"Mees, kes naeris"

„Mees, kes naeris. Peeter Tulviste kaasteeliste mälestustes.“ Koostanud Tõnis Arro. EÜS Kirjastus. 248 lehekülge.

INTERVJUU KUJUTLETAVALE KÜSIJALE

A: Oled lugenud enne seda raamatut Peeter Tulviste „Eesti mõtteloo“ sarjas ilmunud raamatut. Võrdle neid raamatuid omavahel.

B: Lugesin mõtteloo raamatu enne läbi, sest pidasin seda väärtuslikumaks. Seal on esitatud psühholoogi läbimõeldud teooria mõtlemise muutumise kohta ajaloos. Mälestusteraamat oli eeldatavalt pealiskaudsem ja ebatäpsem. Kuid ka mälestusteraamatul on oma eelised. Mõtteloo raamatu puudus oli, et seal korrati ühe ja sama inimese mõtteid. Mälestusteraamatul on rohkem autoreid ja see on seetõttu vaheldusrikkam. Paljud küll meenutavad, et Tulvistele meeldis anekdoote rääkida, aga nad toovad selle kohta erinevaid näiteid. Mälestusteraamat pakub rohkem ka fotohuvilistele. Mõtteloo raamat räägib ühekülgselt psühholoogiast, aga mälestusteraamat ka Tulviste tegevusest ülikooli rektori, poliitiku ja perekonnaliikmena.

A: Oled ise mälestusteraamatu ühe peatüki autor. Võrdle enda ja teiste mälestusi Tulvistest.

B: Minul oli Tulvistega kokkupuuteid tema elu lõpukümnenditel, mõni minust vanem inimene mäletab teda ka lapse või üliõpilasena. Mõni meenutaja on Tulvistega koos ühist poliitikat ajanud, mina olen temaga poliitika üle ka vaielnud. Suhtusime erinevalt Euroopa Liitu astumisse, karskuspropagandasse, aeglastesse liiklejatesse ja kuupäevade meenutamisse. Ühte ülikooli töötajat häirib, kui Tulvistel on muheda anekdoodivestja maine, kui ta oskas olla ka terav. Minu meelest tema anekdoodid olid ka sageli teravad, kuigi ühel autoril on vastupidine mulje jäänud. Ajalehes vaidlustas Tarmo Kulmar raamatu pealkirja, tema mäletab Tulvistet muheleja, mitte naerjana, aga ma olen teda ka naermas kuulnud, võibolla vähem ametlikus keskkonnas naeris ta rohkem. Toon raamatus ära kaks Tulviste räägitud anekdooti ja ühe tema kohta räägitu, järele mõeldes on kõik need kolm anekdooti juhtide kohta, mõni teine autor raamatus meenutab anekdoote mäluhäiretest või psüühiliselt haigetest inimestest. Ühe anekdoodi järgi skisofreeniat põdev inimene teeb arvutusvigu, aga on rahulik, minu teada võib skisofreeniat põdeda ka matemaatik ning haigusega kaasnevad sageli ärevus ja foobiad.

A: Oled õppinud ülikoolis Tulviste rektoriajal. Iseloomusta teda rektorina.

B: Ülikoolis käies ei teadnud ma täpselt, mis ülikooli poliitikas on kelle algatatud või milline on olnud varasem ülikool või milliseks see hiljem muutub. Kes ülikooli erinevatel aegadel võrrelda oskab, see ütleb, et Tulviste ajal oli akadeemilist vabadust rohkem kui varem või hiljem. Marju Lauristin vastupidi peab Tulvistet rektorina autoritaarseks, sest ta ei lubanud kooskõlastamata ülikooli probleeme ajakirjanduses arutada. Raamatus meenutatakse, et Tulviste saatis pensioniealised õppejõud pensionile, asudes sellega täitma ülikooli põhikirjas tegelikult juba varem olemas olnud punkti, aga põhjustades pahameelt. Mina mäletan oma ülikooliõpingutest, et pensioniealised ajalooõppejõud nimetati emeriitprofessoriteks ümber ja nad ei tohtinud enam üksi eksameid vastu võtta, aga mõni sai siiski tööd jätkata.

A: Miks rääkis Tulviste teistest rohkem anekdoote?

B: Ma arvan, et tema anekdoodihuvi tuli psühholoogiahuvist. Ta kogus anekdoote, aga arvatavasti mõtles neid ka ise välja. Ta ei pidanud kõige õigemaks, kui räägiti, kust anekdoot pärit on. Ükskord rääkisin talle, millise anekdoodi minu vend väiksena välja mõtles. Tulviste kommenteeris, et üllatus on olemas, nali põhineb üllatusel. Vanade anekdootide rääkimise kohta ütles ta, et Kain tappis Aabeli sellepärast, et Aabel rääkis vanu anekdoote. Kõik inimesed pole nii loomingulised, et ise anekdoote välja mõelda. Ma olen kirjutanud anekdootide asemel naljaluuletusi ja följetone. Seda raamatut lugedes proovisin siiski ühe anekdoodi ise välja mõelda, see kõlab järgmiselt:

Ülikoolis toimub psühholoogia ajaloo eksam. Eksamineerija ütleb üliõpilasele: „Loengus oli juttu Peeter Tulvistest. Kuidas on inimese mõtlemine ajas muutunud?“ Üliõpilane vastab: „Alguses tahtis ta saada psühholoogiks, siis ülikooli rektoriks ja siis presidendiks.“

A: Eelmise raamatuarvustuse lõppu kirjutasid luuletuse ja küsimusi. Kas midagi sellist on ka täna varuks?

B: Raamatu alguses olles ma ühe salmi Tulviste kohta facebookis ja blogi luuletuste rubriigis avaldasin. Üles on kirjutamata veel teine salm:

Tundsin teda elus kaua.

Talle meeldis käia saunas.

Tegime koos mõnda reisi,

soovitas mul William Jamesi.

 

Mälu harjutusteks sobivad küsimused: 1) Milliseid rektoreid ja rektorikandidaate peale Tulviste veel meelde tuleb? 2) Milliseid presidendikandidaate peale Tulviste veel meelde tuleb? Mõtlemisküsimus on: 3) Kas Tulviste rektoriksoleku aegne loengukursuste valmise vabadus tuli pigem üliõpilaste arengule kasuks või jättis nad asjatult ilma vanemate põlvkondade kursusetundest?