Herodotos

Herodotos. "Historia". ("Muusad"). Klassikalised lood. Tallinn. "Eesti Raamat". 1983. Kreeka keelest tõlkinud Astrid Kurismaa. 208 pisikest lehekülge.

Saatesõna kinnitab, et Herodotose teos on tervikuna säilinud, aga eesti keeles on sellest avaldatud vaid katkendeid. Tõlge algab neljanda raamatuga, järgneb mitte viies, vaid kuues raamat, ja mitte algusest peale. Miks ei avaldatud raamatut tervikuna, seda pole öeldud, aga võib teha erinevaid oletusi: 1) kreeka keelest on raske tõlkida ja tõlkija ei tahtnud väga suurt tööd ette võtta; 2) paksem raamat ei oleks mahtunud selle sarja formaati; 3) Nõukogude võim ei kiitnud raamatu tervikuna ilmumist heaks, võibolla sellepärast, et Herodotos oli demokraat. Paavo Kivise koostatud raamatust Kerese kohta lugesin, et kui taheti anda välja pisikest raamatut Kerese partiidega kõigi maailmameistrite vastu, siis keelas Nõukogude tsensuur poliitilistel põhjustel ära elus olnud maailmameistrid.

Eestikeelse variandi algul kirjutab Herodotos sküütidest, kes olid rahvas Musta mere põhjakaldal ehk Ukrainas, tagapool on juttu Kreeka-Pärsia sõjast. Põhikooli algul olid minu lemmikõppeained ajalugu ja geograafia, mis tundusid üksteisele väga sarnased, võibolla sellepärast, et mõlema üks osa oli kaardi tundmine. Herodotost lugedes tuli mõte ajaloo ja geograafia sarnasusest tagasi. Ka raamatu järelsõnas öeldakse, et Herodotost võib lugeda mitte ainult ajaloolaseks, vaid ka geograafiks ja etnograafiks.

Hiljuti on vaieldud küsimuse üle, kas sõjad on puhkenud majanduslikel põhjustel või prestiiži pärast. Mõtlesin, et kui kultuuriajaloos on lainetena vaheldunud ratsionaalsemad ja irratsionaalsemad perioodid, siis võibolla majanduslikud põhjused kuuluvad rohkem ratsionaalsetesse ja prestiiž irratsionaalsetesse perioodidesse. Herodotos mainib sõdimise põhjuste hulgas nii maa rikkust kui ka soovi kätte maksta või kuulsuse nimel langeda. Igal juhul tundub, et Herodotose ajal ei olnud vaesusideaal nii levinud kui keskajal, sest Herodotos kirjeldab, kuidas ahnitseti kulda, pannes seda väidetavalt suhu ja saabastesse, et rohkem kaasa vedada. Kuid teiselt poolt olid olemas ka need, kes endast vaesematele kulda jagasid. Üks tegelane ei saanud kõigile kosilastele korraga tütart naiseks anda ja andis siis selle asemel raha.

Eestikeelses tõlkes oli nimetatud umbes kolme unenägu. Kreeklased uskusid unenägude täideminekusse, kuid mitte täpselt unes nähtud kujul, vaid neid tuli seletada. Tundub, et unenägusid nähti suhteliselt vähe, sest Herodotos mainib ühte juhtumit, et inimene nägi unenäo, hoolimata sellest, et ei tea unenäo sisu. Ei ole kuskil öeldud, et Herodotos oleks ise mõnda unenägu näinud. Toodud unenäokirjeldused on väga lühikesed. Peale unenägude kasutati ka muid ennustamisviise. Enne Termopüülide kitsastee lahingut küsiti selle tulemuse kohta ennustust, mis anti heksameetris ja mis sisaldas rohkem kui ühte varianti. Kui spartalased kuulsid, et lahingus langemine päästaks nende linna, siis nad võitlesidki peaaegu viimase meheni. Üks lahingu mälestuseks kirjutatud raidkirjadest ütles, nagu oleksid langenud kõik, kuid paar meest olevat siiski eluga pääsenud, mistõttu nad sattusid häbisse. Üks oli siiski järgmises lahingus häbi maha pesnud, millist varianti vist raamatus "Vana-Kreeka inimene" ei mainitud.

Üks ennustamisviis oli ka loomade sisikonna järgi. Miks mitte loomade välise oleku järgi? Seda aitavad seletada võibolla lapsepõlvemälestused, mille järgi mulle lapsepõlves tundus seinte sisemus palju salapärasem kui seinte välispind. Herodotos räägib loomade sisikonnast ka ühes teises lõigus, kus see ei ole tuleviku ennustamise vahend, vaid seletab, millised taimed mingil maal kasvavad.

Herodotos on suhteliselt skeptiline ajaloolane. Kreeka oma jumalaid ta usub, aga teiste rahvaste müüte eriti mitte. Kui teised on kirjeldanud, et sküütide maal on õhk sulgedest paks, siis Herodotos seletab ära, et need pole suled, vaid lumi. Foiniiklased olid juba ammu enne portugallasi sõitnud laevaga ümber Aafrika. Herodotos ei usu väidet "et kui nad ümber Liibüa sõitsid, oli päike nendest paremal pool". Algne väide oli tõenäoliselt, et päike oli vahepeal lõunataevas ja vahepeal põhjataevas. Kui seista laeval kogu aeg näoga samas suunas, siis jääb päike kogu aeg samale käele, sest sõidetakse kord idast läände ja kord läänest itta. Kuid inimene saab ennast ka samasse punkti jäädes ringi pöörata, nii et päike vahetab kätt.