Magistriõppe ajal seostasin joonistamishuvi vähenemist aastate 2000–2001 depressiooniga. Kui depressioonist oli natuke aastaid möödas, siis joonistamishuvi taas suurenes, kuid kõige suurem oli see siiski keskkooli ja ülikooli bakalaureuseõppe ajal. Praegu ei tundu õige joonistamisele väga palju aega kulutada, kui minu kõige tugevam külg ei ole käte osavus, pigem on mul sõnaline mõtlemine.
Magistriõppe ajaga võrreldes on minu joonistamisstiil praeguseks muutunud. Tol ajal mõtlesin veel joonistamise käigus, kuhu oleks kõige ilusam joon tõmmata, hiljem leiutasin uue joonistamisviisi, et enne mõtlen läbi, mida joonistada, siis püian selle teoks teha. Näiteks nii, et kõigepealt sõnastan mõttes kümne lausega kümme võimalikku pildi teemat, siis valin nende hulgast kõige parema teema välja ja enne joonistama hakkamist mõtlen kümne lausega, mida võiks sellel pildil täpsemalt kujutatud olla. Mõni detail võib siiski sündida alles joonistamise käigus.
Koduleheküljele panin kirja, et ma ei joonista piltidele sootunnuseid. Tegelikult vahel habemeid olin joonistanud, kuigi mitte naiste sootunnuseid. Tavaliselt ma joonistades ei mõelnud, mis soost olendit ma joonistan, sellest hoolimata on vaatajad arvanud, et need on tüdrukud või naised. Hiljem ma olen ka teadlikult naiste joonistamist katsetanud, kuigi ma eelistan lasteraamatute illustreerimist armastusromaanide illustreerimisele.
Tänavu aastal olen lasknud joonistada palju pilte tehisintellektil Copilot. Feisbukis on mõned sellist joonistamisviisi mitte konkreetselt mind silmas pidades kritiseerinud, aga minu jaoks on ka tehisintellektiga joonistamine olnud loomingulisem kui pildistamine. Mõnel korral olen andnud tehisintellektile pika pildi kirjelduse ja esimeste variantide nägemise järel kirjeldust mitu korda muutnud. On ka juhtunud, et olen tehisintellekti pilti joonistamisprogrammis oma käega edasi töödelnud, et muuta see jutumullidega karikatuuriks või koomiksiks. Või olen võtnud enda algselt pastakaga joonistatud pildi ja kirjeldanud tehisintellektile seda uue variandi loomiseks. Aju arendavam on ilmselt oma käega joonistamine, aga kui käsi ei ole kõige osavam, võib tehisintellekti variant vaatajale ilusam tunduda.
Minu visuaalsete objektide vaatamise oskust on mõjutanud palju üks raadiosaade, kus rääkis Jüri Arrak. Ta rääkis, et tänapäeva inimesed vaatavad pildile ainult korraks peale, aga pilti tuleb pikemalt vaadata ja selle detailide üle mõelda. Pärast seda olen sellist meetodit kasutanud nii piltide kui ka muude visuaalsete objektide vaatamisel. Näiteks vaatan pilti ja sõnastan mõttes viis lauset selle kohta, mida ma pildil näen. Sel juhul ma tunnen uuel vaatamisel paremini ära, et olen seda pilti juba näinud. Või vaatlen maal lillepeenart, sõnastan selle kohta mõttes lauseid ja pärast oskan linnas tänu sellele seda peenart paremini joonistada. Seda võiks nimetada poolnatuurist joonistamiseks, sest kombineeritud on vaatlust ja meenutamist.
Kodulehekülje joonistamise rubriik oli illustreeritud üheainsa pastakajoonistusega, mille ma nüüd uuesti üles riputan. See on joonistus foto järgi ja ei ole seega minu loomingus kõige tüüpilisem, sest tegelikult olen fotode järgi joonistanud suhteliselt vähe. Tahtsin lihtsalt joonistada, võtsin esimese ettejuhtuva ajalehenumbri ja valisin sealt koopia tegemiseks üsna juhusliku foto. Meelde jäi, et fotol oli ärimees Andres Sarri, kellest ma tegelikult siiani peaaegu midagi ei tea. Mult on küsitud, kas pildil on Savisaar.
