Õppeaja viimased päevad

Mul lähenes magistriõppe lubatud õppeaja tähtaeg. Tähtajani olid jäänud veel mõned päevad. Mul olid tegemata veel magistrieksam ja magistritöö kaitsmine. Tegemata oli ka üks väiksem eksam, aga seda ei olnudki vaja teha, sest selle eest olid ainepunktid kirjas. Magistrieksami pidi kindlasti enne tähtaega ära tegema, magistritöö võis võibolla kaitsta ka hiljem. Kui ma oleksin läinud viimasel hetkel eksamiks registreeruma, oleks võibolla öeldud, et ma ei saa ikkagi lõpetada, sest nii lühikese ajaga ei saa eksamit korraldada. Ma ei tahtnudki väga eksamile minna, siis ma sain öela, et ma pole ühelgi eksamil läbi kukkunud, eksami tegemise korral oleks see võinud juhtuda. Vaatasin oma magistritööd. Olin selle kirjutanud bakalaureusetöö edasiarendusena ja polnud peaaegu midagi lisanud, sest maht oli juba varem suur. Bakalaureusetöö maht pidi olema 100 lehekülge, nüüd sain aru, et tegelikult ei tea ma, mis peab olema magistritöö maht. Võibolla 200 lehekülge. See ei olnud veel täis, aga kui ma oleksin hakanud tööle täiendusi tegema, küllap oleks see siis läinud jälle lubatust pikemaks. Olin lisanud tööle õunu. Vaatasin võrdluseks Sirly magistritööd. Tema oli lisanud käsitsi juurde kleebitud fotosid. Mina olin õuntel suurema mädanenud osa küljest lõiganud, aga nüüd sain aru, et sellest ei piisa, sest õunad mädanevad edasi. Otsustasin, et ma võtan õunad tööst välja ning asendan need õunte kirjeldusega. Läksin õppetooli kohale. Krister parajasti vastas, mina ootasin oma järjekorda. Kristeril ei olnud vastates särki seljas ja ta hoidis jalga üle põlve. Mõtlesin, et ei tea, kas tüdrukutel lubataks ka ilma särgita vastata. Õppejõud küsisid Kristeri eraelu kohta. Nad pidasid Kristerit keskmisest rumalamaks magistrandiks, aga tegelikult ei saanud ta väga rumal olla, kui ta töötas ajakirjanikuna.