Lermontov

Mihhail Lermontov. "Luuletusi ja poeeme". Tallinn. Kirjastus "Eesti Raamat" 1982. Tõlkinud Villem Daniel, August Sang ja Marie Under. 86 lehekülge.

Lermontovi õppisime keskkooli vene keele tundides ja siis jäi temast hea mulje. Vene keelega oli mul siiski probleeme. Isa soovitas mul keeleoskuse parandamiseks vabal ajal samuti luuletusi pähe õppida. Sellega ma kaugele ei jõudnud, aga valisin päheõppimiseks vene luuleantoloogiast samuti Lermontovi.

Nüüd võtsin raamatukogust kaks Lermontovi eesti keelde tõlgitud raamatut, neist ühe sain täna läbi. Kui tunda autorit ainult tippteoste järgi, siis võib temast jääda parem mulje kui valikut natuke laiendades. Lermontovil on mõtteid, mis minu mõtetega ei kattu. Aga et ta on siiski romantismi esindaja, siis ta sobib mulle siiski mõnest teisest autorist paremini.

Lermontov elas 19. sajandi esimesel poolel, mida on nimetaud vene kirjanduse kuldajaks. Vene poliitilisest ajaloost olen lugenud, et kirjanduse õitsengu põhjustas tsensuur, mis lasi ilukirjanduses rohkem öelda kui teistes žanrites. Lermontovi luuletustes on nii poliitilisi motiive, samuti loodusest, üksindusest, negatiivsetest ja positiivsetest emotsioonidest. Vormiliselt kirjutas ta riimilist luulet ja tema rütm võib olla haarav ka seal, kus mõtted vaidlema kutsuvad. Uuema aja teadlane Võgotski on kirjutanud, et tema meelest sisu ja vorm ei ole kirjanduses kooskõlas, vaid võitlevad omavahel.

Lermontov kirjutab nii mineviku Napoleoni sõdadest kui ka oleviku Kaukaasia sõjast, kus ta ise osales. Mineviku sõjast kirjutab ta romantilisemalt ja oleviku omast realistlikumalt. 20. sajandi Itaalia diktaator Mussolini ütles, et tähtis ei ole, kes sõja võidab, vaja on rahvas lahingusse viia. Nii tundub mõtlevat ka Lermontov, kes ise suri duellil. Ta kirjutab Napoleoni sõdadest nii vene rahvast kui ka Napoleoni imetlevalt. Borodino lahingu puhul hindab ta seda, et vapralt võideldi, aga ei mõista taganemiskäsku, sellest hoolimata, et Venemaa lõpuks sõja võitis. Ka Kaukaasia sõjast kirjutab ta nii venelaste kui ka islamiusuliste pilguga ja ütleb, et seal jäävad kohalike elanike kombed külge. Ta ei mõista hukka võitlevaid pooli, vaid väejooksiku. Ühes luuletuses esineb siiski ka mõte, et ehk on magades surra parem kui lahingus.

Lermontov tundub kannatusi nautivat, sest need annavad talle kirjutamiseks inspiratsiooni. Ta kiidab tormist merd ja ütleb, et ei taha muud kuulsust kui läbi kannatuste tulevat. Kuulsuse kohta ei ole tal päris ühemõttelist seisukohta. Ta arvab, et kuulsus toob halba, aga ta ikkagi igatseb seda. Ta mõtleb ka selle üle, kas teda pärast surma mäletatakse. Ühes luuletuses ta kahetseb, et ei ole stepilind. Mõni teine autor selle asemel ütleks, et luuletuse piirides ta ongi lind.

Lermontovi luuletustest on välja loetav, et naised teda ei hinnanud, aga tema imetles naisi või vähemalt ühte. Vene kirjandusajakirjas seletati Lermontovi probleeme tema väidetavalt inetu välimusega, kuigi ise pilti vaadates poleks sellisele mõttele tulnud. Aga 19. sajandil oli negatiivsete emotsioonide väljendamine üldse levinud. Seda tegid Poe ja Baudelaire, sajandi teisel poolel teist moodi Vilde. 20. sajandi autoritest seostus Lermontov mulle inglase Kiplingiga, sest mõlemad kirjutavad koloniaalsõdadest, aga Kiplingil on enda viletsuse üle kaebamise asemel rohkem Inglismaa vägevuse kiitmist. Lermontov kasutab palju sõna "mina" ja on riigiga natuke opositsioonis. 1830. aasta revolutsiooniga võimule tulnud Prantsuse kuningas olevat sattunud rahvusvahelisse isolatsiooni, aga Lermontovi meelest oli eelmise kuninga kukutamine põhjendatud. Lermontov võib kritiseerida riigivalitsejaid, aga kiidab teisi luuletajaid, kellele tema meelest on lubamatu kurja teha.