Autoga kohale

Sõitsime autoga. Hakkasime kohale jõudma. Pakkusin juhile, et mul on õige suurusega münt, mida parkimisplatsil vaja läheb. Juht vaidles vastu, et siin parkimisplatsil on teist summat vaja. Läksime ühte majja. Sain teada oma uue luulekogu trükiarvu. See oli 500. Tuletasin meelde, et eelmisel oli trükiarv 200 ja ikka jäi osa eksemplare müümata. Läksin loengusse. Tristanil oli kaasas käe kujuline ese, millel oli suuremalt jaolt luu väljas, aga mõnes kohas luu peal ka liha ja nahka. Istusin Tristani kõrvale ühe laua taha. Tristan ütles, et ma istuks Kristeri kõrvale. Krister ei istunud laua taga, vaid ruumi eesseina ääres. Ütlesin, et sinna ma istuda ei taha.

*
Avasin arvutis oma alternatiivse postkasti, mida ma tavaliselt ei kasutanud. Sinna oli läinud teisest postkastist listi kaudu kirju. Mina olin kirja alla pannud initsiaalid, aga keegi oli lisanud initsiaalide taha ka minu täisnime ja selle ette lühendi Dr. Mõtlesin, et nii võivad listilugejad mõelda, et ma võltsin oma elulugu, nagu oleks mul doktorikraad. Mõtlesin listi tellijatelt küsida, millise lõpuga kirjad neile on kohale jõudnud. Keegi poleks küll arvatavasti vastanud.

Riide karedus

Üks päev vahetati minu käterätti ja enne anti katsuda, kas uus liiga kare ei ole. Katsusin, et on küll kare. Aga ütlesin, et kui märga nahka kuivatada, siis vesi teeb vast pehmemaks. Sellega oldi nõus. Pärast seda pole kuivatades iga kord karedus meeldegi tulnud. Täna küll tuli.

Rõõm kiitusest

Hakkasin lugema ajalehte. Varem olin lugenud kõik pealkirjad läbi ja siis otsustanud, milliseid artikleid lugeda. Täna mõtlesin teha teisiti, et loen kohe igalt leheküljelt ühe artikli. Juhtkirja koha peal kirjutas üks naine, kes oli saanud kiita. Nüüd oli tal sellest nii hea meel, et ta kirjutas riimproosat. Ta pidas Nõukogude Liidu rahvasaadikute kongressil riimidega kõne arvatavasti selleks, et teisest rahvusest saadikud kuuleksid, kui ilus eesti keel on. Mõtlesin, et räägin neile ise ka riimidega. Ainult et nad ei saa eesti keelest aru. Mul oli ajalehe tekst rõngastena ümber käe kirjutatud. Mõtlesin, et ringi ümber käe on raske lugeda, parem on kirjutada kitsama tulbana. Lugesin ajalehte köögi laua peal kõhuli lamades. Nüüd tahtis Tõnu sama laua pealt sööma hakata, talle tuli vist ruumi teha.

Hommikused kellaajad

Nägin unes hommikut kodus. Lamasin voodis ja mõtlesin, et varsti lähen vannituppa. Aga tundus, et üks vend jõuab ette. Teadsin, et vannitoas pole enam ukseriivi. Ma ei teadnud, kas sel juhul võtta vannitoas riided seljast või mitte. Ma pole kindel, kas käisin selles unenäos koolis või ülikoolis. Mulle meenus, et ma pole oma äratuskella helisema pannud, nii võin hiljaks jääda. Aga ma ei teadnud ka, mis kellaks seda helisema panna, sest mul polnud enam meeles, mis kell täpselt esimene ja teine tund või loeng algavad. Erinevatest tubadest kostis pereliikmete hääli, aga ma ei ole nõus kirja panema, mida nad rääkisid.

