Teise koduleheküljelt kustutatud tekstina tõstan kommenteerituna blogisse ümber ülikooli kolmanda kursuse seminaritöö kokkuvõtte. Seminaritöös on juttu vabadussõjalaste liikumisest. Kooliajal oli minu suhtumine vabadusõjalastesse negatiivne, aga ülikooli ajal sain Pajuri loengutes teada, et vabadussõjalaste liikumine polnud päris selline, nagu ma seni ette kujutasin. Vabadussõjalastest oli juttu ka Kasekampi fašismi ajaloo loengutes, mis olid huvitavad seminarilaadse korralduse tõttu, aga võisid jätta mulje, et äärmusliikumised on ise huvitavad. Ülikooli ajal oli minu arvamus vabadussõjalastest parem kui varem või hiljem, ka magistriõppe ajal olin juba kriitilisem.
Kolmandal kursusel oli Pajur välja pakutud ühe võimaliku Eesti ajaloo seminaritöö juhendajana. Läksin tema juurde. Ta soovis, et igaühel oleks endal teema olemas. Ütlesin, et tahan kirjutada vabadussõjalaste liikumisest. Pajur vastas, et vabadussõjalastest on Marandi juba väga põhjalikult kirjutanud, ei tea, kas mul on sellele midagi juurde lisada, aga et mingi nurga alt saaks seda teha, näiteks vabadussõjalaste suhetest teiste parteidega. Järgmisel kohtumisel pakkusin välja täpsema pealkirja, mis rääkis vabadussõjalaste koostööst teiste poliitiliste jõududega. Pajur kahtles, kas seda koostööd nii väga oli, aga lubas kirjutada. Ta andis mulle varsti ka pika vabadussõjalastest rääkiva kirjanduse nimekirja. Kui küsisin, kui pikk töö peab olema, vastas ta, et nii pikk kui tuleb. Kui tahtsin siiski täpsemat lehekülgede arvu teada saada, ütles ta, et see peab olema alla saja ja üle kümne lehekülje. Järgnev õppeaasta oli seminaritöö suhtes täidetud peamiselt iseseisva tööga, mul ei olnud Pajurile peaaegu ühtegi küsimust. Mäletan, et küsisin, kuidas raamatule viidata, kui ilmumise linna pole nimetatud. Pajur soovitas kirja panna kirjastuse nimi. Järgmine küsimus oli võibolla, mis kuupäevaks tuleb töö esitada. Pajur ütles, et ei maksa üle forsseerida. Aga sellele soovitusele ma ei pööranud tähelepanu, sest eelmise seminaritöö eest olin saanud viie just tänu sellele, et sain selle esimesena valmis.
Ma olin püüdlik üliõpilane ja mõtlesin, et kirjutan pigem maksimaalse kui minimaalse lubatud mahu lähedaselt, seda ma ka tegin. Aga kvantiteedile rõhu pööramise tõttu ilmselt kannatas kvaliteet. Pajur ütles, et see töö juba ületab ülikooli seminaritöö nõudeid, vähemalt mahu poolest. Tol hetkel sain aru, et see on kiitus, praegu ma pole kindel, mis pidi ta seda mõtles, sest mõnda kohta on ta juurde kirjutanud, et tuleb lühendada. Töö hinne oli neli. Mul oli saatesõnas defineeritud, mida ma koostöö all mõtlen, aga Pajur märkusi kirjutades lähtus oma definitsioonist. Ta leidis, et see kõik ikka ei ole koostöö, koostööd eriti ei olnud ja ma ei kirjuta ainult poliitilistest jõududest, vaid ka ühiskondlikest organisatsioonidest. Mul oli töö pealkiri pikem kui hiljem koduleheküljel kokkuvõtte pealkiri, originaalpealkiri sisaldas kahe vabadussõjalaste organistasiooni pikka ametlikku nime, koduleheküljel lühendasin selle Pajuri märkust arvesse võttes sõnale "vabadussõjalased".
