Raamat kaladest 5

"Loomade elu. Kalad" lõpuni.

Nüüd on läbi kaks "Loomade elu" köidet. Kalade köide on paksem kui lülijalgsete oma, aga sai palju rutem läbi. Lülijalgsete köidet lugesin mitu aastat, kalade köidet pool aastat. Lülijalgsete köide jäi venima, sest oli liiga paks ja korraga ei tahtnud nii palju võõrast eriala lugeda. Kalade köitega oli mul süsteem, et hommikuti loen ajalugu ja õhtuti muid raamatuid, kui kaladest on 100 suurt lehekülge loetud, teen vaheaja ja loen läbi mõne muu raamatu.

Uku Masingust on meeles muuhulgas, et ta ei uskunud evolutsiooniteooriat. Ta seadis selle kahtluse alla küsimusega, et kuidas laternaga kala endale laterna valmis ehitab. Evolutsiooniteoorial olevat seletust olemas, et kalad võistlevad, kellel on suurem latern, kuid see seletus polevat piisav. Ka nüüd loetud zooloogiaraamatu lehekülgedel on sellist, mis jääb seletamatuks. Suuremal osal kaladel on uimede sees kiired, need jagunevad pehmekiirteks ja ogakiirteks. Ogakiired võivad ulatuda uimede seest välja ja neil võivad olla mürginäärmed. Meriahven on kala, keda süiakse, aga kelle ogakiired võivad puhastaja sõrme elu lõpuni liikumatuks muuta. Õudnäsalik on veel mürgisem, kui tema ogakiired tungivad pealeastuja jala suurde veresoonde, saabub mõne tunniga inimese surm. Miks kipuvad omavahel mitte lähedalt suguluses olevatel loomadel olema mürgised just need kohad, mis on teravad - kalal ogad, rästikul hambad, kiletiivalistel astel? Kas paaritumisel kontrollitakse, et sellel, kellega järglasi saada, on mürk selles kohas olemas?

See pole siiski reegel, et terav koht on mürgine. Ühe kala puhul ütlesid autorid, et on üllatav, et selle ogad ei ole mürgised. Mõnel kalal on mürgine mõni muu koht. Ühel kalal, keda süiakse, on liha maitsev, aga mari mürgine. Teisel, keda samuti süiakse, on mürgine nahk ja see tuleb eemaldada.

Peale mürkide on raamatus juttu ka meeldivamatest asjadest. Erinevusi on madalamas ja sügavamas vees elavate kalade vahel. Omavahel suguluses olevatel liikidel kalduvad suuremad olema nende kalade silmad, kes elavad sügavamal vees. See tekitab võrdluse öökulliga, kes on öise eluviisiga ja kelle silmad on suured. Ka inimese silmapupillid on pimedas suuremad kui valguse käes. Sügavamas vees ei ole mitte ainult pimedam, vaid ka vesi on liikumatum. Nii võivat ühe liigi isased leida emased üles lõhna järgi, sest liikumatus vees püsivat lõhnajälg kauem. Tuttavates veekogudes võivad põhjas vett liigutada siiski allikad.

Raamatu kirjutamise ajaks oli mõnda kala uuritud rohkem ja mõnda vähem. Seda, mis toitu mingi kala sööb, on vaadatud selle järgi, mida leidub nende maos. Teine võimalus oleks panna nad akvaariumisse ja teha katseliselt kindlaks, kas ta ühte või teist asja sööb. Akvaariumis ei ela kõik liigid siiski kaua, mõni võib ennast vastu selle seinu saatuslikult vigastada.

Vahepeal lehitsesin ka ühte teist kalaraamatut. Vanaema raamaturiiulis leidus üks 1960. aastatel ilmunud raamat Atlandi kaladest, peamiselt toiduretseptidest. Natuke oli seal juttu ka lauakommetest. Mõned mõtted tundusid imelikud. Tuunikala konservi kohta oli kirjutatud, et sellel tulevat korraga avada nii kaas kui ka põhi, siis saavat paremini lõigata. Siis olid vist tol ajal teistsugused tuunikala konservid, praegusel ajal on nendes pudi, mida ei olegi vaja lõigata. "Loomade elu" järgi on tuunikalu erinevaid liike. "Loomade elu" autorite jaoks on peaaegu reegel, et rasvasem kala on maitsvam, aga kalatoitude raamatus öeldakse, et maitse headus ei sõltu ainult rasvasusest.