Kaheosaline köide

Ado Grenzstein. „Tunne ja tarkus“. Tõlkinud Simo Runnel. Toimetanud Katre Ligi. Ilmamaa, Tartu 2016. Eesti mõttelugu 131. 360 lehekülge.

Ühel päeval sain esimest korda elus kirja teiselt Grenzsteini uurijalt Arukaevult. Ta küsis, kas Grenzsteinilt on midagi ilmumas. Vastasin, et raamat peaks olema trükikojas. Samal päeval natuke hiljem helistati mulle, et tuli juba trükikojast välja.

Raamatus „Tunne ja tarkus“ on kahe varem saksa keeles ilmunud raamatu tõlked ning kommentaarid tõlkijalt ja toimetajalt. Võibolla igat lugejat mõlemad osaraamatud ei huvita, sest üks räägib rohkem ajaloost ja teine loodusfilosoofiast. Aga keda huvitab eelkõige Grenzstein, sellele on vast mõlemad huvitavad.

Vastukajad on olnud, et teos „Härraskirik või rahvakirik?“ on parem kui sellele järgnev „Looduse korraldus“. Ma kaitseks „Looduse korraldust“. Kõige parem peatükk tuvi mõttekäiguga kuulub selle koosseisu. Ja sellega on veel seotud ime, et pärast peatüki tõlkimist käisid tuvid tükk aega minu rõdul, mida nad polnud varem teinud, ja nende jälgimine kinnitas, et raamatus tehtud tähelepanekud on õiged. „Looduse korralduses“ on veel teisigi peaaegu sama ilusaid mõtteid, näiteks potilille jutt või maailma loomise kongressi kirjeldus. See ei tähenda, et see oleks ilukirjandus, raamatu põhiosa paistab olevat tõsiselt mõeldud.

„Härraskirik või rahvakirik?“ on kirjutatud vihases toonis, selle väärtus seisneb julguses rõhujale vastu hakata. Aga meeldivam on mul lugeda rahulikus toonis „Looduse korraldust“. Grenzstein paistis ise samuti seda kõrgemalt hindavat.