Vabadussõjalaste kaitseks on kirjutatud, et neid esimest korda vangi pannes tehti neile ülekohut, sest sel hetkel neil riigipöördeplaani ei olnud. Hiljem "Kultuurile ja Elule" kodulehekülje tõttu tellitud artiklit kirjutades arvasin vist, et vabadussõjalaste liikumine oleks siiski võinud sisemise loogika tõttu riigipöördeplaanideni areneda. Nüüd olen tõlkinud ka Sorokini revolutsioonide vastast raamatut ja leian, et Sorokini järgi saaks vabadussõjalaste liikumist rohke sõimuga pidada revolutsiooni esimeseks faasiks, kus kõnerefleksidelt kaovad pidurid. Pätsi vaikiv ajastu oleks revolutsiooni teine faas, Sorokini tähelepaneku järgi jõuavad kõik revolutsioonid teises faasis diktatuuri, sõltumata sellest, kes diktatuuri kehtestab. Selle loogika järgi oleks diktatuuri võinud kehtestada nii Päts, vabadussõjalased kui ka keegi kolmas. Vabadussõjalaste revolutsioon puhkes Eestis peamiselt ülemaailmse majanduskriisi tõttu. Kriiside ajal hakatakse vastanduma olemasolevale võimule, vastandumine võib viia erinevatel puhkudel nii diktatuuri kui ka demokraatia ihaluseni, viimast oli näha Nõukogude Liidu lõpuaastatel. Rahvaste isesesivumised ei ole Sorokini järgi riigisisesed revolutsioonid, Eestis pole pärast Laulvat revolutsiooni diktatuuri jõutud, aga Venemaal oli perestroika riigisisesem ja lõpuks jõuti Putini diktaatuuri.
Seminaritöö kokkuvõte koduleheküljel rippunud kujul oli järgmine:
"VABADUSSÕJALASTE KOOSTÖÖ TEISTE POLIITILISTE JÕUDUDEGA
(Uuem artikkel sel teemal ilmus "Kultuuris ja Elus".)
Käesolevast seminaritöö kokkuvõttest selgub, et Eesti Vabadussõjalaste Keskliidul (EVK) ja selle järeltulijal Eesti Vabadussõjalaste Liidul (EVL) ei puudunud täielikult koostöö teiste kodumaiste poliitiliste jõududega. Poliitiline koostöö Riigikogu erakondadega sai alguse Põhiseaduse muutmise küsimuses Rahvaerakonna ja Põllumeestekogudega. Vabadussõjalased püüdsid hoiduda näitamast tihedat koostööd erakondadega nende eriti majanduskriisi tingimustes langenud maine tõttu, kuigi paljud vabadussõjalased kuulusid ka mõnda erakonda. Koostöös Põllumeestekogudega ja osalt ka Ühinenud Põllumeeste toetusel võeti kõrgendatud kvoorumit nõudval rahvahääletusel vastu vabadussõjalaste Põhiseaduse muutmise kava. Tahtmatult olid selle võimalikuks teinud sotsialistid vastukihutustööga Riigikogu esitatud kavale.
Peale Põhiseaduse muutmist toimuma pidanud Riigikogu valimistega seoses kaaluti EVL-i ja liikmeskonna huvidelt suhteliselt lähedaste Ühinenud Põllumeeste (asunike) koalitsiooni moodustamist, Ühinenud Põllumehed esitasid vabadussõjalaste mõjutusel oma riigivanemakandidaadiks kindral J. Laidoneri, kuigi vabadussõjalased teda toetamast loobusid. Peale 1934 toimunud kohalike volikogude valimisi tuli asuda läbirääkimistesse teiste jõududega kohalike omavalitsuste moodustamiseks. Selle koostöö arenemisele tegi lõpu 12. märtsi riigipööِِre, mis ei võimaldanud EVL-l kunagi saada ka oma parlamendirühma. Järgnevalt läksid paljud vabadussõjalased valitsuse teenistusse, mis enda huve esindava Isamaaliidu loomisel võttis suures osas eeskujuks vabadussõjalaste liikumist. Organiseeritult tegevust jätkanud vabadussõjalased aga asusid taotlema põhiseadusliku korra taastamist, milles nad tegid koostööd Riigikogus opositsioonis olnud Ühinenud Põllumeestega, vähemal määral ka Rahvusliku Keskerakonnaga. Aastal 1938 valitud Riigivolikogus moodustasid nende vähesed esindajad ühise rühma. Laiemat koostööd püüti teha olukorra päästmiseks seoses 1940. aasta sündmustega, mis aga oli juba hilinenud.
