Maailma ajalugu I

Aivar Kriiska, Mait Kõiv. "Maailma ajalugu. I. Esiaeg. Vanaaeg". Tallinn, Koolibri 2015. 296 lehekülge.

Korraga ilmus kaks raamatut, mille pealkiri on "Maailma ajalugu". Üks on eestlaste enda kirjutatud, aga teine soome keelest tõlgitud. Eestlaste kirjutatu esimese köite pealkiri ei ole täpne, sest see on peamiselt Vahemere piirkonna ajalugu. Köitel on lühike esiaja osa, mille on kirjutanud Kriiska, ja pikem vanaaja osa, mille on kirjutanud Kõiv. Esiaja osas on tõesti juttu inimkonnast kui tervikust, aga vanaaja osas ainult Vahemere piirkonnast, kuigi ka mujal maailmas olid olemas arenenud tsivilisatsioonid. Minu teada on Eestis autoreid, kes oleks osanud ka kaugematest maadest kirjutada. Selleks ei pea olemasolevaid peatükke lühendama, vaid oleks saanud kirjutada paksema raamatu. Eriti kui uut teost on võrreldud Eesti-aegse "Üldise ajalooga", millel on köiteid rohkem kui nüüd on kavandatud ja lisaks oli üksik köide kolm korda paksem. "Üldise ajaloo" esimeses köites sisaldusid peatükid ka Jaapani, Hiina, India ja indiaanlaste kohta.

Enne raamatut "Maailma ajalugu I" lugesin selle kohta arvustust ajalehest "Raamat". Selle oli kirjutanud Küllo Arjakas. Ta kiitis raamatut, et selles ei ole heietamist erinevatest tõlgendusvõimlustest. Arvustust lugedes mõtlesin, et seega kiidetakse õppejõude selle eest, mida üliõpilastele ette heidetakse. Kui üliõpilastöö kohta öeldakse, et meenutab referaati või puudub isiklik arvamus, siis see tähendab hinde alandamist. Aga raamatut ennast lugedes nägin, et tegelikult erinevatest tõlgendusvõimalustest on küll juttu. Mõnel juhul pakutakse välja üks variant ja lisatakse, et asi võis olla kuidagi teisiti, täpsustamata, kuidas. Teistel juhtudel pakutakse välja kaks konkreetset varianti.

Raamatut lugedes tuli meelde psühholoogiast loetud teooria mälu kohta. Arvuti mälu ühik on bait ja selle maht ei sõltu baidi sisust. Psühholoogias olevat mälu ühik komp. Inimesel lugedes meelde jääva hulk on seda suurem, mida rohkem ta antud teemal juba varem teab. Kui koolis õpitakse Kreeka ja Rooma ajalugu rohkem kui Mesopotaamia oma ja ka uues raamatus on Mesopotaamiale pühendatud vähem lehekülgi, siis lugeja ei saa selle kohta mitte ainult vähem lehekülgi informatsiooni, vaid ka olemasolevatest lehekülgedest jääb meelde väiksem protsent. Igal lugejal see võibolla siiski nii ei ole, sest kui vana tuttav teema on juba ära tüüdanud, siis on võimalik, et uus tundub huvitavam ja jääb selle võrra paremini meelde.

Raamatu autorid on keskendunud eelkõige poliitilisele ajaloole, kuigi lisatud pildid pakuksid huvi ka kunstiajaloolasele. Tekstis poliitilisele ajaloole suurema rõhu pööramine võib aga tekitada mulje, et aristokraatlik Sparta oli edukam riik kui tänapäeva Euroopale rohkem sarnanev vahepeal demokraatlik Ateena. Mujalt on teada, et Ateena andis kultuurile rohkem, aga kui kultuur ei ole selle raamatu põhiteema, siis teiste raamatutega mitte võrreldes ei tule Ateena tugevused välja. Sparta kohta oli huvitav, et seal olid suhteliselt suured naiste õigused, arvatavasti sellepärast, et mehed tegelesid suure osa ajast sõjaliste harjutustega.

Raamatusse on mahutatud lugematul arvul sõdade kirjeldusi. See süvendab pessimismi kogu ajaloo käigu suhtes. Mulle küll sõjad ei meeldi, aga vanaaja inimestele ei saa sõdade pidamist täielikult ette heita, sest kui maid ei vallutanud riik A, siis tegi seda riik B ja niiviisi tugevnedes võis ta lõpuks vallutada ka riigi A. Sõdade pidamine tänapäeval väärib rohkem hukkamõistu, sest tuumasõjaks ülekasvamise korral ei võida seda kumbki osapool.

Margus Laidre rääkis hiljuti "Sirbis" ja "Akadeemias" oma uuest sõjaajaloolisest raamatust ja arvas, et sõditud on rohkem prestiiži pärast kui majanduslikel põhjustel. Majanduslikest põhjustest rääkimine olevat Marxi mõju. Aga kas Marx ei olnud inimene? Kas ta tekkis tühjale kohale? Vanad roomlased teadsid, et rahvas nõuab leiba ja vaatemänge. Leiva jagamine võis suurendada küll jagaja prestiiži, kuid rahval olid leiva nõudmiseks majanduslikud põhjused. Lisaks sõdadele on ajaloos olnud palju ülestõuse, mis võivad puhkeda kergesti just sõdade ajal. Kui sõja eesmärk ei ole ehk ka majandusliku olukorra kiire paranemine, siis on majandusajalugu ja sõjaajalugu ometi seotud, sest majanduslik olukord võib määrata sõja tulemuse. Seotud on küll omavahel ka muud asjad, religiooni või kultuuri ajalugu võib seletada, kellel on sõja võitmiseks või majandusliku olukorra parandamiseks sobivam mentaliteet.