Oda pole ettur

1. d4 f5 2. Rf3 Rf6 3. c4 e6 4. Rc3 c5 5. e3 b6 6. g3 Ob7 7. Og2 d6 8. dc bc 9. 0-0 Oe7 10. b3 0-0 11. Ob2 Rc6 12. Rg5 Ld7 13. Lc2 h6 14. Rh3 Rb4 15. Le2 Og2 16. Kg2 Rg4 17. Vad1 Re5 18. f4 Lb7+ 19. Kg1 Rg4 20. Lg2 Lg2+ 21. Kg2 Re3 22. Kg1 Rf1 23. Kf1 Vad8 24. a3 Rc6 25. Rb5 Vd7 26. Rf2 a6 27. Rc3 Of6 28. Ke2 Rd4+ 29. Ke1 Rb3 0:1. Valge mõtles 12 ja must 9 minutit.

Trükivead

Nii minu kui ka ema arvutis esines viimasel ajal nähtus, et kirjalikus tekstis toimusid iseeneslikult muutused. Me märkasime, kuidas mõni täht või sõna muutus või oli muutunud teistsuguseks. Parandasime need kohad tagasi ja trükki jõudsid võibolla õiged tekstid. Tähe muutumine oli aeglane, see ei käinud sissemurdjatel nii kergesti. Klaus tuli ja käivitas arvutis viirusetõrje programmi, sest ise ma ei osanud käivitada. Programm tegi kindlaks, et arvutis ongi viirused. Klaus ütles, et selleks, et viirusi ei saaks, ei tohi käivitada mänge ega videosid. Ta kõrvaldas viirused arvutist, aga üks viirus oli selline, et seda kõrvaldada polnud võimalik. Ühest raamatutoimetajast oli arvatud, et tal jääb sisse rohkem vigu kui teistel. Aga nüüd hakkas tunduma, et mitte ta ise pole tähelepanematu, vaid tal on ka see viirus.

Sõltuvus möödas

Eelmine nädal kirjutasin arvutisõltuvusest. Praeguse seisuga seda enam ülearuselt ei ole. Ma pole enam rohkem kui nädal vaadanud internetti rohkem kui päevaplaani täitmiseks. See tähendab, et ma vaatan postkasti veel vaid üks kord päevas. Kui mingi otsustatud tegevus pooleli jääb, võin vaadata ka kaks, aga kolme pole enam vaadanud. Samuti ma ei vaata üle ühe korra päevas blogi loendurit. Puudust ma ajaraiskamisest enam ei tunne. Feisbuki kasutamise lõpetan võibolla üldse ära, seal näeb iga kord midagi tuju rikkuvat.

Hindelangus

Inimesed seisid esikus ja osad valmistusid korterist lahkuma. Küsiti, kui palju vennalapsi on juba sündinud, kui palju meid juba kokku on. Vastati, et meid on 55. Mulle tundus arv kahtlaselt suur. Kui osa rahvast oli lahkunud, mõtlesin edasi. Ütlesin, et meid on kuus venda ja kuus vennalast, seega kokku ainult 12. Arve ei tulnud korrutada, vaid kokku liita. Mõtlesin, et võibolla tuleks vennanaised ka juurde liita. Aga loobusin sellest, sest nende arvestus võis sassi minna.

