Mineviku raadiojaamad

Lamasin voodis. Keerasin raadionupu aastale 1931. Sealt kõlas laul, millest oli aru saada, et see kirjeldab majanduskriisi. Mõtlesin, et keeran nüüd nupu aastale 1933, kuulan, milline oli muusika siis, kui kriis oli veel teravamaks läinud. Sealt tuli samasisuliste sõnadega laul. Järeldasin, et siis on ka tänapäeval eetrisse lastu oma ajaga rohkem seotud kui sellest praegu aru saab. Majanduskriisi ajal kas tehti uusi kriisiteemalisi laule või lasti eetrisse vanu lindistusi, mis sellesse hetke hästi sobisid. Üks nende aastate jaamadelt kuuldud laul oli olnud Etioopia sõja teemaline. Mõtlesin, et siis ei olnud Itaalia-Etioopia sõda ju veel alanud. Aga Itaalia väed olid juba Etioopia piiril, seal võis väiksemaid tülisid esineda. Kraadisin ennast kolm korda. Ühel korral sain tulemuseks 37,3 ja ühel 37,1. Tõnu ütles, et isegi tema klassikaaslased naeravad minu üle, kuigi nad on minust nooremad. Mul oli kolme vennaga ühine tuba, aga hüüdsin, et see on minu tuba, välja. Mõtlesin, et aeg näitab, et minu tuba on see rohkem. Vennad ei lahkunud. Tõusime üles. Seisin suures toas koridori ukse kõrval, kui isa tuli läbi koridori. Ta ütles midagi umbes, et ma kuulasin teda pealt. Läksime kööki sööma. Teised istusid ja mina seisin püsti. Tõnu ütles, et ma joon halvemat jooki kui alkohol. Vastasin, et ta on õllekõht. Tõnu täpsustas, et ta joob viina, mitte õlut. Ema ütles, et eile vanaema pool rikkusin ma kõigi tuju. Seletasin, et mul oli palavik, aga ma ei saanud tulemata jätta, kui kõik käisid peale, et ma tuleksin. Ütlesin, et tulevikus räägitakse minu kohta muinasjutte, et mind kiusas sada inimest, aga sada aastat hiljem saadi aru, et mul on õigus.