Krista Aru. „Üks kirg, kolm mõõdet. Peatükke eesti toimetajakesksest ajakirjandusest: K. A. Hermann, J. Tõnisson, K. Toom“. EKLA töid kirjandusest ja kultuuriloost 6. Tartu 2008. EKM Teaduskirjastus. Praegu loetud leheküljeni 106. Kokku 479 lehekülge.
Olen selle raamatu Jaan Tõnissoni puudutavale osale ühe raamatu eessõna tekstis viidanud. Nüüd otsustasin Aru raamatu uuesti kätte võtta, et keskenduda Karl August Hermanni osale. Mõni tund enne plaani teokstegemisega alustamist tuli raamatu autori surmateade.
Krista Aruga kohtusin esimest korda, kui mul oli vaja ühele ilukirjandusliku raamatu rahataotlusele soovituskirja. Mul soovitati pöörduda Kirjandusmuuseumi direktori Aru poole. Läksin tema kabinetti. Ütlesin vist, et võibolla mulle eelmise taotluse peale sellepärast raha ei antudki, et ma panin käsikirja kaasa. Aru seda oletust ei uskunud, öeldes, et kes Kultuurkapitalis ikka käsikirja hindab. Hiljem kirjutas ta minu koostatud Tõnissoni raamatu kohta ise arvustuse. Võibolla olin teda näinud ka maal, sest hiljem on räägitud, et kui suvitasime Peedu kirjanike suvilas, oli Krista Aru meie üle aia naaber. Tolle aia kohta mäletan, et ühel jaaniõhtul lasid noored seal valju muusikat. Olen kuulanud Krista Aru kõnesid Jaan Tõnissoni teemalistel üritustel ja kirjutanud internetis tema kaheköitelisest Jaan Tõnissoni elulooraamatust.
Praegu lugesin Aru raamatust sissejuhatavat osa ja Hermanni osa. Raamat on ilmunud ajal, kui blogimine ei olnud veel väga vana ja oli üsna populaarne. Aru arvab raamatus, et blogid on ajakirjandus. Rääkisin ka enne raamatu alustamist suuliselt, et mind huvitab ajakirjandusajalugu, kuna selle uurimine on magistritöö edasiarendus ja kuna ma kirjutan ise blogi.
Aru kirjutab, et ajakirjandusajaloo alguses oli olemas personaalne ajakirjandus, kui lehte tegi peamiselt üks inimene. Edasi tuli ajakirjandusteooria järgi väravavahi ajakirjandus, kus autorite arv lehes oli juba suurem, aga üks inimene otsustas nagu väravavaht, mis trükki pääseb. Personaalse ajakirjanduse näitena on toodud Jannseni „Perno Postimees“. Mõtlesin, et võibolla pole personaalne ajakirjandus kõige täpsem nimetus, kui toimetaja ei kirjutanud erinevalt paljudest blogijatest endast ega enda jaoks. Isegi kui lehel oli vaid üks autor, tuli arvestada ka lugejate ja tsensori maitsega.
Hermann toimetas oma varasematel toimetaja-aastatel „Eesti Postimeest“. Hiljem omandas ta ajalehe „Perno Postimees“, tõi selle Pärnust Tartusse ja nimetas ümber „Postimeheks“, rõhutades lehe päises siiski, et see on endine „Perno Postimees“. Selle lehe tähtsus hakkas tema ajal uuesti tõusma. Algul andis ta seda välja nädalalehena, siis poolpäevalehena ja lõpuks päevalehena. Vahepeal olid selle põhitegijad ajutiselt algul Eduard Vilde, hiljem Jaan Tõnisson, lõpuks Hermann loobus sellest lehest ja leht läks päriselt Tõnissoni kätte. Aru arvates Tõnissonil oli võitlejaomadusi ja Hermannil mitte. Minu meelest see on siiski suhteline, nagu males mingi järguga maletaja on ühest järgust tugevam ja teisest järgust nõrgem.
Hermann andis välja ka kuukirja „Laulu ja Mängu Leht“, millest vahepeal sai „Rahva Lõbu Leht“. Aru arvates Hermanni kuukiri oli väärtuslikum kui tema päevaleht. Arvan ka ise, et pikem ilmumistsükkel lubab teost tavaliselt paremini viimistleda. Aru ütleb, et kuukirjas oli Hermann julgem kui päevalehes. Oletan, et päevalehe karistuseks sulgemisega tahtis ta vähem riskida, sest päevaleht reklaami avaldades tõi paremini raha sisse. Aru järgi Hermann oli majanduses naiivne, poliitikas ettevaatlik, aga tugevam kultuuris ja keeleteaduses. Aru järgi viimaste teemadega oli „Postimees“ oma aja parim leht, kuigi ma mäletan, et nende teemadega tegeles ka „Olevik“.
Vahepeal ostis Hermann ära ka Kõrvi ajalehe „Valgus“ ja andis välja seda, üks tema väljaannetest oli „Hüüdja“, mille üks lisadest oli piiblikõlalise nimega „Hüüdja Hääl“. Hermann tegi katse uuesti välja andma hakata ka „Laulu ja Mängu Lehe“ nime all väljaannet, kuigi katse ei olnud eriti edukas. Ühes saatesõnas iseloomustasin Hermanni sangviinikuna ja leian talt ka praegu ilutsevat stiili, aga Aru on tähele pannud, et Hermann on ka palju selle üle virisenud, et tal on liiga vähe lugejaid.
0 vastukaja:
Postita kommentaar