*
Õppealajuhataja andis mulle tagasi kirjaliku töö, mille olin kirjutanud teisele õpetajale. Õppealajuhataja ütles, et mul on palju sõnu vahele jäänud. Ühe töö osa kohta oli märgitud, et 28 sõna on vahele jäänud, teiste osade arvud olid väiksemad. Kokku olin kirjutanud täis kolm lehekülge. Ütlesin, et ühe koolitunniga ei jõua rohkem. Aga mina olin kirjutanud väikses formaadis lehekülgi, teised vist samas formaadis suuri lehekülgi. See oli saksa keele töö. See oli eesti keele keskkooli proovikirjand ja selle eest olin saanud kahe. Nüüd võisin saada kahe ka keskkooli lõpukirjandi. Mõtlesin, et ma olen ennast varemgi kokku võtnud, ma võin vaadata kõigist vigadest, milles ma olen eksinud ja need selgeks õppida. Üks teine lõpueksam ähvardas ka kaks tulla ja mul võis keskkool lõpetamata jääda. Viimasel ajal mul oli mõnes kergemas aines mahajäämus ja tagasiminek tekkinud, sest olin keskendunud teiste ainete õppimisele. Kirjandi ajal oli õpetaja mõne raskema sõna kirjapildi tahvlile kirjutanud, aga mul oli nägemine halb ja ma olin need tahvlilt valesti maha kirjutanud. Oli antud mitu teemat ja ma olin lõpuks ühe välja valinud ja kirjutama hakanud. Aga olin kirjutanud meeste ja naiste vahelistest suhetest, millest ma midagi ei teadnud, nagu poleks teadnud ka teistest pakutud teemadest ja võibolla poleks teadnud ka lõpukirjandi teemadest. Võibolla olid minu arvamused tundunud liiga ropud. Sellisel teemal kirjandit ei saanud kellelegi kolmandale nõu küsimiseks ka näitama minna. Krister oli saanud ühe. Mõtlesin, et vähemalt temast sain parema hinde. Ta sai vahel häid hindeid, aga aeg-ajalt pandi talle üks, kui ta midagi ebatavalist kirjutas. Sain teada, kes olid hindamiskomisjonis. Hinde olid pannud üks kirjandusõpetaja ning kaks ajalooõpetajat. Ajalooõpetajad polnud mulle varem mitte kunagi kahte ega kolme pannud. Võibolla nüüd olid pannud sellepärast, et olin liiga palju oma ülikooli õppetulemustega kiidelnud ja nad tahtsid näidata, et varasemasse kooli tagasi minnes läheb mul halvemini. Kontrolltöö teemaks oli antud Pariisi piiramine ja nüüd olid ajalooõpetajad kirjutanud märkuse, et sisse olid piiratud sakslased, mitte prantslased, nagu mina olin arvanud. Saksa võitlejaid oli nimetatud väikesteks Hitleriteks. Nüüd sain teada, et Krister sai hoopis kolme. Ütlesin, et mina arvasin, et ühe. Krister seletas, et ta läks õpetajalt küsima, miks õpetaja talle ühe pani, millele õpetaja vastas, et pingelise olukorra tõttu, ja parandas hinde kolmeks. Võibolla oleks minu hinnet ka parandatud, aga mina õpetajat paluma ei läinud. Proovikirjandi päeval oli klassil olnud õpetajaga tüli, nähtavasti pani õpetaja sellepärast halvemaid hindeid. Ma ei teadnud enamuse hindeid. Kõndisime klassivendadega tänaval. Teised ründasid akent, mille taga olid õpetajad, ja seejärel põgenesid. Mina kõndisin rahulikus tempos edasi, kuigi põgenemata jätmise tõttu võidi nüüd mind süüdlaseks pidama hakata.

Kunagised käsikirjad

Pidime minema peole. Küsimus oli, kas läheme otse sinna või läheme enne kodust läbi. Otsustasime, et läheme otse peole. Meeldivam oleks olnud enne kodus käia.

*
Ustav rääkis, et ta on osade minu luulekogude käsikirjasid enne trükki andmist näinud. Toimetaja oli neid talle näidanud, öeldes, et näitab kehva käsikirja. Ustav ütles, et minust ei peeta lugu, sest mul pole ülikooli diplomit. Oma teada oli mul kaks ülikooli diplomit.

Pärast õppetöö pausi

Ma polnud viis aastat magistriõppega edasi tegelenud, aga nüüd tahtsin taotleda varem valminud magistritöö kaitsmist. Mõtlesin minna täna avaldust kirjutama, aga siis vaatasin, et kell on juba palju, jõuaksin õppehoonesse tööpäeva viimasel tunnil, kui minu jaoks ei pruugi enam aega olla. Seega on parem avaldust kirjutada päev hiljem. Mõtlesin, et viis aastat on edasi läinud, tolleaegsed mõtted ei olnud veel nii arenenud kui praegused, peaksin magistritööd täiustama. Hakkasin faili lõikude lõppudesse järeldusi juurde kirjutama. Et seejuures töö maht liiga suureks ei läheks, kustutasin osa muud juttu ära. Vaatasin kladet, millesse olin teinud raamatute kohta märkmeid. Eelviimasel kohal oli konspekteeritud natuke paksemat kui 100-leheküljelist raamatut Itaalia fašismi kohta. Kuigi see raamat oli üsna õhuke, oli tehtud üsna palju märkeid, et selle raamatu erinevaid kohti on magistritöös kasutatud. Viimasel kohal oli konspekteeritud ühe eesti teoloogi raamatut, mida kasutatud ei olnud. Mäletasin, et kõige taga on teistpidi lehekülgedel konspekteeritud ühte lugemissaalis loetud raamatut, aga neid lehekülgi ma millegipärast ei leidnud. Võibolla olid need kladest välja rebitud.

