Tänavalaul

Kõndisin mööda teed, kus Pikk tänav Sõpruse puiesteeks pöörab. Minu ees kõndis naine kahe lapsega. Nad hakkasid laulma. Laulu järgi oli aru saada, et nad on välismaalased. Naine tegi lauldes hoogsaid pealiigutusi, mis näitas, et ta on väga sisse elanud, aga mulle ei tundunud laul nii hea, et need liigutused oleksid olnud põhjendatud. Olin Paides. Seal toimus pidu. Tahtsin hakata koju sõitma. Selleks tahtsin minna suurest toast läbi tagatoa välja. Enne ootasin, et Peebo ja üks poiss eest läheksid, kui ma oleks hakanud nende ja ahju vahelt läbi minema, oleks tee võinud kitsaks jääda. Lõpuks jõudsin tagatoa kaudu käimlasse. Mõtlesin, et meie perest on üks ja teine vahel Tartusse sõidu bussist maha jäänud, aga mina pole jäänud. Lennart Meri oli palju hiljaks jäänud, aga oli öelnud, et bussist ega rongist ta pole maha jäänud. Minuga oli sama moodi. Ma olin maha jäänud küll linnaliinibussidest, aga mitte Tartust välja sõitvatest. Või ühel korral jäin ka Tartust välja sõitvast, kui klass sõitis maale tööle.