Utoopia

(Kaasautor Copilot.)

Olin õpilane maailmades, kus igaühe kirg ja uudishimu olid hariduse keskmes. Käisin nii koolis, maletrennis, muusikakoolis kui ka kunstikoolis. Näiteks maletrenn ei olnud lihtsalt sport, vaid strateegilise mõtlemise ja sisemise rahu arendamise koht, kus iga käik peegeldas isiklikku kasvu.

Istusin esimesena nimetatud koolis klassiruumis, mille seinad olid kaetud elavate taimede ja õpilaste enda maalitud piltidega. Koolipäev alles algas, päike säras läbi vitraažakende, mis kohandusid valguse ja meeleoluga. Eelmisest tunnist olin puudunud — mitte haiguse tõttu, vaid seetõttu, et olin osalenud karastavas metsamatkas, mida kool ise korraldas füüsilise ja vaimse heaolu toetamiseks. Meie koolis ei peetud puudumist eksimuseks, vaid elu osaks.

Eelmises tunnis olid vähesed matkast kõrvale jäänud õpilased kirjutanud kirjandit kirjanikust, kelle loomingut me kõik tundsime — mitte kohustuslikust nimekirjast, vaid südamest. Kirjandite teemad ei olnud ette antud, vaid sündisid vestlustest, unistustest ja isiklikest seostest. Mina polnud küll konkreetset teost lõpuni lugenud, aga olin selle autori maailmas elanud — tema mõtted olid mulle tuttavad nagu vanad sõbrad.

Lisaks suurele kooliraamatukogule oli mul ka veel suurem kodune raamatukogu. See oli minu aaretekamber. Kool ei nõudnud, et loeksin kindlat raamatut, vaid julgustas mind jagama seda, mida olin ise avastanud. Kirjutamine ei olnud hindamise objekt, vaid eneseväljenduse vorm. Kui ütlesin õpetajale, et soovin kirjandit kirjutada, naeratas ta ja vastas: „Kirjuta, sest sul on alati midagi öelda.“

Hindeid selles koolis ei antud numbrites, vaid iseloomustustes. „Särav mõtlemine“, „julge vaatenurk“, „südamlik seos“ — need olid tagasiside vormid, mis aitasid õpilastel mõista oma tugevaid külgi. Õpetajad ei hinnanud nägusid, vaid hingesid. Ja vanus? See oli lihtsalt number. Meie koolis õppisid koos lapsed, noored, täiskasvanud, pensionärid ja surnute hinged. Üks vanaema, kes armastas luulet, istus tihti meie kõrval ja jagas oma mälestusi, mis inspireerisid meid rohkem kui ükski õpik.

Ajalehed ei avaldanud sensatsioonilisi uudiseid, vaid lugusid selle kohta, kuidas haridus ehitab sildu põlvkondade vahel. Meie kool oli koht, kus igaüks oli teretulnud, iga hääl kuuldav ja iga unistus väärtuslik.