Putukad majas

Majas lendas ringi putukas. Putukaid oli kaks paari, kummastki paarist oli vist üks isane ja üks emane. Räägiti, et inimesed saavad pidevalt telefonikõnesid, milles midagi ei öelda, sest need putukad kõnnivad mööda telefoni klahve ja vajutavad neid jalgadega. Need putukad oli üks laps.

*
Võtsin oma sahtlist ümbriku ja vaatasin sellest fotosid. Mul oli fotoalbum täis saanud ja olin hakanud panema uuemaid fotosid albumi asemel ümbrikusse. Oli oht, et ümbrik visatakse ära, mõeldes, et ümbrikuid ei ole vaja, aga vaatamata, et selle sees on fotod.

Uut moodi tund

Särgava meenutas ühte avangu-uuendust, mida olin ühel korral näidanud. Ta oli seda vahepeal pikalt analüüsinud ja nüüd ütles, et see uuendus kaotab. Olin selle käigu välja mõelnud just sellepärast, et teoreetilise variandiga kaotasin kergemini. Sven küsis, kas ma mängin seda uuendatud varianti. Algas koolitund. See oli teaduse soovituse järgi uue meetodiga, et ühegi asjaga ei tohtinud tegeleda kauem kui viis minutit. Ka vahetunnid ei tohtinud olla pikemad, kuigi viie minutiga ei saanud ma söönuks. Tunnis pidi tegeletama nii male kui ka muude ainetega. Malepartiisid ei mängitud lõpuni, vaid iga vastasega ainult viis minutit. Kõige eest anti punkte, vastavalt sellele, kui hästi õpilane mingi ülesande sooritas. Kaks vanemat meest istusid kõrvuti ja protesteerisid, et arvust 65 aastastele ja noorematele võib 6 eest ära kustutada, nii lolli süsteemiga turniir on kuni 5 aastastele. Nad lahkusid. Uue süsteemiga tuli paremusjärjestus teine kui traditsioonilistel turniiridel, aga kõige ees oli siiski üks ka seni suhteliselt tugev mängija. Ma ei saanud ühelgi üksikul alal väga kõrget kohta, aga kuna mul oli kõrge IQ, siis kõige eest kokku tuli suhteliselt kõrge 4. koht. Tänased tulemused ei olnud veel lõplikud. Öeldi, et täna esimesel etapil võistlesime males, hiljem muudes etappides muudel aladel, tulemused liidetakse kokku. Mõtlesin, et ma ei lähe uuendustega kaasa, jään ainult male juurde ja teistel aladel ei võistle, mis sellest, et koht langeb.

