Varjatud rääkimisoskus

Tahtsin sõita Paidesse, aga soovitud kellaajal ei läinud ühtegi bussi. Mõtlesin, et võibolla peaks siis sõitma kõigepealt Tapale ja seal vaatama, kuidas Paidesse edasi saada. Aga Tapa oli väike linn, Tapa ja Paide vahel ei pruukinud enam täna bussi olla, neid oli ilmselt veel vähem kui Tartu ja Paide vahel.

*
Ütlesin Egele: "Kas ..." Jätsin lause pooleli ja ütlesin: "Ah!" Ma oskasin pikalt rääkida, aga mul oli võibolla parem teha, nagu ei oskaks, sest teised arvasid, et ei oska, võisin nende muljet kinnitada. Mul oli kombeks kõndida koju koos Oudekkiga. Temaga ajasin tee peal juttu. Lõpuks jõudsime kiviseinalisele õuele, kus oli Oudekki koduuks. Ta küsis, kas ma tuppa ka tulen. Vastasin, et ei tule. Ta elas vanematega koos. Varem olid naised tundunud mulle erilised inimesed, aga nüüd tundusid tavalised inimesed. Kirjutasin juhtunu üles. Nimetasin ühe tableti nime. Henn viskas selle tableti õhku. Vaatasin üle, mida ma olin kirjutanud. Pilt oli segasem kui ootasin. Vist ei tulnud lugeda pingiridasid vasakult lõpuni paremale, vaid vahekäiguni ja alles viimase reani jõudmise järel teiselt poolt vahekäiku. Siis tuli mulle meelde, et pilt on segane tableti õhku viskamise tõttu. Kõigepealt tuli see maapinnale tagasi panna. Herilane nõelas õhku. Tal tuli nõel keha küljest lahti ja elas ussikesena edasi. Klaus puudutas seda nõela. Ütlesin, et ta nüüd oma silma ei puudutaks. Ta pani ikkagi sõrme vastu silma, aga halbu tagajärgi ei paistnud olevat.