Lermontovi poeemid

M. Lermontov. „Poeeme“. 1961. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn. Tõlkinud V. Daniel, H. ja R. Mänd. Kaane kujundanud G. Pant. Illustreerinud E. Lepp. 252 lehekülge.

Võtsin raamatukogust kaks Lermontovi raamatut sellepärast, et oli vaja ühte tsitaati. Aga kui raamatud olid juba koju toodud, siis lugesin neid tervikuna. Tsitaadi leidsin samuti.

Poeemide kogu meeldib mulle juba sellepärast, et sellel on ilus sinine kaas. Kaanele on pealkiri ja autori nimi kirjutatud kuldtähtedega, mis näitab hinnangut raamatule. Minu maitse järgi on sinine siiski veel ilusam kui kuldne, kuigi sinise ja kuldse kombinatsioon on vast parem kui oleks ainult sinine. Samuti on ilus, kuidas poeemide salmid on üsna rasvases kirjas lehekülgedele paigutatud. Raamatus on ka huvitavaid illustratsioone, aga mittepildiline osa on piltidest ilusam.

Raamatusse mahub kuus poeemi, millest varem loetud hiljem ilmunud Lermontovi raamatu omadega kattub üks. Praegu loetud raamatu puhul on vist kõik nii pikad, et võib poeemiks lugeda. Teises raamatus mul ühe poeemiks nimetatu puhul tekkis küsimus, kas see on poeem või ballaad.

On kahju, et raamatus pole toodud poeemide kirjutamis- või esmaavaldamisaastaid. Aastaarv ei anna informatsiooni mitte ainult ajaloo, vaid ka ilukirjanduse puhul. Üksikluulekogus ei ole konkreetsete luuletuste kirjutamise aastad nii tähtsad, sest raamatu ilmumise aasta ütleb juba, et tõenäoliselt on see kirjutatud sama autori eelmisena ilmunud raamatust hiljem. Aga kui valik on tehtud kogu elu loomingu pealt, siis oleks huvitav teada, mis on kirjutatud millisel eluperioodil. Lermontovi teostes on küll autobiograafilisi sugemeid, mis ütlevad ise, et hilisemaid teoseid kirjutades on ta varasemates ideaalides pettunud. Ta ei kannata enam nii suure üksindustunde all, aga ei hinda ka enam nii palju kuulsust ja ideaale. Kuigi ta vaatab tagasi noorusele, ei tee ta eriti juttu lapsepõlvest. Eelmisena loetud raamatus oli üks lapse hällilaul, aga autorist nooremale põlvkonnale. Kui Lermontov vaatab kaugemasse minevikku, siis tolle aja täiskasvanute või täiskasvanuks saajate tegevusele.

Lermontoviga on mul vähemalt nii palju ühist, et mõlemad on kirjutanud riimilist luulet. Tänapäeval seda iga luulehuviline ei hinda. Või siis ütleb, et riime võis kasutada minevikus, aga et nüüd on riimiline luule ennast ammendanud. Ma nii ei arva. Riimid aitavad igal ajal teost meelde jätta ja riimimine on kirjutajale endale huvitavam kui niisama kirjutamine. Mõni räägib kulunud riimidest, aga ei kordu ju ainult riimid, vaid ka teemad. Lermontovil korduvad juba eluajal duellide ja enneaegsete surmade teemad. Teemade kordumisi märkasin rohkem kui riimide kordumist, sest keskendusin mõttele. Tõlke puhul ei saa pealegi konkreetses riimis autorit süüdistada, sest tõlkija võib valida luulereast riimsõnaks teise tähendusega sõna kui on seda teinud autor. Vene keeles kirjutatud teos konkureerib teiste venekeelsetega, aga tõlkimise järel hakkab see konkureerima eestikeelsetega.

Lermontov kirjutab venelaste sõjast kaukaaslastega viimaste enda pilgu läbi, ja mitte ülearu halvustavalt. Nõukogude ajal oli asi natuke teisiti. Siis näidati Nõukogude Liitu Ameerikast paremana isegi siis, kui tegelikult oli selles küsimuses parem Ameerika. Võidi vaid mõelda, et Ameerika all mõni autor mõtlebki Nõukogude Liitu.

Ka Lermontovi on tsenseeritud. Ta on kõigepealt ise mõnes kohas pannud kirja sõnade asemel kolm punkti ja seejärel on veel mõnes teoses tsensor osad read maha tõmmanud, nii et need pole säilinud. Sellistes kohtades on sõnade asemel vaid kriipsud. Mõnes kohas on aga sõnad olemas, ainult et kaldkriipsude vahel, seal ma ei saanud aru, kas tõlkija on rütmi huvides sõnu juurde pannud.

Mulle seletati, et ballaadi ja poeemi erinevus ei seisne ainult pikkuses, vaid et poeem on eepilisema sisuga. Aga kui ühes raamatus olid poeemid ja luuletused samade kaante vahele pandud, siis võib vist järjena ka poeemide raamatust luule sildi all kirjutada.