Tuna 1/2017

„Tuna. Ajalookultuuri ajakiri“ 1/2017. 160 suurt lehekülge.

Selles numbris annab Birgit Kibal ülevaate uue arhiivihoone avamisest. Kuigi mulle raamatukogud ja arhiivid meeldivad, olen ma vähem rahul arhiivihoone uue nimega Noora. See on pandud selle järgi, et see asub Nooruse tänaval. Selline nimi tekitab tunde, et keskealised uurijad ei ole enam arhiivi oodatud, see on mõeldud ainult üliõpilastele. Kuigi võiks otsida ka paremat seletust, et arhiivis hoitakse dokumente ajast, kui inimkond, riik ja rahvas olid nooremad. Vanadele aegadele saab viidata nii sõnaga „vanasti“ kui ka „nooruses“.

Selles ülevaates tuuakse ära Eesti praeguse mitteajaloolasest presidendi sõnad arhiivi avamisel. Meil on olnud ka ajalooharidusega president Meri, kes leidis ajaloost argumente oma poliitiliste seisukohtade toetuseks. Näiteks ütles, et meile on Tõnisson tähtsam kui Päts. Praegune president nõudis oma kõnes, et arhiiv peab olema erapooletu. Minu meelest ei ole see võimalik. Kui võtta erapooletult kõik pakutavad maailma asjad hoiule, siis saab ruum otsa. Kui aga pidada erapooletult kõike väärtusetuks, siis arhiivi ei asutatagi. Keegi peab tegema valiku, mis väärib säilitamist ja mis mitte.

Ideoloogilisuse vastu on ka Berendsen ja Maiste Saksa aja rahvaloenduse ehk elanike registreerimise teemalises kaastöös. Ülikooli ajal on Berendsen mind õpetanud ja Maiste vist minu lõputööd oponeerinud. Tol ajal tundus, et Berendsenil olid oma poliitilised eelistused olemas. Ta lasi meil kirjutada essee Savisaare lindiskanadaalist ajaloo jäädvustamise seisukohalt, ja räägiti, et Berendsen ise on Laari sõber. Mind Berendsen ülehindas, arvates, et kui üks üliõpilane ei ole seminariks valmistunud, siis mina kindlasti olen. Nüüd ei kritiseeri selle artikli autorid holokausti, vaid holokaustiuurijaid, kes ajaloo liiga ideoloogiliseks tegevat, kuigi Saksa aja rahvaloenduse andmed olevat väärtuslikud. Artikli põhjal aga võib ka näidata, mis võis selles rahvaloenduses halba olla. Praegu võidakse öelda, et teadmine on jõud, millega saab maailma parandada. Aga kui Saksa ajal tuli rahvaloendajal kirja panna inimese rahvus ja rahvuslik kuuluvus võis tähendada surmaotsust, siis sai seda jõudu kasutada ka halbadel eesmärkidel.

Erapooletuse küsimuses natuke teistsuguse varjundiga on Kaarel Piirimäe kaastöö, kes kirjutab sõjaajaloo konverentsist. Sealt selgub, et sõjaajaloolased ei uuri ajalugu lihtsalt oma lõbuks, vaid aitavad sõjaväelasi. Sõjavägi ei ole aga organisatsioon, mis kõige suhtes ükskõikseks peaks jääma, vaid see on mõeldud konkreetse riigi kaitseks. Ma mäletan, et ühte Piirimäe kirjutist ma olen varem kiitnud suure lugemuse pärast, vahepeal olen näinud ka mõnda vähem muljetavaldavat. Seekordne kaastöö tundus eelmistest parem stiili poolest, sest ei jätnud nii tõsist muljet. Kirjutaja ei viita konverentsil peetud ettekannetele, vaid oma konspektile nende ettekannete kohta. Ma mäletan, et vana Piirimäe pidas ülikoolis loenguid ilma konspektita ja mälu pingutades alustas mõne nime tahvlile kirjutamist mitu korda.

Ajakirjanumbris meenutatakse kahes kaastöös elavate hulgast lahkunud egüptoloog Stadnikovi. Stadnikovi puhul tuuakse kiitvalt välja, et ta väljendas oma seisukohti, isegi siis, kui need kuulajatele ei meeldinud. Samas numbris ilmub ka üks kaastöö, kust on näha, et alati oma seisukohtade väljendamise pärast ei kiideta. See kaastöö on Hispaania kodusõjas osalenud eestlaste kohta. Sõdurite kohta on sõja ajal kirjutatud iseloomustusi, kus selline Stadnikovi moodi oma seisukohtade kaitsmine on toonud kaasa negatiivse iseloomustuse. Vahe on küll selles, et üks on järelehüüe ja teine elava inimese iseloomustamine. Aga kommunistid ja demokraadid on ka elavatate inimeste sõnavabadusse erinevalt suhtunud. Ühes raamatus, mida ma magistrieksamiks lugesin, öeldi, et Hispaania kodusõjas võitlesid kommunistid ja fašistid kummagi poole vastaste, mitte nende enda arvates. Aga „Tuna“ kaastööst selgub, et Hispaanias võidelnute hulgas oli kommunistliku partei liikmeid ka nende inimeste endi arvates. Lisaks on teada, et sõtta sekkus ka fašistlik Itaalia riik.