Intervjuu raamatukoguskäigust

– Millised on tähelepanekud tänaselt jalutuskäigult?

– Täna võib eristada kahte jalutuskäiku: kodust raamatukokku ja raamatukogust koju. Vahel ma olen jalutamise sõna vastu vaielnud, öeldes, et ma teen kiirkõndi, aga täna ma kõige kiirem kõndija ei olnud, mitu inimest läksid minust mööda. Alles hiljuti hoiatati, et Emajõe jää võib olla liiga õhuke, aga täna polnud seal enam üldse jääd, ainult natuke kalda ääres. Anne kanalilt sulab jää aeglasemalt. Pikal tänaval olid juba puude pungad suuremaks läinud. Elektritõukeratturid sõitsid grupis ja mõtlesin, et nad võivad omavahel ka kokku põrgata, ükskord lasti autojuhtidele reklaami, et tuleb hoida pikivahet. Teekond raamatukokku on praegu halvemini meeles kui sealt tagasi. Mäletan siiski, milliseid luuletusi ma vahepeal meenutasin.

– Mida oli raamatukogus märgata peale loetu?

– Praegu on lugemissaalis vähem inimesi kui eksamiperioodil. Keegi oli "Tuna" ja "Ajaloolise Ajakirja" numbrid lohakalt riiulisse pannud, kohendasin neid. Lugemisprillid ei olnud ette pannes nii külmad kui külmaperioodil, aga pärast kodus uuesti pannes olid külmemad. Vähemalt ühel lugejal oli seljas ilma varrukateta riideese. Ta kõndis energilisel sammul. Mõtlesin, et napi riietuse korral annavadki energilised liigutused sooja, aga mõni talub üldse minust paremini jahedust. Riidehoius rääkis keegi mobiiltelefoniga ja tundus ütlevat palju kordi ühte ja sama lauset, nagu teda ei kuuldaks. Wc-s oli vaja põrandat paberiga kuivatada. Teisel korrusel rippus endiselt üleval rektor Tulviste oktoobrikuisele sünniaastapäevale pühendatud näitus.

– Kirjuta lugemissaalis loetu teemal regivärsiline naljaluuletus.

– Loen ma laua taga kodus,

loen ka vahel kodust väljas,

hoolsalt loen, siis lähen hulluks,

kirjanik on kinnitanud,

klassik kuulsas teoses väitnud.

Uurin vanu väljaandeid,

lehitsen ka uusi lehti.

Mõistsin, et on mõned seosed

põhitööga praegu loetus,

alles hiljem hüüdis mõistus:

teema juba ammu tuttav,

ülim seos viib ülikooli,

meelitab mu minevikku.

Siis ehk leid on veelgi suurem,

töö, mis olen seni teinud,

tähtsustabki tunaeilset,

pilkab teiste päevakaja.

– Analüüsi seda luuletust.

– Luuletus teeb autoriteedi Cervantesest, keda ma alles paari päeva eest kritiseerisin. Cervantese mõtet ei tooda küll oma mõttena, aga sellele ei esitata ka vastuväiteid. Luuletuses kasutatakse vana nalja, et ajaloolasele on mineviku ja oleviku suhe teine kui mitteajaloolasele. Olen siiski ka ajaloolaste suust kuulnud, et uuem teaduskirjandus on väärtuslikum kui vana. Pigem austab vaimulik vana pühakirja. Luuletus ei täpsusta, mis perioodi on minategelane uurinud, aga autor on siiski uurinud lähiajalugu, mõni ajaloolane eelistab uurida vanemat ajalugu. Minategelane ja autor ei kattu siiski täielikult, sest autoril on juba psüühikahäireid ravitud, aga minategelane kardab alles nende tekkimist. Luuletus ei ole maksimaalselt naljakas, aga natuke on koomikat sisse toodud lisaks mainitule ka emotsioonide liialdamisega, et mõistus hüiab, mitte ei ütle.

– Lühenda see luuletus nelikvärsiks.

– Loen kodus ja kodust väljas,

mu tööga teoses on seosed.

Tõid kosutust rõõmunäljas,

kui seostusid kooliteosed.

– Arvusta ka seda luuletust.

– Siin võib kokkusurutuse tõttu eelnevat vestlust nägemata valesti aru saada. Vastandatud on tööiga ja kooliiga, aga lugeja võib mõelda, et autor töötabki koolis või et ta nimetab õppimist tööks. Samuti võiks mõelda, et kodus ja kodust väljas loetakse ühte ja sama teost, näiteks võetakse kodus pooleli jäänud raamat bussi kaasa, kuigi eelneva vestluse põhjal tundub, et raamatukogus käidi lugemas asja, mida kodus ei ole. Aga riime on rohkem kui ridu, riimide pooldaja jaoks on luuletus kõlaliselt õnnestunud.