Söömata lõuna

Oudekki väitis, et ta sai kunagi kuni 8-aastaste luuleauhinna. See oli veel nooremalt kui mina. Kahtlesin, kas ta tegelikult sai, võibolla ta tahtis ainult, et jääks mulje, et tema on minust andekam. Ütlesin, et kui ta selles vanuses oli, siis kirjutasin tema jutte üles mina või vähemalt nägin, mida ta kirjutas. Ma nägin, et ta ei kirjutanud nii pikalt, et selle eest oleks auhind antud. Oudekki vastas, et kui paber nina alla topitakse, siis muidugi. Lisasin, et mina kirjutasin tema jutte üles, kui ta oli 7-aastane. Pärast seda läks ta kooli ja 8-aastaselt oli juba koolis ise kirjutama õppinud.

*
Mängisime pikal maleturniiril. Esimeses voorus ma võitsin, aga mäng oli pikk, selles keerati aega juurde. Klaus hakkas koos oma vastasega analüüsima partiid, mille nad olid mänginud. Klaus oskas seisu peast peale panna, mis mul ei tulnud viimasel ajal välja. Ta ütles vastasele, et oda on koos lipuga lipust ja ratsust tugevam juhul, kui vastasel on kolm vankrit. Nii peent põhimõtet ma ei teadnud. Ütlesin, et praegu on Klaus tugevam kui mina. Ütlesin, et Capablanca järgi on üldjuhul lipp ja ratsu lipust ja odast tugevam. Minu esimese vooru mäng oli läinud nii pikale ja järgmine voor järgnes nii kiiresti, et lõunat sööma minna ma ei jõudnudki. Turniir mängiti Fischeri males. Selgus, et järgmise vooru algseisud olid kirjutatud tahvlile, mida ma polnud kohe märganud. Seletasin mittemärkamist sellega, et ma ei jõudnud lõunat sööma minna. Tahvlil oli näidatud ühte Fischeri male algseisu põhjusel, et sellest pole mõtet edasi mängida, valge võit on kindel. Valgel olid vankrid kõrvuti liinidel, aga musta nupud paiknesid teisiti, kuningas ja ratsu olid lähestikku ja kuningaseis oli kaitsetu. Meie laual läks nuppude pealepanek aeglaselt, teised juba mängisid. Põhjendasin aeglust lõunat mitte sööma jõudmisega. Et ma ütlesin korduvalt sama asja, hakati naerma. Nupud pidid olema laual hajutatult. Kui seis oli peal, ütlesin, et tuleb kokku lugeda, kas nuppude arv sai õige. See võttis ka aega. Kui vastane oli lugemise lõpetanud ja saanud õige arvu, jätsin mina lugemise pooleli, sest kui ma oleks saanud vale arvu, oleks tulnud veelkord üle kontrollida, mis oleks jälle aega võtnud.

*
Sain uue raamatu. Selle kaanele oli kirjutatud hästi pikk autorinimi. Selle põhjal oletasin, et raamat on Oudekki kirjutatud, sest olin andnud talle oma raamatus pika varjunime, aga mitte nii pika. Selle raamatu kaanele kirjutatud nime pikkuse kohta sai vist öelda, et on mindud juba liiale. Nime järel oli punkt ja järgnes teine pikk, kuigi natuke lühem nimi, mis võis olla pealkiri. Raamatu eessõnas öeldi, et raamatus on juttu veealusest elust, aga pole vett kordagi nimetatud. Mõtlesin, et see ei ole realistlik, sest kalaraamatust tean, et vett on palju liike. Vee puudumist nimetati eessõnas sõnadega, et raamatus pole õhkamist. Öeldi, et selle raamatu autor on parim uus tulija.