Keskkoolis ja praegu

Kustutasin hiljuti kodulehekülje proosa alalehelt ära neli aegunud teoreetilisemat teksti, aga nüüd mõtlesin, et need võiks avaldada uuesti blogis praeguselt seisukohalt kommentaaridega, blogis on rohkem ruumi ja tekstid on paremini dateeritud.

Esimesena riputan uuesti üles keskkooliaastatel kirjutatud Tammsaare "Tõe ja õiguse" teemalise kirjandi mustandi. See on õigupoolest paroodia. Tol ajal oli mulle nalja tegemine eakohasem kui praegu. Nüüd ma olen püüdnud juba aastaid raamatuid tõsiselt analüüsida, isegi kui keegi peaks nende analüüside üle naerma. Keskkoolis anti raamatuid läbi lugeda väga suures mahus, ma keskendusin nende tähtajaks läbi saamisele, mitte analüüsimisele. Analüüsima hakkasime alles tunnis. Praegu teen raamatuid lugedes mõtlemispausi iga lehekülje järel, aga keskkoolis oli sellega raskusi, sest ma olen parema ajupoolkera inimene ja mul ei lähe lugemine ka kiirustamise korral kõige kiiremini. Pealegi polnud meile lugemise metoodikat õpetatud, hiljem olen seda õppinud psühholoog Konstantin Ramuli raamatust.

Keskkooli ajal ma ei võtnudki raamatute kohta alati seisukohta, vaid ka kirjandit kirjutades mõtlesin osadel kordadel lihtsalt, kuidas oleks naljakam öelda. Praegu püian seisukohti võtta, kuigi kindlat seisukohta alati võtta ei saa, vastused küsimustele on mingi tõenäosusega. Seevastu praegu ma ei pea kinni kirjandi kompositsiooninõuetest ja ei kontrolli niipalju õigekirja.

Keskkooli ajal mõtlesin siiski tõsiselt, et mulle meeldib kõige rohkem "Tõe ja õiguse" kolmas köide, kus on juttu 1905. a. revolutsioonist. Kohustuslikud olid ainult esimene, teine ja viies köide, aga ma lugesin 12. klassis läbi kõik viis köidet. Valmistusi ülikooli ajaloo sisseastumiseksamiteks ja mulle tundus revolutsiooni teema rohkem ajalugu kui muude köidete teemad. Praegu ütleksin, et ka esimeses ja viiendas köites on agraarajalugu, teises köites kooliajalugu ning neljandas köites perekonna ja seltskonna ajalugu. Aga käisin keskkoolis 1990. aastatel, kui suure osa minu elust oli katnud edukalt lõppenud Laulev revolutsioon, seetõttu mind huvitasid ka muud revolutsioonid.

Esitan nüüd uuesti kirjandi mustandi teksti ja allpool kommenteerin seda veel:

"MIS ON ÕNN?

(A. H. Tammsaare "Tõe ja õiguse" põhjal)

Anton Hansen Tammsaare teadis, mis on õnn ja kirjutas selle üles. Õnn on aga nii lai mõiste, et ühe raamatu köite piiridesse see ei mahtunud. Seepärast lõi ta viieköitelise teose "Tõde ja õigus", kus ta püüdis teha mõningaid kokkuvõtteid. "Tõe ja õiguse" põhjal on teadlased püüdnud seda mõistet defineerida, sest selles on kirjas tõde. Esimese köite algul tahab üks tegelane teada saada, mis on õnn. Viimase köite lõpul saabki tema poeg kahe põlvkonna ühiste uuringute tulemusena seda teada. Autoril on aga kõik teada juba esimese rea kirjapanekul, ja seda asubki ta ruumi raiskamata kirja panema. Esmakordsel lugemisel võib sõnum küll lugejale tabamatuks jääda, kuid korduval lugemisel ja Tammsaare ülejäänud loominguga kõrvutades, samuti erialase kirjanduse ja käsiraamatute appi võtmisel avaneb kirjaniku idee õnne olemusest oma täies selguses ja sügavuses. Ja kuigi lugeja teadusliku lähenemise korral taipab kõik, ei suuda ta ka peale silmade avanemist definitsiooni kaaskodanikule edasi anda. Ja tahtes saada vastust teda vaevavatele küsimustele peab kaaskodanik taas lahti lööma kõik ülal mainitud raamatud. Nii on Tammsaare meie peale mõelnud, kui ta oma surematu vaimusilma ees nägi ette eesti rahva ajalugu, ühes tulevaste põlvkondade ja nende murede ja rõõmudega, ning probleemidega, mis on tekkinud kõigil inimestel, kelle sünniaasta jääb hilisemasse aega kui tema oma. 

