Vangistuse moodi

Kõndisin metsas. Seal kasvasid mustikad ja sinikad. Kuigi ma tundsin marjad ära, oli ikkagi hirm, et ajan need mürgimarjadega segi. Seetõttu ma vähemalt sinikaid ei söönud. Kohtusin ühe võõra poisiga. Ta hakkas minuga rääkima. Ütlesin, et ei kuule, ja läksin lähemale. Poiss ütles, et ah et sinnani ei kosta. Ta arvas, et ma olen mõni tema tuttav, kuigi ei mäletanud, milline. Minu meelest me polnud üldse tuttavad. Poiss läks minema. Kõndisin koos Anttiga ühe maja suunas. Antti küsis, kas ma ka Jürgen I. sünnipäevale tulen. Klassikaaslased pidid sinna kogunema. Vastasin, et Jürgen pole mind varem ükski aasta kutsunud, järelikult ta mind ei oota. Jõudsin majja kohale. Seal elas suur kari lapsi. Lapsed nimetasid sõnu täht haaval. Mulle tutvustati maja korda, et internetti võib kasutada, aga mitte oma postkasti, muidu keegi kopeerib parooli. Selles majas elavad lapsed tundusid olevat alaarenguga, sest nad kogu aeg õppisid, nagu lapsed ikka, aga ei jõudnud nii hästi edasi nagu normaalsed lapsed. See maja oli Ameerikas. Mulle tundus, et mind hoitakse seal vangis. Võibolla oodati, et ma paraneksin, et siis vabaks lasta. Tahtsin koju teatada, et olen Ameerikas. Sisestasin arvutisse kirjaprogrammi aadressi. Arvuti ütles, et sellist kirjateenust siin majas ei kasutata. Mõtlesin, et võin siis tarvitada ka teist. Aga polnud kindel, kas see teisegi puhul õnnestub. Asjad ekraanil vilksatasid ja kadusid.