Kodulehekülje tekst oli selline:
"JOONISTAMINE
Kui tulin mõttele teha endale kodulehekülg, siis tundus mulle, et igal korralikul koduleheküljel peab olema selle omaniku joonistusi, kui ta ikka üldse joonistamisega tegeleb. Oma esimese kodulehekülje jaoks joonistasin spetsiaalsed pildid arvutiprogrammiga, aga lehekülg kustus millegipärast ära. Praegusel koduleheküljel polnud pikka aega ühtegi joonistust, kuni lisasin selle portree, mis on skänneeritud vanast joonistusplokist. Pilt on joonistatud ühe ajalehefoto põhjal. Minu joonistusi on kasutatud ka raamatu "Viimsed päevad" illustratsioonidena. On olnud aastaid, kus olen tegelenud joonistamisega rohkem kui kirjutamisega. Nii võiks siin olla üks kirjeldav-teoreetiline tekst.
Ükskord tekkis depressioon, siis ei näinud enam üheski uues pildid midagi ilusat ega naljakat, ja hakkasin joonistamisega minimaalselt tegelema. Kuigi depressioon läks üle, ei tekkinud enam mitu aastat erilist tahtmist midagi paberil kujutada. Oli küll kahetsus, et miks ma seda enam teha ei saa. Siis ühel päeval avastasin, et saan jälle joonistada. Hakkasin sellega uuesti tegelema. Ja tagantjärele ei tundu väärtusetutena ka raskeimal ajal jäädvustatu, kuigi uusi ideid tuli siis vähem kui mõnel teisel ajal.
Joonistamine on teistest tegevustest erinev selle poolest, et unisus ja peavalu soodustavad sellega tegelemist. Kui vahel peaks unisus peale tulema, siis muud eriti ei tahagi teha, käsi hakkab aga paberil paremini liikuma. See oleks nagu unenägude jäädvustamine. Osasid häid pilte näeb ainult pärisunenägudes, mida ei oska pärast kuidagi taastada. Olen küll unenäos mõelnud, et võtan paberi kätte ja joonistan silmade ees oleva pildi ümber, et oleks ka ärgates midagi vaadata, aga ärgates pole enam seda paberit leidnud. Tegelikult olen ikka pärisunenägu ärkvel olles ka üles joonistanud. Üks vend soovitas valminud skeemi nähes see ära hävitada, et seda kummardama ei hakataks.
Esimesed asjad, mida elus joonistama hakkasin, olid tigu ja maakera. Need olid küll ühesugused ja vaatajad pidasid neid lõngakeradeks. Kooli joonistustundides suurt midagi ei õppinud ja need tekitasid isegi mõningast vastumeelsust joonistamise ja maalimise suhtes, kui pidi täitma hiigelsuuri pabereid, järgima etteantud teemasid ja oma töid teiste omadega võrdlema. Mängisin seal kaarte ja valmistusin teiste ainete tundideks. Mõningane edasiminek toimus sellega, kui hakkasin kodus jäljendama karikatuure. Hoopis uut moodi pilte hakkasin joonistama üheksanda klassi lõpust, kui joonistamistunnid lõppesid, hakates paberile kandma oma emotsioone ja muusika rütmi. Mulle on küll öeldud, et viimane polegi joonistamine, vaid tantsimine. Aga päris tantsimisse suhtun negatiivselt. Ehk sõjatantsule võiks erandi teha, aga inimeste tapmist ma samas ka ei poolda, kuigi olen unenägudes paljusid tulistanud. Nüüd ma enam muusikat taustaks ei vaja ja olen kasutusele võtnud uuemad stiilid. Siiski tundub mulle endiselt, et muusika ja joonistamine on teineteisega lähemalt seotud kui kumbki neist kirjandusega, kui võimalikku lisatavat sõnalist teksti mitte arvestada.
