumeestele“ 1869–1889.

Olen kirjutanud „Perno Postimehest“ ja „Eesti Postimehest“, aga „Eesti Postimehel“ oli ka lisalehti, lisaks andis Jannsen välja ka muid asju. Päisesse kirjutasin Jannseni aegsete väljaannete nimed, aga „Eesti Postimehel“ oli lisalehti ka hiljem. Päises tõin välja Jannseni aegsete väljaannete ilmumisaastad, tegelikult tegin kiiruurimuse ja püüdsin lugeda kõigist lisalehtedest vaid esimest numbrit pluss kahte numbrit hilisematest aastakäikudest. Varem olen midagi lugenud Etioopia ainestiku teemalist proseminaritööd kirjutades. Tõin välja lisalehtede ühe nimekuju, aga aastate jooksul need nimekujud natuke muutusid.

1. „Misjonär“. (Loetud numbreid 1. novembrist 1863, 26. veebruarist 1864 ja 9. juunist 1865.) Seda nimetati tegelikult „Eesti Postimehe“ teiseks lisaleheks ja ajalookirjanduse andmetel see oli vähem populaarne kui põhileht või „Jututuba“. „Misjonär“ ilmus ka neist harvem, kaks korda kuus, mitte neli nagu need. Misjonilisas kirjutati paljuski mittekristlikest rahvastest. Kaugetest maadest saaks kirjutada huvitavalt, aga tolle aja inimeste geograafiateadmised olid väiksemad kui tänapäeval ja kui vaadata avanumbri esimest artiklit, siis see on üsna igavalt kirjutatud. Tuuakse järjest lõike, kus vahetuvad vaid võõrad kohanimed ja numbrid, mida tuuakse seal ristitud kristlaste laste ja paganate kohta. Mõtlesin, et ma uurisin Euroopa Liitu kõige rohkem siis, kui olin kõige rohkem sinna astumise vastu, Jannsen uurib sama moodi paganarahvaid sellepärast, et ta ei pea paganausku õigeks. Misjonitöö tegemise vajadust põhjendatakse sellega, et see on Jeesuse antud kohustus. Ma mäletan piiblilugudest, et Jeesus oma jüngritele sellise kohustuse andis, aga jüngreid oli tal vaid konkreetne arv. Lisalehes kritiseeritakse ka võõramaid ristiusu harusid nagu katoliiklus ja mormoonid.

2. „Jututuba“. (Loetud numbreid 1. novembrist 1863, 26. augustist 1864 ja 6. detsembrist 1867.) Koidula mälestuste järgi tema avaldas selles lisalehes originaalloomingut ja Jannsen mugandatud tõlkeid. Aga ma sattusin numbritele, kus nelja lehekülje peale ainult ühe järjejutu üks osa mahubki. Need on samasugused haaravad seikulusjutud, milliseid ma olen varem lugenud „Perno Postimehe“ eelsest aastaraamatust „Sõnumitooja“. Nagu „Sõnumitoojas“ oli üks jutt Peeter I kohta, nii on „Jututoas“ teemaks Peetri kaaskondlane Menšikov. 9-aastaselt kirjutasin kriminaaljutu, kus lahenduseni jõuti nii, et detektiiv lihtsalt kuulis ühte jutuajamist pealt. Nii ka selles lisalehes Menšikov on voodi all peidus ja kuuleb pealt, kuidas kavandatakse vandenõud. Ajaloolisel ainel põhineb ka järjejutt Rootsi kuninga Gustav Vasa kohta. Selles kujutatakse temast varasemat Taani kuningat väga julmana, nagu „Sõnumitooja“ ühes jutus Cromwelli. Kolmandas järjejutus on tegemist ühe laevahuku järellooga. Selles on kasutatud ka muust ilukirjandusest tuttavat skeemi, kus mehele meeldib ilusam naine rohkem kui selle konkurent, aga ilusam on ühtlasi ka õelam.

3. „Lisaleht“. (Loetud numbreid 6. jaanuarist 1871, 11. aprillist 1873 ja 1. septembrist 1876.) Seda hiljem ilmuma hakanud lisalehte toimetas alguses Jakob Hurt. Ajalookirjanduses on väidetud, et Hurt toimetas lehte nii kaua, kuni Jannsen sakslastelt rahalist toetust vastu võttes sakslaste mõjul Hurda sellest ametist kõrvaldas. Esimese numbri avalugu ongi Hurdalt. Ta kirjutab selles, et ta on kooliõpetaja ja toimetab lehte kooliõpetaja seisukohalt. Hurt on elus töötanud nii kooli- kui ka kirikuõpetajana. Panin Grenzsteini artiklikogu pealkirjaks „Eesti haridus“, aga selline väljend iseloomustaks ka Jannsenit, Hurta ja Jakobsoni. „Lisalehe“ nime teise poolena tuli uuesti kasutusele ka „Jututuba“, lisaks on „Jututuba“ ilmunud mõnel aastal ka põhilehe rubriigina. Ka „Lisalehes“ on ilmunud ilukirjanduslikud jutud. Neljandas klassis kirjutasin kirjandivõistlusel, kuidas teises maailmas käinud mees pani raha voodi alla, aga see muutus seal sõnnikuks. Ka „Lisalehes“ jutus kirjutatakse voodi alla peidetud rahast. „Lisalehest“ lugesin ka lehele saadetud kirja, milles kiidetakse Soome kunstinäitust, nagu põhilehes on ka Jannsen ise Soomet kiitnud. „Lisalehes“ ei tooda ära kiidetava pildi reproduktsiooni, aga toimetaja lisab kommentaari, et ta usub, et see on hea pilt.

4. „Õhtukõned“. (Ainult lehitsetud.) See teos on paigutatud digiteeritud ajalehtede kataloogi, aga tegelikult on see aastaraamatu „Sõnumitooja“ uus number. Selles numbris avaldatakse nii ilukirjanduslikke jutte, luuletusi kui ka hea kvaliteediga pilte. Pildid on paigutatud rohkem köite esimesse poolde.

5. „Põllumees“. (Loetud numbreid 27. novembrist 1868, 1. augustist 1871 ja 1. aprillist 1877.) Seda lehte ei nimetata „Eesti Postimehe“ lisaleheks, vaid eraldi leheks, aga ka selle toimetaja oli Jannsen. Leht ilmus enamasti kord kuus, mõnel aastal ka vähem või rohkem kordi. Kuigi on kirjutatud, et Jannsen ei olnud erinevalt Jakobsonist poliitikamees, peab „Põllumees“ ennast veel vähem poliitiliseks kui põhileht või „Jututuba“. Tuuakse ära lehe programm, milles lubatakse kirjutada erinevatest põllumajanduse harudest, aga ka teede ehitamisest, kerjamise vastasest võitlusest ja perepidamisest, millised teemad on kõik ka põhilehes esindatud olnud. Hiljem kirjutatakse Tartu eesti põllumeeste seltsi esimesest aastapäevast, mida tähistati alles 15 kuud pärast seltsi asutamist. Tuuakse seltsi esimese ja teise üheksaliikmelise eestseisuse liikmete nimekiri, esimene kord on esikohal Jannseni nimi, teisel korral Hurda oma ja Jannsen jäi üldse eestseisusest välja. Lugesin ka rohkete joonistega artiklit või ja juustu valmistamisest. Mõtlesin, et ülikoolis õpitu põhjal ei ole see enam põllumajandus, vaid toiduainetööstus ja kergetööstuse haru ehk teine, mitte esimene majandussektor, sest see on juba töötlemine.