"Tuna" 2/2015

"Tuna" 2/2015.

Number algab Ilmar Vene esseega. Ta väidab, et kui keegi midagi räägib, siis alati ainult seda, mida talle meeldib rääkida. Seda väidet ei saa pidada päris õigeks, mõnest asjast räägitakse sellepärast, et see on ebameeldiv. Võidakse rääkida ka kohusetundest. Nõukogude ajal ei valetatud sellepärast, et oleks meeldinud valetada, vaid et taheti ellu jääda. Vene nimetab valgustusaega uueks renessansiks ja ütleb, et valgustusaja inimest iseloomustas see, et huvituti kõigest, vastandina keskajale, mil oldud ühekülgsed. Ka sellele on võimalik tuua vastuväiteid. Valgustusaja kunst oli klassistsism. See ei tähendanud huvitumist kõigist võimalikest kunstivormidest, vaid vastupidi rangeid reegleid. Reeglitele allutatud kunstis on vähem võimalusi kui ebareeglipärasel. Valgustusajal ei suurenenud huvi kõigi asjade vastu, vaid huvi ühtede asjade vastu suurenes teiste arvelt. Suhteliselt väike oli huvi religiooni, perekonna ja unenägude vastu. Kui öelda, et religioosne keskaja inimene on ühekülgne, siis religioosse inimese enda jaoks on Jumal suurem kui inimene, tema jaoks on siis ilmselt hoopis ateisti huvid väiksemad. Usklik huvitub nii maisest elust kui ka teispoolsusest, aga ateist ainult maisest elust. Vene järgi iseloomustab meie ajastut, et kirjutatakse endast rohkem kui varem. Seejuures endast rääkimise pärast veel vabandatakse, aga kuulajatele olevatki endast rääkimine huvitavam, sest tuntakse teemat paremini. Siinkohal tulevad meelde kaks ütlust, et teise silmis näeb pindu ja enda silmis ei näe palkigi, ennast ei näe kõrvalt, teiselt poolt öeldakse, et teise inimese sisse ei näe. Jutu huvitavusse on võimalik samuti erinevalt suhtuda, islamimaades peavad naised nägu varjama just sellepärast, et nägu on huvitav.

Mait Kõiv kirjutab "muistse Lähis-Ida ja Kreeka" pärimusest. Ülikoolis meil oli vist Vanade Idamaade, mitte Lähis-Ida loengukursus, kuigi samade maade kohta, siis luges seda Tänava. Kui nimetada maad Lähis-Idaks, siis on see asendi määramine mingi muu maa seisukohalt. Tänapäeval võib keskpunktiks pidada Lääne-Euroopat või Ameerika Ühendriike, aga artiklis kirjeldatud ajal niinimetatud Lähis-Ida oligi maailma keskpunkt. Kui võtta keskpunktiks hoopis Eesti, siis peaks Lähis-Idaks nimetama Pihkvat ja Novgorodi. Venemaal on Eestit lähivälismaaks nimetatud, aga Eestis pole selle üle heameelt tuntud. Kõiv kirjutab, et erinevate maade kohta edasi antud suulises pärimuses kujunesid välja ühed ja samad mäletamise tüüpmustrid, kus ühte riigi loojast valitsejat mäletati positiivsena ja ühte valitsejat, kelle ajal riik lagunes, negatiivsena. Olen püüdnud näidata, et ka kirjalike allikate põhjal teada olevas ajaloos korduvad ühed ja samad tüüpskeemid. Kui kindlad seaduspärasused esinevad nii ajaloos juhtuvas kui ka ajaloo mäletamises, siis peaks need kaks seaduspärasust veel üksteist võimendama.

Toomas Karjahärm kirjutab 1905. aasta revolutsioonist. Ta viitab ühele vanale raamatule, kus on toodud väga umbkaudne arv revolutsiooniaegsete lendlehtede hulga kohta. Magistriõppes lugesime kaasmagistrant Endel Kuusiku magistritööd, kes on lendlehti detailsemalt uurinud, temalt oleks saanud vist täpsema arvu.