Loominguline õpetaja

Meil oli uus inglise keele õpetaja. Istusime tunnis ja tuli lugeda harjutust. Harjutuse lugemisse tuli paus, sest ei osatud midagi öelda. Õpetaja oli öelnud nimeliselt, kes peab millise lause lugema, aga nüüd võtsin omaalgatuslikult sõna ja lugesin ise selle lause tõlke ette. Lugemise ajal ei saanud ma enam õpetaja käekirjast aru ja lugesin mälu järgi. Õpetaja ütles, et selle lause eest saan hinde kolm. Mina olin mõelnud, et ma loen hästi. Nüüd mõtlesin, et see õpetaja alahindab mind. Kui eelmise õpetaja käest sain kontrolltööde hindeks neli, siis selle õpetajaga hakkan arvatavasti ka kontrolltööde eest hinnet kolm saama, kuigi ei kirjuta varasemast halvemini. Õpetaja ütles, et järgmise lause peab lugema Helen. Isegi Helen ütles, et ta ei saa midagi aru. Ma ei saanud ka algul õpetaja käekirjast aru, aga kui pikalt mõtlesin, hakkasin saama. Lugesin ka selle lause tõlke ette. Lugemise ajal käekirja tähendus jälle ununes ja lugesin jälle mälu järgi. Harjutus oli paberilehtedel, õpetaja oli kirjutanud ka tahvlile. Ükski tema kirjutatud täht ei olnud samasugune ühegi teise sama tähendusega tähega. Mõtlesin, et ütlen õpetajale, et ta kirjutab liiga loomingulise käekirjaga. Öösel oli õpetaja mul külas. Olime köögis. Õpetaja ütles, et me oleme nelja silma all. See kõlas ähvardusena. Mõtlesin, et see õpetaja on nagu õudusfilmi tegelane. Ta lahkus korterist, et hiljem tagasi tulla. Keerasin ukse lukku. Natukese aja pärast kõlas uksekell. Mõtlesin, et ütlen, et täna enam sisse ei saa. Ütlen seda küsimata, kes ukse taga on, kuigi teoreetiliselt võib olla ka keegi teine. Kui ma teda sisse ei lase, suudab ta ise ukseluku katki murda. Läksin koos õpetajaga Fortuuna tänavale. Lamasime kõnniteel, kui eemalt tulid ühed poisid. Põgenesime nende eest jõkke. Mina olin pidanud õpetajale ujumist õpetama, aga üle jõe ujudes pidin mina tal jalgadest kinni hoidma ja tema pidi vedama. Õpetaja ei osanud ujudes jalgu liigutada.

Originaalitsemine

1. e4 e5 2. Rf3 Rc6 3. Ob5 Rd4 4. a4 a6 5. Oc4 d6 6. c3 Re6 7. d4 f6 8. de fe 9. Re5 de 10. Lh5+ Ke7 11. Le5 Rf6 14. Lf5 g6 15. Le5 Ld6 16. Ld6 cd 17. Rd2 Oh6 18. g3 Rc5 19. Od5 Rd5 20. ed Rd3 21. Kd1 Rf2+ 0:1. Valge mõtles 10 ja must 9 minutit.

Praktiline seis

Ärkasin Paide tagatoas. Teises voodis magas Klaus. Tõusin voodist ja vaatasin kella. See oli 11 hommikul. Läksin voodisse tagasi. Pidime täna Tartusse tagasi sõitma ja nii kaua magades võis viimasest tänasest bussist maha jääda. Aga sel korral oli meid lubatud autoga viia. Olime üles tõusnud. Üks poiss venitas sõrmedega koera suud laiemaks. Ütlesin, et koeraga nii ei tehta. Poiss jätkas koera näo hõõrumist, ohustades tema silmi. Ja nüüd nägin, et see polegi koer, vaid inimene. Tirisin korrarikkujat juustest. Selle eest võisin kohtu alla minna. Kohtus oleksin öelnud, et teisi kasvatusmeetodeid ma ei tunne.

*
Tänases "Postimehes" avaldati maleülesande koha peal ühe ülesande asemel malelaua eri ridadel erinevaid ülesandeid, mis olid võetud partiidest, toodud olid ka nende ülesannete lahendused. Kõige all tuli seis minu hiljutisest partiist, kus ma mustasid võitsin. Siis nägin, et terve diagramm on siiski minu partii seis. Mõtlesin, et see on küll praktiliselt ilus kombinatsioon, aga ülesandena avaldamiseks võibolla mitte piisavalt matemaatiliselt täpne.

Mõtlemine sõltuvuse vastu

Eile tegin uue katse arvutisõltuvusest lahti saada. Kui ma vaatan üks kord päevas internetti, siis see on päevaplaani täitmine, aga kui ma otsustan vaadata üks kord, aga tegelikult vaatan iga tunni aja tagant, siis seda võib nimetada sõltuvuseks. Eilses sissekandes kirjutasin mõtlemise kasulikkusest. Pärast seda mõtlesin, et kui mõtlemine on nii kasulik ja huvitav, siis iga kord, kui tuleb tahtmine internetti vaadata või olen harjunud vaatama, mõtlen selle asemel viis mõtet. Nii suutsingi vähemalt üks päev vastu pidada. Nagu Jaan Tõnisson on öelnud, et alkoholile tuleb midagi asemele pakkuda. Täna ei jäänud unenäod meelde võibolla selle päevaplaani karmimaks muutmise tõttu, nagu on varemgi juhtunud. Nagu varemgi on juhtunud, jõudsin seevastu keskmisest rohkem tööga edasi. Ka varem on juhtunud, et üks või kolm päeva elan karmima päevaplaani järgi ja siis hakkan jälle aega raiskama. Võibolla nüüd läheb paremini. Arvutimängude sõltuvusest sain ühe otsustamisega lahti ja ühe blogi loenduri vaatamise sõltuvus lõppes lihtsalt sellega, et loendur lõpetas tegevuse.