Kui Goethe Faustiga otsis elu mõtet, siis Tammsaare ühes oma tegelastega otsib õnne. Eelkõige näitab see küll erinevusi eesti ja saksa kirjanduse vahel ja eesti ning saksa rahvuse olemuse vahel, kuid kaudselt näitab see ka seda, mis on õnn. Elu mõtte leidis Goethe juba 19. sajandil. Tammsaare kuulus nende hulka, kes selle tema loomingulisest pärandist välja lugesid. Nii võis ta astuda juba sammukese kaugemale. Tänapäeval on nende kahe kirjaniku loomingu liitmisel ja täiendamisel jõutud veelgi kaugeleulatuvamate järeldusteni, mis on ka juba ilukirjanduses jäädvustatud, aga inimteadus pole veel arenenud ideaalse tasemeni ja seetõttu pole veel jõutud nii kaugele, et neid uusi kirjanduslikke saavutusi teadvustada ja propageerida rahva hulgas. Ka seda on Tammsaare ette näinud, milles seisnebki veel üks tee õnne mõistmisele. Kirjandusteadus teeb meie ajastul aga kõik ka kõige varjatumate võimaluste ära kasutamiseks. Seda nimetatakse progressiks. Juba meie esivanemad tegid jõupingutusi ideaalideni jõudmiseks. Meil on juba olemas oma arengukavad, kuid need on tulevikku planeerinud endisega samaväärse koha Tammsaare loomingule, mis ikka veel ei saavuta haripunkti.

Lõpuks tuleb veel lühidalt selgitada, mis on siiski õnn - mitte selleks, et anda piisavat seletust, vaid selleks, et näidata, et suur kirjanik pole töötanud asjata ja tema loomingut on vähemalt osaliselt mõistetud. Kõige lühemalt öeldes võib korrata romaani lõpus öeldut: õnn on see, kui keegi on õnnetu, ja jäetakse pooleli alustatud töö, jättes kõik, mis juba teha jõutud saatuse hooleks."

Kuidas vastata kirjandi pealkirjas esitatud küsimusele praegu? Õpetaja esitas sellise küsimuse, aga raamatu põhjal saaks esitada ka muid küsimusi. Kirjandit kirjutades ma olen justkui eeldanud, et kirjanik ja õpetaja peavad raamatus kõige tähtsamaks ühte ja sama.

"Tõde ja õigus" on ilukirjandusteos. See, mis on õnn raamatu tegelastele, ei pruugi olla seda alati pärisinimestele. Minu isal oli umbes luulerida: "Ega kunst ole, kullakesed, elu!" Tammsaare kirjutas siiski realistlikus stiilis ja taotles eluga sarnasust.

Kuskil "Tões ja õiguses" ütleb üks tegelastest, et kui teha tööd ja näha vaeva, siis tuleb ka armastus talu vastu. Armastust samastab ta võibolla õnnega. Teine tegelane vaidleb vastu, et talle pole see armastust toonud. Raamatusarjas on palju negatiivseid sündmusi, nagu ka Piiblis öeldakse, et inimene peab oma leiba palehigis sööma. Piiblis see on nagu karistus pattude eest, aga ühele "Tõe ja õiguse" tegelasele tundubki see olevat õnn. Aga nagu kaks raamatu peategelast on erinevad, nii on ka päris inimesed omavahel erinevad. Kui Tammsaare valis endale elukutseks kirjatöö, siis temale oli võibolla õnn kirjutamine. Selle poolest olen ma Tammsaarega sarnane. Ma pole sama tunnustatud, aga vahel mõni lugeja mind kiidab ja vähemalt endale meeldib kirjutada, samuti mõttes rääkida.