Täna olen näinud kahte linki selle kohta, et minu keskkooliaegne klassivend Ott on surnud. Enne kümnendat klassi oli ta paralleelklassis, sealt paralleelklassist vähemalt üks tüdruk oli juba varem surnud, aga Ott on minu teada meie klassikaaslastest esimene.
Ma mäletan, et Ott oli minu pinginaaber Kulmari antud usundiloo tundides. Teistes tundides vist mitte. Aga usundilugu oli Otile tähtis aine, sest ta läks pärast keskkooli lõpetamist usuteaduskonda. Minu isa vist eksamineeris teda sisseastumiseksamil ja see vestlus läks sisseastujale väga edukalt. Hiljem sai ta õigeusu piiskopiks ja vaimulikuna kasutas teist nime.
Keskkoolitunnid olid Oti jaoks liiga kerged. Ta ütles, et koolis ei ole midagi teha ja luges tundide ajal ingliskeelseid raamatuid. Ta võistles edukalt olümpiaadidel. Ta oskas ennustada. Kui ta ennustas, keda mingi õpetaja järgmises tunnis küsib, siis läks ennustus täide.
Ülikooli ajal lugesin vist ülikooli lehest Otiga intervjuud. Ta rääkis, et on käinud ujumistrennis ja et ta on püüdnud selgeks õppida kõiki indoeuroopa keeli.
Magistriõppe ajal, kui mul veel blogi ei olnud, aga oli kodulehekülg, saatsin mõnedele klassikaaslastele elektronkirja, et olen pannud koduleheküljele unenäokirjeldusi. Ott vastas, et raamatus "Alice Imedemaal" üks tegelane ütleb, et ta ei taha olla osa teise unenäost, aga et probleemi ei ole.
Pärast kooli lõpetamist olen Otiga kohtunud vist kahel klassikokkutulekul. Teda ei olnud minu mälu järgi kohal 1997, 2000 ega 2010, aga oli 2005 ja 2015. 2005 Tartus julgustas ta mind astuma doktoriõppesse, mida ma siiski pole teinud. Fotoalbumeid nähes ütles ta, et kui palju fotosid tehakse, siis neid lihtsalt ei vaadata. 2015 kohtusime Tallinnas ja see oli meie viimane kohtumine.
0 vastukaja:
Postita kommentaar