Viigihõnguline seis

Mängisin malet. Tundus, et mäng lõppeb viigiga. Aga võisin ka ajaga võita, sest vastasel oli mõtlemisaega alles veerand tundi ja minul üle poole tunni. Kavatsesin viiki pakkuda, aga unustasin selle igal käigul ära. Viigi pakkumine oleks olnud ohtlik, sest vastane oleks võinud selle tagasi lükata ja see oleks võinud minu tuju rikkuda. Laual oli nuppe, millel ei olnud erilist mõtet. Küsisin kohtunikult, kas saab anda tuld, lastes nupul paja ülemiselt servalt põhja kukkuda. Kohtunik hakkas küsimust uurima, aga ei pannud selleks ajaks minu kella seisma. Lõpuks vastas kohtunik, et niiviisi tuld anda ei saa. Aga ta oli kulutanud nii palju minu mõtlemisaega, et nüüd oli seda mõlemal mängijal võrdselt veerand tundi. Sellises olukorras ei pruukinud vastane enam viigipakkumist vastu võtta ja võisin ise ajaga kaotada.