kolmapäev, detsember 02, 2015

Mälestusi vanaemast

Minu emapoolne vanaema suri eelmine aasta. Kirjutan tema kohta mõned mälestused.

Vanaema õppis lugema algul tagurpidi. Õpetati teist last ja vanaema istus teisel pool lauda, nii et nägi tähti tagurpidi. Neil oli paljulapseline pere, nagu hiljem ka vanaemal endal ja minu emal. Alles kui vanaema hakkas kooli minema, oli vanavanaema talle öelnud: "Tule, Reet, näita, kas sa lugeda ka oskad!" Aga ta oskas.

Vanaema kooliaega jäi Teine maailmasõda. 1944 tahtis nende pere põgeneda Läände. Kui mina rääkisin Keresest, siis vanaema meenutas, et Keres oli selles seltskonnas, kellega nad koos mere äärde läksid. Aga paati ei olnud ja tuli koju tagasi pöörduda.

Vanaema ja vanaisa tutvusid ülikoolis. Vanaema õppis inglise keelt ja vanaisa ajalugu, aga tol ajal oli kursuse mõiste teine kui praegu ja nad pidasid üksteist kursusekaaslasteks.

Vanaema töötas kogu minu kooliaja meie koolis inglise keele õpetajana, kuigi ei olnud kunagi minu rühma õpetaja. Meie kooli võeti sisse katsetega ja vanaema püüdis mind katsete ajal aidata. Tuli lahendada muuhulgas matemaatikaülesandeid ja vanaema soovitas mul selleks valmistuda niiviisi, et lugeda numbreid ühest kümneni õiget pidi ja tagurpidi. Hiljem olen käinud neli korda tal kodus inglise keele tunnis. Kõigepealt teises klassis õpetati meile, et inglise keeles on kirjatähed teistsugused kui eesti keeles. Selle õppimise ajal olin ma haige, mistõttu läksin vanaemale külla, et ta annaks järeleaitamistunni. Praegu kirjutan ikkagi eesti keeles ja inglise keeles ühesuguste tähtedega. Meil oli iga aasta inglise keeles kevadel tasemetöö ja enne ühte sellist tasemetööd läksin vanaemale jälle külla, et ta aitaks mul selleks valmistuda. Tol korral oli seal selleks valmistumas ka minu vanaemaga samal tänaval elanud klassivend. Kolmas kord oli juba magistriõppe ajal, kui olin tõlkinud eesti keelest inglise keelde oma luuletusi ja vanaema aitas vigu parandada. Neljas kord aitas ta mul parandada minu magistritöö võõrkeelset kokkuvõtet.

Vanaemal olid kunagi olnud ühe teise õpetajaga erimeelsused, kes oli öelnud, et ühes õpilases ei ole midagi head. Vanaema oli kindel, et igas inimeses on midagi head.

Vanaema kiitis, et tal on hea mälu. Ta ütles, et on eluaeg maha kirjutanud, sest tal jäävad asjad silmade ette. Tal võis jääda luuletus pähe ühe läbilugemisega. Vanaema ütles, et iga õpilane peab ise vaatama, kuidas tal asjad paremini meelde jäävad. Vanaemal endal olevat jäänud värvide abil. Värvide abil jättis ta meelde ka sõnu ja tema jaoks oli erinevatel kirjatähtedel erinev värv.

1 vastukaja:

Joel Vedru ütles ...

Tore asi. Kunagi peaks enda vanaemast ka mälestusi kirjutama.