Vabadussõjalaste liikumisega olid seotud ka väiksemad parlamendivälised poliitilised organisatsioonid, eriti J. Tõnissoni valitsuse aegse kaistseseisukorra ajal suletud EVK-d asendanud Tallinna Akadeemiline Rahvuslik Kultuurklubi ja vabadussõjalaste Põhiseaduse muutmise kava toetanud isamaalaste ühingud. Maal täiendasid vabadussõjalasi rahulolematuse avaldustes "Eesti lapua liikumisse" koondunud talupojad. Võitluses korruptsiooni ja erakondliku korra vastu avaldas vabadussõjalastele toetust Rahvuslik Töökoondus. Sarnaselt vabadussõjalastega seisid rahvusterviku kujundamise ja Põhiseaduse muutmise eest Eesti Rahvuslaste Klubid, kelle tegevus jäi aga vabadussõjalastega kooskõlastamata. EVL-i loodud Vabadussõjalaste Rahvaliikumise nimekirjades kandideerisid rahvuslike huvide eest seisva Eesti Edumeelse Rahvusliku Ühingu ja majanduskriisile jalgu jäänuid esindavate töötute komiteede liikmed. Osa vabadussõjalasi näis mõttekaaslasi leidvat Eesti Rahvusfašistide Kogust. Vaikival ajastul suutsid vabadussõjalasi mõningal määral esindada Tartu üliõpilaskonna korporatsioonid, eriti palju vabadussõjalasi kuulus korporatsiooni "Sakala". Üksikisisikute puhul on raske eristada vabadussõjalasi ja nende toetajaid. Viimaste hulka võib lugeda vaikival ajastul opositsiooni tegevuses olulisemat osa etendanud W. Tomingat ja kogu opositsiooni juhiks loetud J. Uluotsa. Riigikogu-välised jõud peale vabadussõjalaste olid aga nõrgad ja ei suutnud riigi poliitilist elu oluliselt mõjutada.
Kinnitust ei ole leidnud palju esitatud süüdistused vabadussõjalaste tihedatest sidemetest Saksa rahvussotsialistidega ega Itaalia fašistidega, kuigi olid olemas mõningad sarnasused nendega, samuti mitmete muudes riikides tegutsenud organisatsioonidega. H. Mäe olemine Teise maailmasõja ajal Saksamaa teenistuses ei olnud seotud varasema vabadussõjalaste liikumise suunaga ja oli tingitud soovist rasket olukorda kuidagi kergendada või isiklikust auahnusest. Tänu H. Mäele oli tema juhitud omavalitsusega seotud siiski teisigi varem vabadussõjalastega seotud olnud isikuid. Otsest koostööd ei olnud vabadussõjalased iseseisvuse ajal teinud ka baltisakslastega, kuigi vabadussõjalaste vastased vastupidist väitsid ja väikse valijaskonnaga baltisakslased seda arvatavasti hea meelega teostumas oleksid näinud, pooldades vabadussõjalaste algatatud muudatusi riigikorras. Vabadussõjalased ise suhtusid paremini venelastesse, kellega esines koostööd kohalikel valimistel. Sidemed Läti sõjaveteranidega ei viinud poliitilise koostööni. Seevastu olid olemas tihedad sidemed mitme Soome poliitilise organisatsiooniga, mis omasid praktilist tähtsust eriti põrandaaluse tegevuse perioodil peale riigipööret.
Vabadussõjalased püüdsid, välissuhteid üldiselt oluliseks pidamata, saavutada terve eesti rahva koostööd, kaotada klassivõitlus ja kihihuvide tähtsustamine. Seejuures kalduti aga nägema vastaseid ja konkurente organisatsioonides, mis ei soovinud alluda vabadussõjalaste juhtimisele, eriti kui need seisid lähedal võimule. See muutis raskeks tegeliku koostöö teostamise, mis sai lõpuks saatuslikuks kogu vabadussõjalaste liikumisele."
Lõppu veel mõned kommentaarid. Kooskõlas valitud uurimistöö teemaga uurisin vaid vabadussõjalaste positiivsemaid suhteid teistega, aga on teada, et üldiselt vastandusid nad kõigile erakondadele kokkuvõetuna. Seminaritöö kokkuvõtte lõpus leian, et vabadussõjalastele sai saatuslikuks koostöö vähesus teistega, praegu leian, et hiidliikumised vaibuvad ka sõbralikumate suhete korral. Minu eluajal olid hiidliikumised Rahvarinne ja kodanike komiteed, aga need vaibusid, kui olid oma ülesande täitnud ja rahva poliitikahuvi vähenes.
Vabadussõjalased ei saanudki teistega väga koostööd teha, sest neil ei olnud veel Riigikogu esindust. Kui valimisi poleks ära jäetud, oleks nad võibolla kellegagi valitsuskoalitsiooni läinud. Ka Lenin, Mussolini ja Hitler on sõlminud esialgseid koalitsioone, et jõu kasvamisel koalitsioonipartnerid kõrvale tõrjuda. Ma pole enam hiljem vabdussõjalaste teemasse nii palju süvenenud kui kolmandal kursusel, aga praegu oskan teha rohkem võrdlusi teiste teemadega ja mõtlemistehnika on edasi arenenud.
0 vastukaja:
Postita kommentaar