Idüll

Unenäotöötlus tehisintellekti Copilot kaasosalusel:

Oli vaikne nädalavahetus, päike sädeles läbi maleklubi akna, ja malekell tiksus tasa nagu vana seinakell vanaema majas. Turniir oli alanud, ruumis valitses keskendumine ja rahu. Olin näinud elus palju maleturniire, kuid see tundus endiselt eriline — võibolla sellepärast, et vaatasin, kuidas mu vend mängis.

Maletrennis oli mul olnud mitu venda, malekaaslasi, kellega jagasime käike ja võite, kuid sel turniiril istus laua taga ainult üks. Seis laual oli kinnine, nagu suveõhtu, kus tuul ei liigu ja lehed ei kahise. Vend alustas rünnakut kuningatiival — alati on kuningatiivaks sama tiib, kuigi kuningas ise eksleb vahel pika vangerdusega liputiivale.

Kui vend tahtis etturiga kaks ruutu edasi astuda, ütlesin talle, et ettur ei tee sellel kaugusel kahte sammu korraga. Vend peatus, pani etturi ühe ruudu võrra tagasi. Silmad olid märjad, aga käsi kindel — ta asetas nupu täpselt ruudu keskele, nagu oleks see olnud taldrik vanaema laual, kuhu asetatakse pirukas.

Mulle meenus, et kõrvalt ei tohi õpetada. See polnud enam meie kodune mäng, vaid võistlus. Olin kunagi vennale käike õpetanud, aga praegu tuli mängida reeglite järgi.

Partii lõppes hetkel, mil ma ei vaadanud. Pilk eksles kuhugi kaugusse, mõtted uitasid eelmise päeva radadel. Keegi küsis, kuidas seis lahti läks. Ma ei teadnud. Lõppmängudes ju kipubki seis hõredamaks jääma, nagu hajub udu hommikul järve kohal.

Kihutaja oli vist võitnud. Ta võitis sageli. Ülikonnas, aga liigutused kiired, justkui tuul, mis libiseb üle viljapõllu. Minu liigutusi oli vahel aeglasteks nimetatud, aga vahel öeldi, et ka mina oskan olla kiire. Mõtlesin, et arvuti on küll inimesest kiirem, aga mõnes mõttes aeglane — sest selle loomiseks kulus sajandeid. Inimeste esimesed mängud lõppesid varem. Pikk ajalooperiood on nagu suvepäev, lühike nagu talvepäev.