Igapäevased asjad

Eile kirjutasin mõningatest elu varjukülgedest, aga täna tundub, nagu oleksin eluga enam-vähem rahul. Kõik kellaajad ei ole siiski ühe meeldivad. Tahan teha mõttetööd, aga vahepeal peab nõusid pesema ja tõlkima. Tõlkimine vahepeal meeldib, aga mõtlemine meeldib rohkem. Mõtlemine põhineb paljuski mälul ja üks mõte võib olla kahe erineva mälestuse võrdlemine. Meenutamist, mille puhul ühtegi uut seost ei teki, ei pea tingimata mõtlemiseks nimetama, võib nimetada meenutamiseks. Aga ka see võib olla huvitav tegevus, meenutamise käigus võib meenuda asju, mis esimesel hetkel ei meenu. Üks päev rääkisin, kuidas ma loetu kohta kaustikusse ja blogisse märkmeid teen. Öeldi, et need ei ole ju oma mõtted. Minu meelest on. Võrrelge raamatuga, raamatus kõiki neid asju kirjas ei ole. Mõne raamatuülevaate mõni lõik võib olla ka puhtreferatiivne, mõnes lõigus on arvustatavat raamatut refereeritud alla poole lõigust. On ka kritiseeritud, et kui kirjutangi midagi, mida raamatus kirjas ei ole, siis viitan lihtsalt teisele raamatule. Teine arvaja ütles, et kompilatsioon võib olla ka uutmoodi teos, võibolla uutmoodi kompilatsioon. Tõesti, kui ma tulen võrdluse peale, millele varem ei ole tuldud, siis see on loominguline tegevus. Uusi mõtteid tuleb mul rohkem kui ma kirja panen. Võin kirja panna ka puhta referaadi, aga ise või teistel seda üle lugedes on võimalik iga kord uusi asju mõelda. Kui kirja ei paneks, oleks mõtlemisainet vähem.

Tahtsin kirjutada rubriiki "päev", aga hakkas juba meenutama rubriiki "mõttekäik". Mõttekäikude rubriigis ei järgne küll tavaliselt teist lõiku.

Mehhaanilistel töödel see eelis on, et need ei aja nii uniseks kui mõtlemine. Päev läbi intensiivne mõtlemine võib ära väsitada. Aga kui teen seda kodus, siis on võimalus vahepeal uinakuid teha. Füüsiliste jõuharjutuste tegemine hoolitseb tervise eest ja neid soovitatakse vaimsest tööst puhkamiseks, aga jõuharjutused võivad olla mulle vaimsest tööst emotsionaalselt väsitavamad.

Eile kirjutasin oma uuemal ajal tekkinud vastumeelsusest raadiosaadete kuulamise suhtes. Tegelikult kõiki raadiosaateid see ei puuduta, ajaloosaateid olen kuulanud iga nädal suure huviga. Listis reklaamitakse ajalooteemalisi telesaateid, aga mulle meeldivad raadiosaated rohkem. Telesaate puhul peab pilk kogu aeg ekraanil olema, aga raadiosaate puhul saab kuulates kas pikali lamada või laua taga ülikooli aegset konspekteerimisoskust meelde tuletada ja edasi arendada.

Täna mul vist unenäod nii hästi meelde ei tule, et üles kirjutada. Mingeid katkeid nägin, aga need ei olnud pikad ja praegu ei mäleta neidki. Kui mõni pikem oli, siis see ununes juba enne magamise lõppu. Mittemeeldejäämine võib seletuda eile hiljem magama minemisega. Tahtsin juba magama minna, aga siis avastasin, et küüned on liiga pikad. Nende lõikamine võtab praegu rohkem aega kui lapsena.