Reigo Lokk kirjutab Eesti taasiseseisvumise järgsest dekoloniseerimispoliitikast. Ta ei kirjuta, et see poliitika oleks reedetud, vaid paistab kahetsevat, et seda üldse aeti. Pronksiöö ning Gruusia ja Ukraina sõda peaksid siiski näitama, et on hea, et eestlaste osakaal riigi elanikkonnas on kasvanud. Lokk eelistab Rahvarinde poliitikat, mis oli dekoloniseerimisest vähem huvitatud. ERSP-d ja liberaaldemokraate nimetab ta pisemateks nišiparteideks, Rahvarindest välja kasvanud parteide kohta kasutab positiivsema konnotatsiooniga sõna, et need on Rahvarindest sirgunud. Asi on siiski nii, et ERSP oli edukas Eesti Kongressi valimistel, ERSP ja liberaaldemokraadid kuulusid Laari valitsuskoalitsiooni ja nende parteide järeltulijad on IRL-i ja Reformierakonna näol ka praeguses valitsuses. Kui Keskerakond oleks Rahvarindest sirgunud, siis üks võimalus sellisest sõnast aru saada oleks, et ta peaks olema veel suurem kui Rahvarinne, kuid Savisaar pole enam teist korda peaministriks saanud.

Ivar Leimus arutleb, kas keskaegsetes allikates toodud andmed suurte varanduste kohta on õiged või valed. Mõnel juhul olevat need õiged, väljaarvatud juhul, kui tegemist on hilisema ümberkirjutusveaga. Ka sellesarnasest küsimusest oli magistriõppe seminaris juttu. Kaasmagistrant Toivo Heinla kirjutas magistritöö keskaegsetest kirjadest. Teine kaasmagistrant väitis, et keskaegsetes allikates ei kasutatud arve matemaatilises, vaid sümboolses tähenduses. Heinla oli seisukohal, et kui kirjades on konkreetseid arve nimetatud, siis need arvud sellised ka olid.

Paavo Kivine kirjutab küsimusest, kas Paul Keresel kästi maailmameistrivõistlustel kaotada. Ta peab dokumentaalseks tõestuseks kaotamisnõude kohta, et ühe dokumendi järgi olid Keresel lootused tulla teisele-kolmandale kohale. See lause üksi ei oleks veel tõestus, sest ka neil võistlustel, millel mina olen osalenud, on ikka tehtud ennustusi ühe või teise mängija lõpptulemuse kohta. Aga koos muude tõenditega näitavad kõik asjaolud, et Keres ei olnud võimude soosik. Soosikutel oli rohkem treenereid ja Daniel Johnson on raamatus "Valge kuningas ja punane lipp" kirjutanud juba varem, et Nõukogude Liidus on toimunud isegi kohtuprotsess, kus esitati süüdistus Botvinniku võitmises.

Birgit Kibal refereerib teiste hulgas Aadu Musta, kes viitab omakorda Herbert Ligi ütlusele, et rahvusliku identiteedi peamine tugisammas on ajalugu. Siin võiks küsida, kas selleks ei ole keel. Aga tuhandeid aastaid vastu pidanud juudi rahval on selleks tõesti rohkem ajalugu ja religioon kui keel. Eestlastel on võibolla keel, sest enda kirja pandud ajalugu on vähe, aga eestlaste rahvustunnet on Johannes Aavik ka liiga nõrgaks pidanud. Uuemal ajal väljendub see ilmselt püüetes kirjutada täiesti erapooletut ajalugu. Paul Keres õpetas maletajaid, et parem on halb plaan kui plaanita mäng. Maailmameister Garri Kasparov on kirjutanud malest kui elu mudelist, mis on rakendatav kõigil elualadel. Kui ajaloolane esindab kindlat maailmavaadet, siis tal on kirjutamiseks plaan olemas, erinevalt täiesti erapooletust, kes tahab ennast minevikku uputada ja tänapäeva ees silmad sulgeda.

Kati Lindström ja Ulrike Plath intervjueerivad keskkonnaajaloolast Verena Winiwarterit. Kui kaalusin liitumist loomisel oleva rohelise erakonnaga, siis selle programmi taheti panna punkti, et keskkonnateadlikkuse suurendamiseks tuleb õpetada rohkem loodus- ja reaalteadusi. See ei olnud mulle kui ajaloolasele kõige meeldivam. Nüüd avaldatud intervjuu põhjal võiks lisada, et keskkonnateadlikkust suurendab ka keskkkonnaajalugu. Ja kui tänapäeva inimeste eluviis on liiga loodust reostav, siis saab minevikust õppida, kuidas elada vähem reostades.