Vihmaga linna

Olin täna öösel näinud kaks unenägu. Meenutasin neid. Ühes unenäos olin lugenud üliõpilastöösid. Minu ajal oli neid olnud kirjutatud veel tunduvalt vähem kui praegu. Või neid oli minu ajal ka juba palju, aga kõik ei olnud veel kättesaadavas formaadis. Teises unenäos olin kõndinud kodust linna poole. Vastu oli tulnud kolm poissi. Üks neist oli teinud minu nägu järgi. Ta oli näidanud oma kaaslastele, et tal on minuga ühesugune nägu, et need järeldaks, et mina teen nägu selle poisi järgi. Vihma oli sadama hakanud. Sellest hoolimata olin edasi kõndinud ja olin mõelnud veel ühest majast läbi astuda.