"Emotsionaalne intelligentsus"

Daniel Goleman. "Emotsionaalne intelligentsus. Miks võib EQ olla tõhusam kui IQ". Inglise keelest tõlkinud Viivi Verrev, Mari-Ann Mändoja, Piret Viilu, Inga Koppel. Kirjastus Varrak. Tallinn 2015. 423 lehekülge.

Ma kaldun ilmselt uskuma rohkem neid raamatuid, mida olen varem lugenud. Enne seda raamatut lugesin Jüri Alliku kriitikat selle kohta. Ka pärast Golemani enda raamatu lugemist tundub mulle Alliku kriitika veenvam kui raamat ise. Aga kui küsisin kolmanda psühholoogi Tulviste arvamust, siis tema pidas seda korralikuks raamatuks.

Alliku põhietteheide raamatule oli terminoloogia alane originaalitsemine. Selle kohta võiks öelda, et terminoloogia on ajaloos kogu aeg muutunud ja see ei pea olema kõigil ühesugune. Allik kasutab ise ka ekstravertsuse mõistet teisiti kui enne teda Jung. Aga Golemani terminoloogias häiris mind tõesti mõiste "emotsionaalne kirjaoskus". Koolides tulevat õpetada esimesest klassist viimaseni õppeainet nimega emotsionaalne kirjaoskus. See on õpilase suhtes alandav, sest ütleb, nagu oleks ta aastatepikkusest õppimisest hoolimata endiselt kirjaoskamatu. Või kui tal on oma seisukohad ja ta on mõnes küsimuses raamatu autorist targem, siis on ta kirjaoskamatu, kuna ei ole kõigega nõus. Mul olid juba sündides närvid haiged, üheksandas klassis jäid need veel haigemaks ja ülikooli viimasel aastal haigus süvenes. Kas ma peaks siis ütlema, et minu kirjaoskus jäi väiksemaks? Haiged närvid tekitavad tavaliselt negatiivseid emotsioone, aga mul on olemas ka positiivsed emotsioonid. See on kooskõlas Alliku teooriaga, mille järgi positiivsete emotsioonide hulk ei sõltu negatiivsete emotsioonide hulgast. Mõnel võib olla rohkem ühte, teisel teist, kolmandal mõlemat palju ja neljandal mõlemat vähe.

Allik kritiseeris ka emotsionaalse intelligentsuse mõistet. Goleman kirjutab, et kes oskab teise inimese näost paremini emotsioone välja lugeda, see on emotsionaalselt intelligentsem. Allik vaidleb vastu, et teise inimese emotsioonidest arusaamine ei sõltu enda emotsionaalsusest, vaid IQ-st. Tõepoolest. Ma võin mõne autori luuletusest paremini aru saada, kui mul on samasugune emotsioon nagu autoril. Aga osadel autoritel on teistsugused emotsioonid. Kui minu emotsioon on vastupidine, kas ma ei saa siis autorist seda halvemini aru? Kuidas saada aru sellest, mida naisluuletajad meeste kohta kirjutavad? Siin võib aidata loogiline analüüs.

Golemani raamatust võib leida muidugi ka kasulikke soovitusi. Ta ütleb, et tervisele ja õppeedukusele tuleb kasuks, kui hoolitseda positiivsete emotsioonide eest ja vältida negatiivseid. Põhimõtteliselt on see sama tähelepanek, mis William Jamesi raamatus, kes kirjutas, et religioossus tähendab rõõmu ja võib haigustest terveks ravida. Goleman näitab positiivseid emotsioone, mis võivad inimesel olla ka ilma religioossuseta. Haigus võib olla kindlasti kooli poolelijätmise põhjus. Aga ma olen siin vist erand, et kui mul jäid närvid haigemaks, siis hakkasid hinded paremaks minema. Goleman ühel leheküljel viitab ka sellisele võimalusele, öeldes, et eksamistress ühtedel halvendab eksami tulemust ja teistel parandab. Kuna ma tundsin eksamite ees natuke hirmu, siis ilmselt selle tõttu valmistusin just paremini ette. Samas males on mulle neurootilisus ilmselt kahjuks tulnud, sest seal on tegemist juba kahe inimese vahelise võitlusega. Olen palju võiduseise maha mänginud. Lõpuks tuli neurootilisus mulle vast siiski kahjuks ka ülikoolis, sest kui tervis oleks parem olnud, siis oleksin võibolla püüdnud astuda doktoriõppesse.

Golemani raamat on mõeldud Lääne tsivilisatsiooni inimestele, sest üks tema soovitusi on, et inimesed üksteisele silma vaataksid, aga kõigil maadel ei ole igaühel igaühele silma vaatamine lubatud. Ja ka Lääne tsivilisatsiooni inimestest kõigile ei tähenda silmavaatamine positiivseid emotsioone, vaid osadele mõjub väsitavalt. Goleman kirjutab, et näoilmete tähendus on kõigil maadel ühesugune, sest see olevat geenidega kaasa antud. Mujalt loetu põhjal see siiski nii ei ole, keele näitamine tähendab näiteks mõnel maal solvangut ja mõnel tervitust.

Olen kirjutanud ajaloost kui eeskujust. Selle peale pani uuesti mõtlema Golemani toodud statistika, et depressiooni on ülemaailmselt järjest rohkematel inimestel. Siis aitaks minevikuinimestelt milleski eeskuju võtmine ilmselt depressiooni vältida ja ravida. Väikelaste suremus on samas aegade jooksul vähenenud.