Luuletus ja magistritöö

Lamasin voodis. Mööda läks Henn, kes tõi mulle rebitud paberitüki ja ütles, et isa saatis. Sellele paberitükile oli kirjutatud kaherealine luuletus, mis oli minu kõige halvem. Paberitükk oli rebitud suurema paberi küljest, millel oli olnud rohkem luuletusi, ülejäänud olid paremad. Ma ei saanud enam aru, miks ma selle halva luuletuse üldse kirjutasin. Ise poleks ma seda kellelegi näidanud. Oli lootust, et see oli ainult unenägu, sest Hennul oli praegu minuga samas toas voodi, aga päriselt oli ta täiskasvanu ja siit korterist välja kolinud. Paberitükki oli rebitud nii, nagu ma oleks tahtnud seda luuletust kellelegi tunnis edasi saata. Mõtlesin, kas isa rebis. Aga isa oleks paberit korralikult lõiganud. Algas minu magistritöö kaitsmine. Ma ei saanud veel kaitstud, vaid paluti tööd parandada. Tegin mõned parandused. Ühel fotol oli ühel naisel vähe riideid seljas. See oli Mussolini lapselaps. Mõtlesin, et panen selle pildi magistritöö kõige viimaseks leheks. Või kas nii väheste riietega inimene ikka teaduslikku töösse sobib? Möödunud oli kuu aega, ma polnud jõudnud tööd palju muuta, aga algamas oli vist magistritöö teine kaitsmine. Seisin klassiruumi ees ja mõtlesin, et panen töö osaks lisaks fašismile ka neofašismi. Aga hakkas tunduma, et täna veel kaitsmist ei ole, seetõttu läksin ruumi eest ära ja istusin juhendaja selja taha. Minu selja taga istuv poiss ütles, et ma varjan tal valgust. Nihkusin parempoolselt toolilt vasakpoolsele, aga poiss leidis, et ma varjan tal ikka valgust. Siis ma ei saanud tema heaks midagi teha, kõik istusid üksteise lähedal. Poiss läks ise ja istus minu tagant minu ette. Minu ees istus minu juhendaja kõrval üks tüdruk, kes ajas juhendajaga juttu. See tüdruk tundus olevat Kati P. Üks Lauri N. moodi poiss tõusis püsti, kõndis mõned sammud ja röögatas. Juhendaja küsis talt, misasja ta karjub.