Soomlaste maailma ajalugu 2

Peatoimetaja Seppo Zetterberg. „Maailma ajalugu“. Soome keelest tõlkinud Erkki Bahovski ja Elle Vaht. Kirjastus Varrak, Tallinn 2015. 904 lehekülge. Praegu loetud lk. 310–600.

Kirjutasin ülikoolis kaks kursusetööd Aafrika ajaloo kohta ja tegin sel teemal ka kaks eksamit. Indiaanlaste kohta ma eksameid ei teinud, aga enne ja pärast ülikooli olen lugenud indiaanlaste kohta rohkem raamatuid kui Aafrika kohta. Praegu oli kergem lugeda indiaanlastest kui Aafrikast, mis ehk näitab, et ülikoolihariduse osakaal kogu ajalooharidusest on alla poole. Seda kinnitab ka statistika, mille järgi magistrieksami programmi panin 41 raamatut, aga blogis olen kirjutanud kolmekohalisest arvust ajalooraamatutest.

Soomlaste maailma ajaloo esimest kolmandikku lugedes leidsin, et see on parem kui eestlaste sama pealkirjaga raamat, sest soomlased pööravad rohkem tähelepanu sellele, mis on ajaloos positiivset olnud. Nüüd Esimese maailmasõja peatükke lugedes mõtlesin, et positiivset võib küll välja tuua, aga negatiivsete sündmuste puhul võiks selgemalt rõhutada, et need on negatiivsed. Saksa ajalehe "Die Welt" Esimese maailmasõja rubriigis on seda arusaadavamalt tehtud, kui kirjutatakse, et Saksa sõjaväel olid suured kaotused peahaavade läbi, mis sundis kasutusele võtma teraskiivrit, või et inimesi suri nälga ja näljast tingitud haigustesse. Soomlased räägivad seevastu sõjast palju diplomaatilise asjaajamise kirjeldusena, ehk pööravad tähelepanu nendele, kes olid tõllas, mitte võllas. Seda võibolla vabandatakse sellega, et tegemist on kokkuvõtliku raamatuga, millesse kõik ei mahu. Aga Esimese maailmasõja ühelauseline kokkuvõte oleks, et selles sai surma miljoneid inimesi, rohkem kui üheski varasemas sõjas. Kui mul midagi kahe silma vahele ei jäänud, siis polnud nimetatud ka kaotuste koguarvu.

Suurte maadeavastustega algas maailma ajaloos periood, kus vähemalt sõjaline esikoht läks Euroopale. Euroopa sees see omakorda vahetus, kes oli esikohal. Algul said kasu Hispaania ja Portugal. Kuid Pürenee poolsaarelgi polevat kasu saanud kõik inimesed ühtviisi. Uuest Maailmast toodi sisse palju kulda, mis põhjustas inflatsiooni, kuid talupojad polevat saanud juurde raha, millega nüüd kallimaid hindasid tasuda. Louis XIV ajal oli Euroopas esikoht juba Prantsusmaa käes, mis oli suur rahvaarvult ja tugev nii sõjaliselt kui ka kultuuriliselt. Ühes lauses öeldi siiski, et Madalmaadest jäi ta maalikunstis maha. Vist ajalehest „The Telegraph“ olen lugenud seletust, et Euroopa juhtiva keele kohale asus inglise keel prantsuse keele asemele sellepärast, et Napoleon kaotas Waterloo lahingu. Kuid soomlaste järgi hakkas esikoht Inglismaale minema juba enne Prantsuse revolutsiooni, kui Inglismaa jõudis ette tööstusrevolutsiooni algusega ja võttis Seitsmeaastases sõjas Prantsusmaalt ära hulga kolooniaid. Inglise võim püsis seni, kuni Saksa-Prantsuse sõja järel loodi uus Saksa Keisririik ja mandri-Euroopas olevat läinud esikoht Saksamaale, kuigi meredel püsis veel Inglise võim. Aastatel 1865–1936 elanud inglise luuletaja Rudyard Kipling kiitis veel Inglismaa vägevust muuhulgas luulereaga: „What is the Flag of England? Winds of the World, declare!“ (Mis asi on Inglismaa Lipp? Maailma Tuuled, deklareerige!) Jõuvahekordi hakati selgitama Esimeses maailmasõjas, mis lõppes Venemaa ja Saksamaa kokkuvarisemise ning Ameerika ja Inglismaa võiduga.

Ka raamatu teises kolmandikus on meeldivalt palju kultuurist. Mulle oli näiteks kasulik meeldetuletus, mis oli baroki ja rokokoo erinevus. Rokokoo kasvanud küll barokist välja, kuid olnud viimasest ilmalikum ja väiksevormilisem. Rokokoo valitsemisaeg olevat olnud lühiajaline, umbes aastatel 1710–1750. Niimoodi muud inimesed peale ajaloolaste ei mõtle, see on üle poole inimese elu. Valgustus ei olevat võtnud rokokood samal määral omaks nagu sellele järgnenud klassitsismi ehk uusklassitsismi, sest valgustus olnud moraliseeriv, aga rokokoo mitte. Raamat „Romantismiaja inimene“ pidas romantismiaja alguseks alles Napoleoni langust, aga soomlaste järgi on uuem seisukoht, et valgustus lõppes juba enne Prantsuse revolutsiooni algust. Ilmselt siiski pole kumbki seisukoht päris õige, vaid samal ajal on olemas erinevad voolud. Sorokin püüdis vaadata statistliselt, milline stiil on mingil hetkel valitsevam, aga selline statistika ei näita veel, kelle teosed vastava aja publikule rohkem meeldivad.