Korralik joonistamisõpetaja paneks minu piltidele arvatavasti üsna madala hinde, sellest hoolimata olen veendunud neist paremate kõrges väärtuses. Kui endale tundub mingi pilt hetkel maailma parimana, siis ta seda ka enda jaoks sel hetkel on, kuigi mingi kindla tunnuse alusel võib ta ka maailma halvimaks liigituda, näiteks mõne teise vaataja silmis. Kõigi silmale nähtavate objektide taastootmist ei pea vajalikuks ja hoidun tavaliselt sellisest piinarikkast tegevusest, sest on leiutatud fotoaparaat. Kuigi iga inimene näeb objekti erinevalt ja sellest tulenevalt joonistamisoskuse olemasolu korral ka kujutab seda erinevalt, näeb iga inimene siiski ka valminud pilti erinevalt, mistõttu pole üldse kindel, mida on saavutatud. Palju olulisem on kujutada väljamõeldud või palja silmaga nähtamatuid maailmu. Looduslike objektide välimus tuleneb paratamatusest ja ütleb seega midagi alles kogemuse läbi seoses kaasnevate teiste omadustega, inimese väljamõeldu aga näitab midagi tõelisemat ja teeb väljanägemise huvitavaks asjaoluks. Probleem on küll see, et joonistamisel käsi ei allu täielikult tahtele, kuid ka kõrvalekalded mõttest annavad inimese kohta informatsiooni. Pildi erinevad osad võivad küll teha erinevad inimesed, mis annab teistsuguse tulemuse. Looduse huvitavaks pidamine eeldab, et selles tuleb näha samuti kellegi või millegi loomingut. Muidugi on puhas loodus võimsam, aga pilt ei peagi edasi andma täpset elamust maailma ruumilisest suurusest, tuule puhumisest, vihmapiiskade langemise tundest või kuumast ja külmast.
Joonistanud olen kõige rohkem inimlaadseid figuure. Need võivad olla inimesed, kuid kuna märgata on ka erinevusi, võib neid pidada ka kõrgemateks olenditeks (nt. vaimudeks), kes saavad ise oma välimust valida. Ei joonista neile teadlikult sootunnuseid, sest looduses esinev sooline jagunemine on õnnetus, mida ideaalmaailmas ette ei tule. Tõeline looming peaks teoreetiliselt olema täielikult abstraktne, mingigi sarnasus varem olemasolevaga muudab kujutatava osalt märgisüsteemiks. Samas võib luua ka uusi märke. Joonistan enamasti pastakaga. Ka nii võib saada värvilisi pilte, kuigi märgi tähendust muudab värvilisus vähe, kui pole just erinevaid värve teadlikult vastandatud. Olen ka vesivärvidega maalinud, kuid see tuleb halvemini välja, kuigi on olnud ka paremaid perioode, aga praegu ei mäleta, mida ma tol ajal täpselt tegin.
Huvitavate joonte saamiseks ei pea aga alati joonistama. Kui vaja on hoopis konspekteerida, siis võib teha ilukirja. Iga lehekülje ja ka rea saab teha erineva käekirjaga. Ainult pärast on kahju seda kõike ära visata."
Mõni uus kommentaar ka lõppu. Üheksanda klassi lõpus suurema joonistamishuvi tekkimine võib osalt olla seotud ka sellega, et üheksandas klassis andis ühe tunni asendusõpetaja, kes õhutas õpilasi rohkem pingutama. Ta rääkis, et kõik saavad joonistama õppida, sest kirjutada oskavad kõik. Teiseks rääkis ta, et lapsed joonistavad märki, mitte tegelikku objekti, ta õhutas meid tegema vaatlusi, et hakata joonistama tegelikke objekte. Aga ilmselt on mingis vanuses visuaalsed huvid kõige suuremad ja kui just kunstnikuks ei hakka, siis vähenevad hiljem ka ilma depressioonita.
Mind üllatas eelnevas tekstis, et ma olen kirja pannud, et ma olen unenägudes palju inimesi tulistanud. Praegu ma mäletan teistsuguseid unenägusid. Näen küll vahel unes sõda, aga siis ma pigem põgenen vaenlase eest või kaitsen kodumaad agressori eest.
Praegu ma enam unisuse pärast joonistama ei hakka, vaid panen telefonile äratuse ja teen lühikese päevase uinaku. Või teen lihtsalt mõtlemises vaheaja.
Tänavu ilmus teine raamat, milles minu illustratsioone kasutatud on. See on luulekogu "Esimene poolsajand". Esimest luulekogu välja andes isa arvas, et ma pole nii hea kunstnik, et ise illustreerida, aga hiljem eriti kirjasõber õhutas seda tegema ja siis andsid ka kirjastused järele.
Kui ma koduleheküljele esialgse joonistamisteooria kirja panin, ei olnud mul ei isklikku fotoaparaati ega skännerit, millega pilte internetti toimetada, aga nüüd mul on nii fotoaparaat kui ka suure mahuga blogi piltide ülesriputamiseks ja blogis piltide rubriik.
0 vastukaja:
Postita kommentaar