Ajalooline Ajakiri 151/152

"Ajalooline Ajakiri" 2015, 1/2 (151/152).

Heiki Valk kirjutab Kagu-Eesti pühadest veekogudest. Selgub, et püha ei pea tähendama midagi head, vaid vägevat. Mõningatel andmetel ohverdasid eestlased pühadele veekogudele lapsi, et veekogud kurja ei teeks. Seega kurja ärahoidmiseks tehti ise kurja. Raamat "Renessansiaja inimene" viitas renessansiaegsele autorile, kes kirjutas indiaanlastest ja arvas, et kõige usklikum on see rahvas, kes ohverdab oma lapsi. Aga eestlaste kohta on väidetud, et nad ei ohverdanud oma, vaid varastatud lapsi.

Arvo Tering kirjutab inglise keeles Riia ja Inglismaa loodusteadlaste sidemetest aastatel 1660–1710. Ea Janseni hiljuti loetud raamatust jäi meelde, et seltsid tekkisid maailmas valgustusajal. Aga Teringu järgi oli Londoni Kuninglik Selts olemas juba varem.

Peeter Tammisto kirjutab inglise keeles Eesti iseseisvuspäevast aastatel 1919–1940. Nagu ka varem samas ajakirjas ilmunud ingliskeelsete artiklite puhul, on raske aru saada, kes on sihtgrupp. Ühelt poolt seletatakse põhikooli õpiku tasemel fakte, teiselt poolt tahetakse anda teadusele omapoolset panust. Joonealustes viidetes on eestikeelsetes sõnades kasutatud tähte w, aga seda ei pea tegema. Eesti ajal olid korraga kasutusel gooti ja ladina tähed, mis gooti kirjas oli w, see oli ladina tähtedega v. Seega kui "Ajalooline Ajakiri" ilmub ladina tähtedega, siis võib kasutada tähte v. Viidatud oli ka uuel ajal ilmunud "Eesti ajaloo" köidetele ning kõigil oli märgitud kirjastuseks Ilmamaa. Tegelikult on Ilmamaa kirjastanud ainult neljanda, kuuenda ja viienda köite; teisel ja kolmandal köitel on kasutatud Ilmamaa kujundust, aga muu on teinud teine kirjastus.

Ago Raudsepp kirjutab Teise maailmasõja osaks olnud Briti-Soome sõjast. Sellega ta tahab näidata, et kui on sõnastatud reegel, et demokraatlikud riigid omavahel ei sõdi, siis on sellel reeglil olemas ka erand. Erandeid püüdsin leida ka ükskord ajaloo osakonna listi saadetud kirjavastuses, kus nimetasin nendena Ameerika kodusõda ning Jeltsini ja Dudajevi riikide vahelist sõda. Erandeid leiaks ilmselt veel demokraatlike Vana-Kreeka linnriikide juurest. Suurbritannia ja Soome vahelise sõja puhul tuleb aga arvestada, et tegemist oli koalitsioonide vahelise võitlusega. Mõlemasse koalitsiooni kuulus totalitaarseid riike. Soome sõdis eelkõige Nõukogude Liiduga ja Suurbritannia Saksamaaga. Võib ka küsida, kui demokraatlik oli tolleaegne Briti impeerium. Inglaste jaoks oli demokraatia tõesti olemas, aga osad impeeriumi koosseisu kuulunud rahvad olid allutatud jõuga ja võitlesid vabaduse eest.

Oliver Pagel teeb samuti juttu soomlastest, täpsemalt Soome turistidest Nõukogude Eestis. Olen kuulnud jutte sellest, et Nõukogude ajal oli Tartu kinnine linn. Stalini ajal oli veel kogu Eesti kinnine, esimesed välisturistid saabusid pärast Stalini surma ja suuremal arvul hakkas neid tulema 1965 Eesti ja Soome vahelise laevaühenduse sisseseadmisel. Turistidelt teeniti valuutat alkoholi ja suveniiride müügiga. Mind huvitaks, milline oli Gorbatšovi alkoholivastases poliitikas välisturistide osa.

Ljudmila Dubjeva kaastöö räägib Peeter Tarvelist ja tema õpetajast Jevgeni Tarlest ning sellest, mida nad on kirjutanud Prantsuse revolutsiooni kohta. Koolis õppisime, et generaalstaadid jagunesid kolmeks seisuseks, aga Tarvel ja Tarle on eristanud kolmanda seisuse sees kodanlust ja töölisklassi.

Marten Seppel arvustab raamatut, kus on juttu 1710. aasta "kapitulatsioonidest". Kapitulatsioon on ilmselt sõna, mis vastab kõige täpsemalt tolleaegsetes allikates kirjas olevale, aga need allikad ei ole eestikeelsed. Kuna tegemist oli kahepoolsete lepingutega, siis võibolla oleks parem tõlkida kapitulatsiooniakt või kapitulatsioonileping. Alistumine ehk kapituleerumine ehk kapitulatsioon viitaks nagu sündmusele ja kapitulatsiooniakt või kapitulatsioonileping dokumendile.