Uus "Horisont"

"Horisondis" kirjutati, et skisofreenia puhul saab ravimitega vähendada meelepetteid, aga raskem on võidelda selliste sümptomitega nagu sotsiaalne isoleerumine. Mõtlesin, et kirjutan täna ühe blogisissekande asemel kaks, siis ma isoleerun vähem. Aga isoleerumine ei ole teatavasti ühepoolne. Saadan erakirja, aga ei saa vastust; saadan listi kirja, aga ei saa vastust; võtan telefonikõne, aga telefoni ei võeta vastu ja ei helistata tagasi; hakkan koolis klassivennaga rääkima ja käratatakse: "Ole vait!"; lähen peole ja hakkan rääkima, vastatakse: "Ma ei taha sel teemal rääkida"; annan raamatu välja, ajalehes kommenteeritakse: "Seda ei tohtinud välja anda"; teen feisbuki postituse, aga ei laigita. Mõtlesin, et isoleerumine on võibolla ka see, kui kuulan raadio asemel järjest rohkem ühtesid ja samu linte. Asja parandamiseks tegin raadio lahti ja otsustasin, et enne kinni ei keera, kui hakkan teise tuppa minema. Nii sattusin kuulama ilmateadet ja virgutusvõimlemist, mida ei olnud siiski kumbagi meeldiv kuulata. Mõtlesin, et ühed soovitavad, et harjutage neid asju, millega teil on raskusi; teised soovitavad, et tegelege sellega, mis teile kõige rohkem meeldib, seda te teete kõige paremini, kummal on õigus? Ilmselt tuleb vajaduse korral mõlemaks valmis olla. Aga ebameeldivate tegevuste mõte võiks olla ikkagi selles, et leida vahepeal võimalust ka meeldivat teha.

Lugesin "Horisondist" ka lõvidest. Nende arv olevat maailmas kõvasti vähenenud. Ei päästvat ka see, kui neid väike arv säilib, sest lähisugulastega järglaste saamine ennustab piirkonnas liigi väljasuremist. Mõnes kohas lõvide arv siiski ka suureneb. Lapsena kartsin, et võin lõviga kohtuda ja kardaksin kohtudes ilmselt ka praegu, aga liikide väljasuremist ma ikkagi ei soovi. Ühe liigi kadumine võib looduse tasakaalu rikkumise tõttu ohustada ka järgmisi.