Olin ülikooli õppehoones. Riputasin stendile oma viimase eksamilehe, mis oli mitu aastat vana. Nüüd võisid kõik näha, kuidas mul olid peaaegu kõik ainepunktid koos, hinded olid kõrged, aga enne viimaste ainepunktide kättesaamist sai õppimisisu otsa. Lõputöö oli ka kaitstud, aga mõned väiksemad ainepunktid tegemata. Hakkasin kartma, et kui ma oma eksamilehe kättesaadavaks tegin, siis võib keegi sinna võltsinguid juurde kirjutada. Ülikooli korra järgi ei tulnud eksamilehte stendile riputada, vaid kantseleisse viia. Kui mult oleks küsitud, miks ma selle stendile riputasin, siis oleksin vastanud, et see tegu ei olnud pikalt läbi mõeldud, vaid tehtud äkilise mõttesähvatuse mõjul.
*
Oli saksa keele tund. Õpetaja kutsus ühe inimese tahvli ette tõlkima, teised pidid seda tegema oma vihikus. Kui üks inimene oli tahvli juures ära käinud, kutsuti sinna järgmisi. Ühel korral tundus mulle, et võibolla kutsuti mind, aga kui ma üle küsisin, siis ei olnud nimetatud siiski minu nime. Tahvli ette kutsuti üks tark poiss, aga õpetaja pani talle kehva hinde. Ma teadsin sellest hoolimata, et poiss on tark. Mõtlesin, et kui õpetaja vaatab, et ma ei oska üldse tõlkida, siis vastan talle, et ma loen ilma sõnaraamatuta saksakeelseid raamatuid ja oskan neid pärast arvustada, aga tema andis keskmisest raskemad laused.
0 vastukaja:
Postita kommentaar