"Revolutsiooni sotsioloogia" 1

Сорокин П. А. „Социология революции“. Москва 2004. Kirjastus „Российская политическая энциклопедия“ (РОССПЭН). Kokku 703 lehekülge, praegu loetud lehekülje 246 alguseni.

Pitirim Sorokin oli nooruses revolutsionäär, tehes kaasa 1917. a. Veebruarirevolutsiooni. Oktoobrirevolutsiooni järel langes ta repressioonide ohvriks ja oli sunnitud Venemaalt lahkuma. Ta pettus revolutsioonides, aga hakkas neid teaduslikult uurima. Selle raamatu teema on riigisisesed revolutsioonid, mida võiks nimetada ka klassivõitluseks. Rahvuslik vabadusvõitlus, mille käigus üks rahvas tahab vabaneda teise võimu alt, on Sorokini meelest teine nähtus, sellest antud raamatus juttu ei ole.

Võib aga väita, et asi on keerulisem. Mina Eesti Laulva revolutsiooni ajal elanuna ja 1917. a revolutsiooni tulemusel tekkinud riigi kodanikuna olen rahvuslikku vabadusvõitlust ja revolutsioone kõrgemalt hinnanud. Eesti taasiseseisvumine oli tõesti rahvuslik vabadusvõitlus, millel tundub olevat rohkem positiivseid kui negatiivseid tagajärgi, kuid perestroika oli laiem nähtus, seda võib pidada ka riigisiseseks revolutsiooniks. Sama moodi on 1917.–1920. a. sündmustega, et eestlased hakkasid taotlema algul omavalitsust ja seejärel oma riiki, aga see oli osa ülevenemaalisest revolutsioonist, mis puhkes sõjatüdimuse tõttu. Seega pole minu meelest revolutsioon ja rahvuslik vabadusvõitlus nii selgesti eristatavad.

Sorokini meelest on revolutsioonidel kaks faasi. Esimene on demokraatlikum faas, kui vabadus suureneb, teises faasis kehtestatakse diktatuur. Ma ei saanud veel selgust, kuidas läheb siis, kui revolutsioon ei võida. Siis võiks arvata, et diktatuuri ei kehtesta revolutsionäärid, vaid revolutsiooni mahasurujad. Aga Vene 1905. a. revolutsiooni tulemused ei olnud nii ühemõttelised. Vahepeal tegutsesid karistussalgad, ajalehti suleti ja inimesi saadeti Siberisse, teiselt poolt sai riik endale parlamendi ja seaduslikud erakonnad.

Üks Sorokini järeldus on, et revolutsioonide ajal rahvaarv langeb ja inimeste keskmine kasv lüheneb. Kui Eesti Laulev revolutsioon oli siiski mingil määral osa riigisisesest revolutsioonist, siis selle ajal eestlaste iive tõusis. Ma ei tea, mis juhtus Moskvas ja Leningradis. Aga pärast revolutsiooni vaibumist langes eestlaste iive veel madalamale kui varem. Kas põhjuseks oli revolutsioon või selle lõppemine?

Sorokin kirjutab, et revolutsioon mõjutab seda, kui palju inimesed teevad tööd. Inimene võivat ööpäevas töötada nii 8 tundi kui ka 16 tundi. Mulle meelde tulnud näidete puhul on revolutsiooni mõju olnud erinev. Kui pidada tööks ka sõdimist, siis Cromwelli sõduritel oli raudne distsipliin, aga Vene Veebruarirevolutsiooni järel oli olukord vastupidine, sõdurid demoraliseerusid ja lahkusid rindelt. Erinevus on võibolla, et esimesed sõdisid revolutsiooni eest, teised tegid revolutsiooni sõja vastu. Ma kasutasin nimetusi Veebruarirevolutsioon ja Oktoobrirevolutsioon, aga Sorokin peab neid ühe ja sama Vene revolutsiooni erinevateks faasideks.

Ajaloolastel on sageli valitud välja ainult üks periood, mida nad põhjalikumalt uurivad. Sorokin ei pea ennast ajaloolaseks, vaid sotsioloogiks, aga selle võrra ta tunneb ajalugu laiemalt, et tegeleb erinevate perioodide võrdlemisega, et leida neist ühiseid jooni. Sorokin peab sotsioloogia ja ajaloo erinevuseks seda, et ajaloolane tegelevat konkreetse revolutsiooniga, aga sotsioloog revolutsiooni kui üldmõistega. Sama moodi seletas Rein Toomla ülikooliloengus ajaloo ja politoloogia erinevust, aga kumbki ei seletanud, mis on sotsioloogia ja politoloogia erinevus. Ilmselt see, et politoloog tegeleb poliitika uurimisega, aga sotsioloog võib uurida kõiki ühiskondlikke nähtusi.