Kolmekordne sikk-sakk

Üks mees ütles oma eesnime. Talle vastati, et varem oli ta eesnimi ju Kalev. Mees seletas, et kui tal raamat ilmus, siis tehti märkus, et kuidas saab nii vägeva eesnimega inimene olla kirjutanud nii kehva raamatu. Seetõttu muutis ta oma nime ära. Minu mälu järgi oli tal algul olnud veel kolmas eesnimi.

*
Vaatasime Vene keisririigi kaarti. See oli jagatud erinevate rahvuste elualadeks. Keskelt läks piir, millest läände jääv ala oli riigi osa, aga idas kolooniad. Istusime kirjanduse maja autovärava taga. Üks auto sõitis mööda. Ütlesin, et lähme muru peale, sest aeg on edasi läinud. Tänapäeval autojuhid enam ei vaadanud, ega keegi ette ei jää.

*
Olime ühes korteris. Riiulites olid raamatud ja ajakirjad. See oli vanade inimeste korter, sest uuemad ajakirjad puudusid, olemas olid ainult vanad aastakäigud. Imestasin, kust need inimesed Nõukogude ajal Lääne ajakirju said. Kristel oli ennast ühe ajakirja jaoks pildistada lasknud. See oligi vist põhjus, miks ta oli välismaale elama läinud, kuigi temast oli avaldatud vist ainult üks või kaks fotot.

*
Vaatasime seinaekraanilt fotosid. Ühe loodusfoto kohta ütlesin, et see on minu tehtud. Aga võibolla ma eksisin, sest pilt hakkas liikuma, mina olin teinud staatilise foto. Maalisin pilti. Sellel oli tornitippudest sikk-sakk. Selle kohale tegin teise sikk-saki, mis esimest täpselt ei korranud. Ja teise kohale veel kolmanda, mis kohati katkes ja ei jõudnud välja paberi servani. Näitasin Tõnule, et olin maalinud kaks pilti, paberi ühele küljele värvilisema, teisele küljele umbes samasuguse, aga must-valgema. Tõnu ütles, et ma olen maalinud tema pildi.