Juhan Luiga

Juhan Luiga. „Mäss ja meelehaigus“. Koostaja: Hando Runnel. Ilmamaa, Tartu 1995. 656 lehekülge. Praegu loetud varem pooleli jäänud kohast kuni lõpuni.

Kirjutasin juba selle raamatu algusest pealkirja all „Psühhiaatria ajaloost“. Raamatu ülejäänud osas on psühhiaatriast vähem ja rohkem kultuurist. Artiklite kirjutamisaeg jõuab Esimese maailmasõjani, hilisemad kirjutised on pandud teise samas sarjas ilmunud raamatusse. Paljud loetud teoses toodud ajaleheartiklid on enne sellesse raamatusse jõudmist ilmunud vahepeal veel teose „Päevamured“ kahes köites.

Kui koostasin Hendrik Sepa raamatut, siis puutusin kokku Sepa ja Luiga vaidlusega. Sepp arvustas Luiga uurimust Jüriöö ülestõusust ja arvas, et ilma ajaloohariduseta poleks seda pidanud kirjutama. Luiga kirjutas omakorda vastuse, et Sepp on kehva iseloomuga ja et tema puudustena näiteks toodud aastaarvude suhtes eksimised on kahurist kärbse laskmine.

Luiga raamatust selgub, et Luiga ja Sepa erimeelsused avaldusid ka seal, kus nad üksteise nimesid ei nimetanud. Kui Sepp pooldas kitsamat spetsialiseerumist, siis Luiga arvas, et eestlased ei saa endale kitsast spetsialiseerumist lubada, sest rahvas on selleks liiga väike. Mõnes mõttes on aga Luiga teemad sageli Sepa omadest kitsamad, sest Luiga arvustab konkreetseid isikuid, olgu kirjanikud või heliloojad, aga Sepp tegeleb sagedamini suuremate süsteemidega, nagu sõda või majandus. Ainult et Luiga peab võimalikuks arvustada üksikisikuid rohkematelt elualdelt.

Ka Sepp on tegutsenud nooruses ilukirjandusarvustajana. Sepp oli vaimustatud Noor-Eesti rühmitusest, aga kuigi ta kirjutas kriitiliselt Luigast, ei leidnud ta Tuglase loomingust üles nii palju vigu, nagu leidis sealt Luiga. Luigat lugedes mõtlesin, et Noor-Eestil oli sarnasust Itaalia fašistidega. Fašistid pidasid enda võimuletulekut nii tähtsaks, et võtsid kasutusele uue ajaarvamise. Umbes samasugune oli ka Noor-Eesti enesehinnang, kes pidasid kogu eelnevat eesti rahvakultuuri oma loomingust vähem väärtuslikuks. Nooreestlasi ja fašiste ühendav vool oli võibolla futurism. Hiljuti lehitsesin ühte oma magistriõppe konspekti, kust lugesin, et Itaalia futuristid tahtsid likvideerida raamatukogusid ja muuseume.

Luiga hindas rahvakultuuri kõrgemalt kui nooreestlased. Kui võib vaielda, kas paremini on teada kaugem ja läbiuuritum minevik, nagu võib arvata mõni ajaloolane, või vastupidi silmaga nähtav olevik, nagu arvas sotsioloog Sorokin, siis Luiga toob välja, mis on mineviku unustamises head. Rahvaluule puhul olevatki hea see, et vähem oluline on unustatud ja konkreetsete rahvalaulikute nimed ei ole enam teada. Kuid Luiga kirjutised ei ole kõiges järjekindlad. Ühes teises kirjutises ta räägib jälle sellest, kui tähtis on loomingu originaalsus. Aja jooksul muutus tema suhtumine ka Noor-Eestisse. Selle varasema albumi suhtes on ta kriitilisem kui hilisema.

Kui Luiga kritiseerib Gustav Suitsu, siis ta arvab siiski, et Suits on veel noor ja võib areneda, tal on veel teadmisi vähe. Peeter Tulviste rääkis ükskord Suitsust teistpidi, et kõige parem on Suitsu esimene luulekogu, hiljem sai ta professoriks ja tahtis kogu professori tarkuse luuletustesse sisse panna. Ükskord lugesin Suitsu kogutud luuletused kiirkorras läbi ja mulle meeldis ka algus rohkem, kuigi mõni hea luuletus oli ka tagapool.

Luiga raamatu pealkirja järgi on selles juttu mässust. Raamatu lõpust leidsin mõned mõtted, mis täiendavad Sorokini raamatut revolutsioonidest. Sorokin leidis, et revolutsiooni ei tule hinnata mitte ainult selle alguse järgi, sest järgneb diktatuurifaas, samuti mitte ainult selle loosungite järgi, sest sõnad ja teod on omavahel täielikus vastuolus. Kuid Luiga vaatab asja veel pikaajalisemalt, kuigi mitte nii põhjalikult. Luiga järgi on Prantsuse revolutsiooni eesmärgid saavutatud alles pärast revolutsiooni vaibumist. Tõepoolest, vahepeal tuli monarhia tagasi, aga nüüd on Prantsusmaa juba pikemat aega vabariik. Kuigi seda annaks seletada ka ajaloo lainetega, sest vabariike esines ka antiikajal. Aga kui Carlyle arvas, et Prantsuse revolutsioon lähtus Rousseau evangeeliumist, siis mingid ideed olid olemas juba enne revolutsiooni puhkemist, kas ei piisaks revolutsiooni asemel valgustuse kiitmisest? Üks võimalus on ka võrrelda ühiskonna arengut üksikisiku arenguga. Lastele ei meeldi liiga palju töötada ja nad jätavad koolis antud kodused ülesanded sageli tegemata, aga täiskasvanuna töötavad korralikumalt võibolla siiski sellepärast, et on lapsepõlves kuulnud, et töö tegemine on vajalik.