Uus "Horisont"

"Horisondis" kirjutati, et skisofreenia puhul saab ravimitega vähendada meelepetteid, aga raskem on võidelda selliste sümptomitega nagu sotsiaalne isoleerumine. Mõtlesin, et kirjutan täna ühe blogisissekande asemel kaks, siis ma isoleerun vähem. Aga isoleerumine ei ole teatavasti ühepoolne. Saadan erakirja, aga ei saa vastust; saadan listi kirja, aga ei saa vastust; võtan telefonikõne, aga telefoni ei võeta vastu ja ei helistata tagasi; hakkan koolis klassivennaga rääkima ja käratatakse: "Ole vait!"; lähen peole ja hakkan rääkima, vastatakse: "Ma ei taha sel teemal rääkida"; annan raamatu välja, ajalehes kommenteeritakse: "Seda ei tohtinud välja anda"; teen feisbuki postituse, aga ei laigita. Mõtlesin, et isoleerumine on võibolla ka see, kui kuulan raadio asemel järjest rohkem ühtesid ja samu linte. Asja parandamiseks tegin raadio lahti ja otsustasin, et enne kinni ei keera, kui hakkan teise tuppa minema. Nii sattusin kuulama ilmateadet ja virgutusvõimlemist, mida ei olnud siiski kumbagi meeldiv kuulata. Mõtlesin, et ühed soovitavad, et harjutage neid asju, millega teil on raskusi; teised soovitavad, et tegelege sellega, mis teile kõige rohkem meeldib, seda te teete kõige paremini, kummal on õigus? Ilmselt tuleb vajaduse korral mõlemaks valmis olla. Aga ebameeldivate tegevuste mõte võiks olla ikkagi selles, et leida vahepeal võimalust ka meeldivat teha.

Lugesin "Horisondist" ka lõvidest. Nende arv olevat maailmas kõvasti vähenenud. Ei päästvat ka see, kui neid väike arv säilib, sest lähisugulastega järglaste saamine ennustab piirkonnas liigi väljasuremist. Mõnes kohas lõvide arv siiski ka suureneb. Lapsena kartsin, et võin lõviga kohtuda ja kardaksin kohtudes ilmselt ka praegu, aga liikide väljasuremist ma ikkagi ei soovi. Ühe liigi kadumine võib looduse tasakaalu rikkumise tõttu ohustada ka järgmisi.

Punane lennuk

Olin ühes majas. Läksin korrus allapoole, et vaadata, milline maja seal välja näeb. Seal nägin Paide sugulasi. Mõtlesin, et kohtan tuttavaid üle kogu Eesti. Meenutati, et ühes riigis tõusis lendu punast värvi lennuk. Vaatasin, et punane vagun lendab taevas ka praegu. Selle kohale lendas kaks sõjalennukit, justkui kavatsusega seda pommitada.

Mängu alustamine

Olin kirjutanud romaani käsikirja, milles rääkisin enda kohta liialdatult halba. Olin selle seina sisse peitnud. Nüüd tahtsin käsikirja hävitada, et keegi seda lugeda ei saaks. Võtsin ta peidukohast ära ja viskasin aknast välja. Keegi võis seal laiali lennanud lehti lugeda. Aga esialgu keegi ütlema ei tulnud, et oleks lugenud.

*
Valmistusin koos kahe omavanuse poisiga malet mängima. Enne kohendas K. Sander toole ja muid esemeid, parodeerides seda, et varasematel kordadel olin mina kohendanud. Pidime minu toast väiksesse kööki ümber kolima. Seal oli mul arvuti ees. Tahtsin arvuti eest võtta, aga ei tahtnud teiste nähes parooli sisestada. Teised hakkasid omavahel mängima, mina läksin otsima, kus ruumis saaks parooli sisestada. Kõigisse tubadesse olid saabunud külalised, kes pidasid koosolekut. Minu meelest oleks võinud pererahvale ka ruumi jääda. Läksin arvutiga vannituppa. Aga seal ei saanud ka rahulikult olla, sest keegi läks samal ajal wc-sse ja võis tahta varsti vannitoas käsi pesta.