Mälestused Keresest

Tänavu möödus 100 aastat Paul Kerese sünnist. Seoses sellega arutasime küsimust, kas ei peaks uuesti pidama Tallinna-Tartu literaatide matši, mis oli kunagi iga-aastane traditsioon, vahepeal ka kaks korda aastas. Tallinna poolt tegi ettepaneku selle uuesti mängimiseks Paavo Kivine ja ma võtsin Tartu võistkonna moodustamise ülesande enda peale, aga samuti Tallinna ettepanekul otsustasime siiski lõpuks ürituse ära jätta.

Kuid Paavo Kivine on saanud hiljuti valmis raamatu "Paul Keres. Mälestusi, materjale, kirju". Kivise nimi on küll kaanel, aga ta on koostaja, mitte autor. Praeguseks olen lugenud läbi esimese tsükli kolmest ehk mälestuste osa. Teen selle raamatu lugemises vaheaja, sest ta on 606 suurt lehekülge paks ja tahaks vahepeal ka muudel teemadel lugeda. Varem olen juba mälestusi Keresest mujalt lugenud ja osa nüüd avaldatust on kordustrükk. Ka seal, kus ei ole tegemist kordustrükiga, on palju kordusi, näiteks meenutavad paljude peatükkide autorid, et Keres tuli maailmameistri kandidaatide turniiridel neli korda teiseks. Kõik kirjutavad Keresest kiitvalt. Seega on vähemalt mälestuste osa natuke üksluine, eriti teemaga juba aastakümneid tegelenule, aga teiselt poolt kinnitavad kordused, et mulje Keresest on kõigil umbes sama ja näitavad, mis on tüüpilisem.

Mälestused Keresest kinnitavad psühholoogiast loetud teooriat isiksuseseadumuste kohta, mille järgi inimese populaarsust näitab neist seadumustest sotsiaalsus. Sotsiaalsuse tunnused on tagasihoidlikkus ja ausus. Kerest meenutades leitakse üksmeelselt, et ta oli väga tagasihoidliku iseloomuga, samuti kinnitatakse, et ta oli aus, sest partiikommentaarides tunnistas oma vigu. Ja üksmeelselt leitakse, et ta oli teistest suurmeistritest lugupeetum.

Kerese mälestus on minu elus mänginud tähtsat osa. Sündisin kaks aastat pärast Kerese varajast surma ja mängu hakkasin õppima Kerese kirjutatud raamatute põhjal. Kui ma veel maletrennis ei käinud, saime Kerese raamatu "Malekool" pealkirjast mõtte mängida kodus malekooli, kus õde oli õpetaja. Panime sealt raamatust diagrammide järgi seise peale, aga ajasime segi kuninga ja lipu, arvates, et mõnes seisus kuningat ei olegi peal. Natuke hiljem mängisin malet naabripoisiga, kelle vastu alustasin 1. e4 ja kui vastane vastas d5, siis arvasin, et see pole lubatud käik, sest polnud sellist varem näinud ei mängus ega "Malekoolis". Vastane võttiski käigu tagasi. Esimene raamat, mida ma maleõpikuna kasutasin, oli "Malekooli" esimene köide. Kui käisin esimest aastat maletrennis, soovitas treener mul suve jooksul läbi töötada Kerese "Valitud partiid". Selle raamatuni jõudsin hiljem, aga tol ajal lugesin Kerese ja Nei raamatut "4 korda 25". Tol suvel olime spordilaagris ja selle raamatu olid kodust kaasa võtnud meie telgis vist kaks või kolm inimest. Reiting tõusis mul numbrites rekordkõrgusele aastal, kui vaatasin Kerese kogutud partiide raamatust iga päev ühe partii läbi, kuigi eri aastate reitingud ei ole vist hästi võrreldavad. Nüüd on hakatud madalamaid reitinguid ka välja arvutama ja minu reiting on ehk selle tulemusel langenud, kuigi kõrgeid kohti turniiridel olen saanud varasemast rohkem. Pärast magistriõppe lõpetamist oli minu esimene tööülesanne "Eesti mõtteloo" sarja Kerese artiklikogu koostamine, kuigi mõnda tööd olin teinud ka juba õppimise ajal, aga vaheaegadega.

Keres ütleb raamatus toodud intervjuus, et arvab, et saavutas males edu tänu sellele, et mäng talle väga meeldis. Psühholoog Ramul on teises raamatus hoiatanud, et elukutse valikul ei piisa ainult huvist, sest muusika võib meeldida ka sellele, kes on ebamusikaalne. Minu huvide hulgas ei ole male enam esikohal, aga rahva hulka minekuks on malemäng vast endiselt kõige mõjuvam põhjus, kui üle poole nädalast töötan kodus. Pean headust tähtsamaks kui tarkust, aga Keresel oli mõlemat, seetõttu sobib ta eeskujuks ka praegustele ja tulevastele maletajatele, samuti mittemaletajatele.