Vaikides kokkutulekul

Hakkasime autoga maale sõitma. Juhtis üks võõras mees. Kui oli juba tükk aega sõidetud, jõudsime alles Tartust välja. Edasi sõites läks auto teelt välja ja keeras sellele tagasi. Siis enam autot ei olnud, vaid näidati käbidega, kui halb on, kui auto millegagi kokku põrkab. Samuti näidati, et on halb, kui jalakäija ei lähe autol eest ära, vaid ütleb, et tee peal on limukas. Näidati, kui väikse osa teest me läbi oleme sõitnud. Selleks joonistas üks mees teetolmu sisse neli võrdse suurusega kasti, millest esimeses pidi olema üks vili, teises Eesti, kolmandas Läti ja neljandas Leedu. Läksime Tartusse tagasi. Meie Kaunase puiestee maja oli Kalda tee ääres. Mõtlesin, mis siis saab, kui see maja peaks kunagi teist värvi värvitama.

*
Lähenes kursusekokkutulek. See pidi algama kohvikus kell seitse. Kirjutasin, et kes tahab, võib kell kaksteist öösel ka kohale tulla. Vastuseks saadeti üks emotikon. Arvasin õigesti ära, et saatja oli Reeli. Mõtlesin, et mul läks meelest ära, et seekord ei ole mina peakorraldaja. Ma ei olnud ka kontrollinud, kas kohvik on veel kell 12 lahti. Läksin kokkutulekule kohale, koolimaja moodi majja. Üks mees ulatas mulle koridoris kinopileti, seejärel veel kaks piletit muude filmide vaatamiseks. Varsti võttis ta piletid enda kätte tagasi. Arvasin, et need on tasuta, aga igaks juhuks küsisin, kui palju need maksavad. Mees vastas, et need maksavad palju. Seisin seina ääres ja minu juurde tuli Ariel. Mõtlesin, et ma ei pea ootama, kuni ta mind ründab, seekord võin ise esimesena kallale minna. Ühes kohas koridoris seisid minust noorema klassi õpilased koos oma õpetajaga. Üks poiss vastas luuletust. Mõtlesin tema lugemist kirjeldada, et ta loeb lihtsa, aga samal ajal keerulise häälega, et kukub välja nagu kukub. Kõndisin teise kohta. Mõtlesin, et midagi rääkida ei olegi vaja, ma lihtsalt jälgin inimesi. Lamasin oma voodis ja olin ainult poolunes. Et oleks huvitavam lamada, hakkasin jalgadega tantsuliigutusi tegema.